üleslöömisest

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

39 mõtet “üleslöömisest

  1. nadja

    No minu kohta sa ju tead – ma lihtsalt ei viitsi. Kaks korda aastas teen tähtsamate ürituste puhul õhtumeigi ehk värvin ripsmed ära. Ja siis joon ennast purju ja unustan ning hõõrun õhtu otsa silmi rahulikult, kui uni hakkab tulema. Muidu jah – ei löö üles. Õnneks olen muidu ka ilus, eksole…

    Vasta
  2. K.

    jane’i blogi vaatasin praegu esimest korda: ei noh, kui mul oleks selline kingariiul (stiilinäiteks nendele, kes ise otsida ei viitsi: http://i0006.photobucket.com/albums/0006/seaofshoez/shoes.jpg), siis ma lööks ennast ka iga päev suurima rõõmuga üles. okei, teist kliimat läheks ka vaja, pärast kolme nädalat meie tänavatel oleksid need kõik kaubandusliku välimuse kaotanud 😀

    aga vanadusega tuleb laiskus küll – või on asi lihtsalt selles, et keskkoolis sai 7 tundi päevas koolikaaslastele moeshowd teha, ülikoolis ei näe ega vaata keegi niikuinii, missuguses suvadressis sa pooleteiseks tunniks istuma maandusid… või autoga trenni minnes ja üle parkimisplatsi lipates või kodupoes… no milleks ja kellele.

    ja sellele kirjutan ma kahe käega alla, et siis teinekord ennast “ilusaks tehes” tundud endale kümme korda kaunimana!

    mis muidugi ei tähenda, et mõnikord poleks tuju ennast niisama “teha” – umbes selle mõttega, et päev võib ju p*sk olla, aga vähemalt olen ise ilus ja peeglisse vaadates või peegeldavast pinnast juhuslikult möödudes ei lähe tuju veel halvemaks.

    Vasta
  3. indigoaalane

    Kas see on laiskus, mis vanusega tuleb?
    Või hoopis adekvaatne enesehinnang, enesekindlus, väike camp eneseiroonia. Ma tean (juba) täpselt mis ma väärt olen (erinevalt Teismelisest Moepolitseist, kes peab olema “nagu teised”, “mis nad arvavad”, “kas ma ikka meeldin”).
    Ma tean ka, kui oluline signaal on riided (ok, jäävad rollid, kus riietusega on vaja edasi anda signaal: olen enesekindel, nooruslik, edukas vms)- ja mul on täiesti ükskõik, mida arvavad teised.
    Arvan nii.

    Vasta
  4. Nirti

    Ma olin aastaid ja aastaid kaltsak-naine. Seelikuid mul ei olnud, käisin ringi lohvakates velvetites ja teksades, kandsin üsna suvalisi kaltsusid ja “ilusasjadest” oli mul parfüüm ja jumestuskreem ainult, seda viimast kasutasin üliharva ja peamiselt üksikute harvade vistrike peitmiseks. Kaalusin tonni ja ei viitsinud juustegagi muud teha kui neid ära kammida ainult.

    Siis käis mingi plõks ära, võtsin alla ning sellega seoses pidin hakkama uut garderoobi ostma endale. On ikka vaks vahet kas olla 178 ja 90 kilo või 68 kilo, eksole. Ja uut garderoobi ostes tekkis mul tõrge – miks ma pean ennast peitma neisse inetutesse hallidesse lohvakatesse riietesse.

    Viskasin püksid minema (mul on 2 paari ainult, aga kandsin viimati pükse kuu-kaks tagasi,), ostsin endale poodidest ja kaltsukatest paar seelikut, mõned kleidid ja ~10-15 erinevat pluusi, toppi, jakki jne ning põhimõtteliselt mul pole enam “koledaid koduriideid” vms. Nii et ma kannan saapaid ja miniseelikut (või sahisevat musta maani seelikut või sahisevat maani viktoriaanlikku gootiseelikut) kogu aeg.

    Juustega hakkasin ka eksperimenteerima, kuna mulle meeldivad ülespandud soengud. Juukselõksud ja muu säärane sigines ka.

    Meigiga on ikka nirusti, silmameiki teen vahepeal (silmapliiats, lainer, ripsmetušš, kulmuvärv), aga harva. Üldiselt on mul ilusad suured punased huuled (*prunditab mõnuga*) ja suured säravad silmad, mul pole vaja endale kohvikihti näkku.

    Aga tunnistan, et pesemata sorakil juustega poodi piima järele ei läheks. Organiseeriksin siis juuksed krunni kuidagi või paneks juuksed krunni, peseks-föönitaks 5 minutiga tuka.

    Hoolitsetud välimus ei ole mu jaoks väga oluline, ma ei lihvi ennast iga päev, aga mu igapäevane ringiliikumise olek on üsna edev sageli. Just tänu riietele.

    Vasta
  5. Nirti

    Ja hoolitsetud välimuse all pean ma silmas tõesti täismeiki, maniküüritud käski, juuksehooldusvahenditega viimistletud soengut jne.

    Vasta
  6. Monika

    ei viitsi, pole kunagi viitsinud. Ei oma ripsmetušši, õnneks on loodus mu vastu helde olnud, nii et ei peagi. Kreeme mõned on aga ei kasuta. Värvimine – ei oskagi 🙂 poodi ja kaubanduskeskusesse, rääkimata tänavast ja tööst võin vabalt ilmuda kõige räpasemte koeramisriietega.. seelikuid on kaks.. aga kuna viimati kandsin ei mäleta.. jeerum, äkki peaks ka ilusti riietuma hakkama? sisemiselt olen ma niigi ju ilus 🙂

    Vasta
  7. Britt

    Merily blogi ei olegi ju igapäevablogi, kus kõiki toimetusi ükskikasjalikult näitadatakse – järelikult ei jää siis ka hetked meigita või tavalistes riietes pildile. Selliste toimetuste jaoks, mida Merily oma blogis teistele näitab, paneb ju tavaliselt igaüks endale midagi ilusamat selga. Ja blogides pole asi niivõrd meigis kui näiteks ka töötlemises – pole vajagi end väga ära meikida, sest photoshopis saab kõik vead parandatud.

    Vasta
  8. Pips

    igapäevaselt kannan teksasid ja erinevaid pluuse, pusasid, kampsuneid. seelikut kannan ka vahel (peamiselt suvel, talveks pole peale piduliku ja ühe igava musta põlvini seeliku midagi), aga pükstega on lihtsalt palju mugavam ja harjumuse jõud on ka suur. mis mulle meeldib, on kõrvarõngad, neid on mul igat värvi ja iga kujuga, valin vastavalt riietusele. ripsmetušši ja silmapliiatsit kasutan ainult peole minnes või kuhugi üritusele, kui tööl igapäevaselt kasutaks, siis mu silmad ütleks üles, nii pagana tundlikud on. küüsi ei laki ega kasvata, võrkpalli mängin ka, nii et ei saakski eriti kasvatada, kuigi muidu küüned on tugevad. juustega on nii, et need on kas lahti ja kiirelt ära föönitatud või siis kinni. tukka üritan sättida, et see päris sorakil poleks.

    korraks poodi või kuhugi väherahvastatud kohta jalutama võin minna täitsa saara ja kaltsukubuna, aga eeldan muidugi, et mõnda tuttavat ei kohta 😛 üks kord tudengina olin oma “kodupoes” üsna voodist välja karanud välimusega (õnneks oli talv ja müts silmini) ja nägin enda kunagist boyfriendi, siis oli piinlik küll. aga rohkem selliseid juhuseid ei meenu.

    sellega aga olen nõus, et kodus võiks ka ikka kena välja näha, kui elad mehega kokku. ei tahaks ju enda mehe jaoks muutuda mingiks dressides marusjaks, kes on alatasa sorakil vms. nii et kui mul on kunagi jälle kooselu, siis üritan olla ka kodus kena, nt kanda mõnda mugavat kleiti või vähemalt viisakamaid pükse kui veninud dressid.

    Vasta
  9. Pips

    meigi osas lisan veel, et jumestuskreem ja puuder + kulmupliiats on küll igapäevased ja vahel ka huuleläige, kuid sedagi mitte igal hommikul tööle kiirustades.

    Vasta
  10. maali

    Aga mul on viimastel aastatel tekkinud (esimest korda!) probleem, et mu riided (eriti need ägedad) lihtsalt lagunevad laiali või suudan neile suured superliimi-/moosi-/värviplekid peale teha. Ma ei jõua nii kiiresti parandada kui kuskilt jälle rebeneb ja uusi osta raha pole. Seega: mida ma sellest näost maalin, kui mantlivooder tilbendab igast nurgast ja saabastes on suured augud?

    Teismelisena jah – siis oli lootust veel mõnest riideesemest välja kasvada ja vanemlikule elemendile seletada, et uut on vaja. Ja siis ma veel ei teadnud, et ma olen allergiline nii küünelakile, värvilistele kontaktläätsedele kui enamikele ripsmetuššidele – värvisin ja sügelesin. Võibolla jah vanadus – enam küll ei viitsiks ennast niisama asja ees teist taga piinata. Kui kuidagi valutumalt saaks…

    Vasta
  11. Nelson

    Minu suuremad meikimised ja sättimised jäid ka kuskile 14-16 eluaasta paika, hiljem oli ka üks mantli ja kõpskinga periood. Nüüd 25. eluaastaks on mugavus olulisemaks saanud. Peeglisse vaadates näen end ilusana ka tennistes, üleõlamärsiga ja mugavas mantlis, juuksed hobusesabas ja äärmisel juhul ripsmed tušitatud.
    Sel nädalal oli Terevisoonis mingi meikar, kes oli veendunud, et keskmine Eesti naine meigib end liiga väga. Et peaks ikka hoogsamalt maalima kuna oleme ju kõik seda väärt. No maitea, omaarust ei tekita ka meigita minu nägemine kellelegi sügavat hingelist traumat, seega ei näe nagu vajadust.

    Vasta
  12. Liana

    Ma hakkasin põhikooli viimasel aastal oma välimusele tähelepanu pöörama -esimene juuste värvimine, tuššid, puuderkreemid, ilusad riided. Kuna just sellest perioodist tekkis suviti võimalus käia tööl ja endale ise raha teenida, oli hea tunne endale algavaks kooliaastaks garderoobi täiendada.
    Keskkoolis oli samuti hästi oluline, et juuksed oleksid korralikult säetud, meik tagasihoidlikult ilus ja riietes oleks mugav ja uhke olla, ülikooli ajal ajasin umbes sama rida.
    Kui ma mõnda aega hotelli vastuvõtus töötasin, oli välimusel hästi oluline roll(muidugi pidumeigi ja tumedate küüntega leti taga ei olnud), jätsin enne tööleminekut kas või hommikukohvi joomata, aga ise pidin esinduslik olema.
    Kui veel lastega töötasin, siis eelistasin mugavust-lihtne hobusesaba, t-särk ja teksad). Nüüd olen olukorras, kus enda jaoks on rohkem aega ja tahtmist hea välja näha. Riietuses on oluline muidugi mugavus, aga samas tahan, et ma tunneksin end neis hästi ja kõrvalseisjad hoomaksid, et ma naudin hetke ja iseennast. Tuleb tunnistada, et olen üks neist, kes poodi piima järele minnes ei saa jätta peale kandmata ripsmetušši ja kindlasti on oluline näonahale puuderkreemi näol natukene võltsi jumet kinkida:) Kontsad on ka juba mitu mitu aastat olnud üks osa minust, ilma nendeta väljaspool kodu ringi liikuda(v.a sportimas ja muu selline) on kuidagi…kummaline:)

    Vasta
  13. Evu

    Puhas ja viisakas välimus on peamine. Natuke võiks ju sättida, eks oleneb olukorrast ka. Ja kui palju aega on enne väljaminekut. Endal käib sättimisetuju hooti. Peamiselt tagasihoidlikult. Oleneb tõesti alati kohast ja üritusest.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Oh, nii tore, et te olete nii palju vastu kajanud!

      Britt, ma tahan rõhutada, et ma kindlasti ei tahtnud kuidagi Merilyd halvustada! Ma väga imetlen tema blogi ja just seda oskust väiksemateski detailides ilu näha – ma lihtsalt tõin selle näiteks, et on inimesi, kes viitsivad ja fännavad kogu seda moeasjandust.

      Ma sel suvel otsustasin JÄRJEKORDSELT, et toon kontsad oma ellu tagasi. Mul oli kunagi VÄGA PALJU kingi, see oli ka vist mingi faas. Aga kuna muutusin tenniseinimeseks, siis kadus see kuidagi ära. Aga ühesõnaga, ma otsustasin, et nüüd hakkan käima ja harjutan jälle jalga kontsa peal olema… Ei õnnestunud. Unustasin. Pealegi oli autoga jube ebamugav sõita ja suvel on plätadega ju nii mõnus ringi ännata.

      Nirti, sina oled just sellist stiili inimene, kes näebki tänu oma rõivastusele alati cool välja, sest tal lihtsalt polegi ebacoole riideid. Umbes nagu Andra, tema on ka selline – ainult kleidid-seelikud. Mina ei tunne ennast seelikutes just ülearu mugavalt, aga ma kavatsen seda kunagi muuta.

      Indigoaalane, ma arvan, et sul on õigus, see käis ka mul peast läbi – et vanusega tuleb enesehinnang ja ei pea alati olema täiuslik ja viimase moe järgi, et enda väärtust teada.

      Mis ma veel tahtsin öelda – jah, ma olen ka hirmus kõrvarõngaste fanatt! Ma ei pruugi meiki teha, aga kõrvarõngad panen ikka, kui kuskile minek. Paar paari on kotis ka varuks igaks juhuks, kui unustama peaksin. See on ka viimasel ajal tulnud harjumus.

      Miskit tahtsin veel lisada, aga pole enam meeles.

      Tupsukesed olete mul ikka!

      Ja paistab, et sellega on nagu pea iga asjaga – oleneb inimesest. Kes viitsib, kes tahab, kes vajalikuks peab.

      Kuidas aga saada üle sellest, et mulle nii hirmsasti meeldib kodus mugavate riietega olla – mul hakkab füüsiliselt ebamugav, kui pean kodus nt teksastega olema. Muretseda endale kodukleite? Sest, noh, olgem ausad, eks mees on kah teinekord natuke ette heitnud, et võiks ju…;)

      Vasta
  14. Evu

    Miks mitte kodukleite/seelikuid muretseda. Kui kapist võtta pole, siis second-hand aitab ehk hädast välja. Või mõned avarama lõikega linased püksid?

    Vasta
  15. Britt

    Ei ei, ma ei vihjanudki sellele et sa teda halvustaksid, lihtsalt selgitasin moeblogi pidamise tagamaid – ajab kadedaks küll, aga tegelikult on seal taga hulk nippe kuidas ilusat väljanägemist väga lihtsalt saavutada 😉

    Vasta
  16. Liana

    Kui sul on soojad toaad, siis miks mitte kanda mõnusaid kergeid seelikuid ja kleidikesi:)

    Vasta
  17. Miri

    Mõni aasta tagasi olin veel selline, kes käis ringi lõhkiste teksade jms ning olin üleüldse rebel. Siis aga käis plõks ja hakkasin mõtlema sellele, et tahaks ise ka ilus välja näha. Hakkasin riietuma ilusatesse seelikutesse või kleitidesse (kesgelt dita-von-teese’likult), püksidest loobusin mõneks ajaks täielikult. Kuna pean koolis käima, on mulle väga oluline, et mu riided oleks ilusad aga samas ka mugavad. Kontsakingad on väga numpsid minu jaoks. Meikimisest niipalju, et kiht ripsmetušši ja vahel harva ka natuke jumestuskreemi (mul on vedanud puhta naha ja pikkade ripsmetega) ning juuksed peavad alati ilusad olema. Isegi, kui see nõuab mult pool tundi varem üles tõusmist hommikuti.

    Vasta
  18. Grete

    Ma olin kuni oma kahekümnendate keskpaigani see keda ilma meigita ära ei tuntud (mitte, et keegi oleks eriti ilma meigita mind näinudki v.a kui keegi teatamata külla tuli või kui matkal olime). Nüüdseks olen veidi mugavam, päris ilma meigita küll välja ei kipu aga see eest on mul rohkem ‘power-lesbian’ meik mida otseselt märgata pole aga toob mu paremad jooned ilusti välja.
    Rohkem pööran nüüd tähelepanu hoopis naha, juuste ja küünte hooldusele kui maskeerimisele. Nooremana, kui oli probleem sai parandamise asemel hoopis katetud. Nagu näiteks kui küüned olid rabedad ja murdusid siis panin kaks kihti värvilist lakki peale, nüüd lakin vaid pidude jaoks ja hoopis kreemitan ja joon rohkem piima. Juustega oli sama lugu värvisin keemiliste värvidega ja kasutasin toidupoe shampoone, peas oli muidugi paras harakapesa mis oli jube ägedat värvi ja lõhnas imeliselt. Nüüd kasutan ainult naturaalseid tooteid, kuigi värv pole nii efektne ja lõhn mitte just kõige parem, siis selle eest juuksed on järjest tervemad ja paksemad ja siidisemad.
    Eks vanemaks saades olen elult midagi ikka õppinud ka nagu näha. Kui nahk ja juuksed ja küüned on ilusad hooldatud ja terved siis ei olegi niipalju igapäevaselt seda meiki vaja ka teha, näen isegi hea välja 😀

    Ahjaa kodus ja toidupoes ja koertega jalutades kannan hetkel ikka teksaseid, ainult, et need on mulle umbes kaks numbrit suuremad (n.ö boyfreind-jeans) ja seetõttu jube mugavad, päris linnapeale nendega muidugi ei tikuks. Suvel kannan oma lühikest punast stretch kleiti, mille kunagi lasteosakonnast ostsin ja mis ikka veel selga läheb ja mida mu mees lihtsalt jumaldab 😀
    Usun, et kodus olles võiks ikka mugavalt olla ja siis kui välja minna, siis on mehel ka kerge üllatusmoment, muidu harjub ära. Minu oma ikka veel kiidab kui end kasvõi tavaliseks kinoõhtuks veidi uhkemalt üles löön:D

    Vasta
  19. Jana

    No ma vaatan ikka, et meil on päris sarnane blogimaitse kohati!:)
    Mitte, et ma oleks mingi moekummardaja, aga mulle ka väga meeldib lugeda Jane’i blogi ning ei saa salata, olen mina ka jah tõesti kingafriik-ja tal on uskumalult huvitav maitse nii kingavaliku kui ka riietumisstiili osas!
    Kuna minu tööõhkkond nõuab viisakamat riietust igapäevaselt (v.a casual Fridays), siis pean ikka iga päev kontsi kandma, mitte et mul nende vastu midagi oleks (vt. ülal:kingafriik!). Aga täismeiki a la kreem,puuder,huulepulk,lauvärvid,ripsmetušš jne jne minu näos näeb üsna harva, siis peab ikka päris pidulik juhus olema! Hindan muidugi inimeste loomulikku ilu aga kui seda ikka antud pole, siis võiks iga inimene end ikka peegli ees hinnata ja vastavalt sellele ka natuke kaasa aidata, minu arvamus. Mugavaid riideid on täitsa hea kanda, kuigi arvan, et kõik mu riided on minu jaoks mugavad – sportlikult riides ma pigem ei käi, kui siis suvel ja kodus 🙂
    Aga no kui ma nüüd päris olen “tänapäeva” teismeliste osas: minu vennalaps kannab alates 15ndast eluaastast (praegu 18) KOHUTAVAT meiki – olen ikka püüdnud talle öelda, et kuule, nii ikka ei tohiks ripsmetušši peale kanda, see on kriminaalne! aga no kes see ikka mind kuulab, nende arvates on väga “ilus” ja “seksikas” 😀 . Üha harvem kohtab selles vanusevahemikus tüdrukuid kes on tõesti Tüdrukud ja loomulikult ilusad, olemata liialt lapsikud. Ja no ega see manga-hullus kaasa ei aita, ikka peab end üle meikima, et väga kawaii välja näha! 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Jana, ma arvan, et ka sul on minevikupildid tunnistajaks, et sai ka kunagi ise kohutavalt meigitud – vähemalt mul on küll paar sellist pilti. Ja eks see tarkus tuleb aastatega, nagu Grete mainis – mul oli sama värk, igast eksperimente sai tehtud juuste ja küüntega ja kunagi tegin isegi ISE endale nabaaugu. Nüüd olen targem ja hoolikam.

      Kodukleite mul mõned isegi on, aga ma olen nii ära harjunud oma tanktoppide ja pehmete pükstega. Eks tuleb vist pingutada:)

      Miri, Dita Von Teese on mu suur iidol, tahaks kohe su garderoobi näha;)

      Vasta
  20. kroku

    Siis kui mu riidenumber on 30-32, ma viitsin mässata riiete ja meigi ja kontsadega. Kui ta on 36, nagu praegu, siis esiteks ei lähe mulle kõik need ilusad ja kallid ja popid 32 number riided selga. See välistab umbes 90% garderoobist. Teiseks ei luba jonn osta suuremas mahus suuremaid riideid. Osad on: paar paari Pekipükse, mõned Venivad Lohvakad Asjad ülespoole jne. Küüsi lakin ja kontsi kannan vaatamata kaalule. Kleite põhimõtteliselt ei pane selga/ei osta suuremaid, sest jalad ei kannata selles kaalus mitte mingisugust kriitikat.

    Vasta
  21. liisu

    selle viimase kommentaari kohta tahaks lihtsalt kõvast WTF karjuda. suurus 30-32 peaks olema ameerika 0 suurus vist.. ehk elu õhust. selles mõttes, et ise kaalun pisut üle 50-ne, suurus on põhiliselt 36 ja ei tahaks end küll paksuks tituleerida ja end seetõttu kleitidest/seelikutest ilma jätta.. mul õieti ongi üks paar pükse ja umbes kümmekond seelikut-kleiti…

    Vasta
  22. pirtsu

    mina olin selline sättija tüüp varem. no ütleme, et täpselt 7 kuud tagasi :P. mu väärtushinnangud muutusid (andke nüüd andeks.. ma olen koduperenaine, eksole) siis, kui sünnitama läksin 😀 . nimelt oli mul nii valus olla, et mul oli korraga täiesti ükskõik, mis mul seljas on. ühesõnaga… ma läksin sünnitama punastes marati dressides (nendel oli kumm ära võetud, sest muidu poleks need jalga mahtunud. nöör hoidis kinni :D).. seal otsas olid mingid poolenisti talvesaabaste moodi asjad. paljas mõte teksade jalga ajamisest tegi mulle valu. selles asjas vist kõik muutuski.. kogu selle protsessi käigus.

    ja noh, nii ta on läinud. igapäevaselt meikida pole enam vaja (see on ebapraktiline, sest vihm ajab kõik laiali). juuksed on kogu aeg patsis ( alternatiiv oleks lasta juuksed ükshaaval peast ära kiskuda). riided – mugavad, soojad ja veekindlad.

    vb kunagi tuleb see sättimine tagasi. naised tahavad ju ennast ikka kenasti tunda. aga väärtused on muutunud küll. ma ei häbene olla ilma meigita ja mugavates riietes.

    Vasta
  23. K.

    lohutan ennast sellega, et väljanägemine sõltub veel sajast muust x-faktorist kui ainult pikkus ja kehakaal; 159-160 pikkuse ja sellesama 36 juures tunnen ma küll, et kaubanduslik välimus on täiesti olemas.
    viimasel ajal mahub 34 ka kenasti selga ja 38 vajub puusadelt maha, aga… 30? 32? APPI?!

    võib-olla ei suuda ma ise ennast adekvaatselt hinnata ja peitun heade vabanduste taha nagu “lihased kaaluvad rohkem kui rasv!” (sest kuigi pikkus-110 on jäänud kaugele põhikooliaegadesse, ei tunne ma ennast mitte lihtsalt “enam-vähem okeina”, vaid noh, peenikesena), aga… sellisel juhul on minu reaalsus vähemalt tervislikus suunas moondunud. 175/45 ja “oi, ma olen nii paks!” oleks palju kurvem variant.

    *heidab pilgu kommentaaride arvule ja mõtleb, et hoolimata üleslöömise viitsimisest või mitteviitsimisest on see välimuseteema tüdrukutel ikka südames*

    Vasta
  24. kroku

    Praegu? Liiga palju.
    Mõnevõrra alla “pikkus miinus 110”.
    Õige standard on muide pikkus miinus 120.
    Böö.

    Vasta
  25. Nirti

    Ööm, mul on 164cm pikkune sõbranna, kes on ~ pikkus miinus 110 ja kes on luukõhn, nr. 36 ja kohe kindlasti mitte “tädilik”

    Vasta
  26. Britt

    Kroku – mingit õiget standardit pole olemaski. See Pikkus – 120 on mingi kunagine tobe Anu Saagimi väljamõeldis ja see on 100% täielik lollus.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Hahahahaaa, oi, tüdrukud! See on nagu Bridget Jonesi päevik siin – kurtis oma 66 kilo üle… No andke andeks, ma arvan, et Nirti võib minuga siinkohal nõustuda – kui sa kord oled juba üle 80 kg olnud, siis tundub igasugune number 70 kandis ja alla hingeõnnistusena. See paneb ka väärtused paika. Ja eks ole õige kah, et ilu tuleb muudest asjaoludest, kui ainult pikkus ja kaal. Mõnel kaaluvad tissid rohkem kui teisel jalakribulad. Kumb ilusam on?

      Ma arvan ka, et see pikkus-110/120 on üks jurr jutt, üks adekvaatsemaid mooduseid peaks olema siiski KMI arvutamine ja kui sellega oled ordnunksis, siis ei peaks väga muretsema. Või õigemini – ei ole midagi halba selles, et oma keha vormida ja selle eest hoolitseda, vastupidi, see on normaalne ja tervitatav! Aga nagu kõike peaks sedagi võtma mõõdukalt, eriti nii, et pähe ei hakkaks ja ainult sellest ei obsessiks. Ma kunagi, kui kõhnemaks saan, kirjutan pikema memuaari teemal “Paksu tüdruku pihtimused” vmt, see on ikka üsna uskumatu, mis teemad kõik kehaga seoses läbi on elatud.

      Aga ikka trenn ja õige toitumine. Kilod kaovad praegu ludinal (4-5x nädalas trennis + toitumise jälgimine, nagu ikka).

      Uh, kuidas see nüüd kaaluteemaks siin ära läks…

      Aga kui riietumise juurde tagasi pöörduda, siis jah, eks see sõltub väga paljuski kaalust ka. Kui sa ikka oled nii paks, et jalad käivad siuh-siuh kõndides üksteise vastu, siis ikka ei saa kleite-seelikuid suviti (ilma sukkadeta) kanda, sest lihtsalt hõõrub ära! Kujutate seda ette? Kes pole paks olnud, ei kujuta:) Aga teisalt sobivad natuke volüümikamatele naistele seelikud-kleidid kindlasti rohkem, nii et nokk kinni, saba lahti…

      Vasta
  27. liis

    Ma sattusin paanika sisse selle “õige standard on pikkus miinus 120”-asja peale. Seni olin rahulolevalt saanud tõdeda, et paar kilo on veel arenguruumi, aga nüüd on siis hoopis, et üsna mitu kilo on üleliia. 🙁

    Vasta
  28. Nirti

    Krt, mina nägin isegi 9 oma kaalunumbri ees ära vist, ma ei taha enam kunagi, mitte kunagi, kunagi, kunagi sinna tagasi minna, see oli hirmus…

    Vasta
  29. Pingback: Teismelistest, moest, üleslöömisest, stiilist ja veel sajast asjast » Tikri Päevaraamat

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga