say say say

Pealkirja kohta: jah, mulle hullult meeldib see lugu. Juba aastaid.

Tegelikult mind vaevab see, et taas on mind tabanud illusioonid kõrgharidusest ja kuna parasjagu on kõikjale sisseastumise aeg, siis noh, kaasnevad sellega lisaks närvipingele ka igasugused vestlused.

Ma olen vestlustes väga nõrk. Hoolimata sellest, et ma võin sädistava ja kädistava olendina tunduda just selline õige vestleja-tüüp. Tegelikult ma pole üldse.

Tavaliselt, kui ma pean kellegagi vestlema ja siis kas end a) müüma, b) heast küljest näitama, c) targana näitama, siis ma feilin sajaga. Viimati, kui ma vestlusel käisin, kirjutas intervjueerija mulle pärast vastu, et “sa tundusid millegipärast nii närviline olevat”. Mul oli raske talle seletada, et esiteks ma olengi ilgelt närviline ja teiseks, kui ma polegi närviline, siis minu kiire kõne ja maniakaalne rabelemine tundub närvilisusena.

Aga enamasti ma siiski olengi ilgelt närviline.

Ja see toob kaasa teadagi mille. Ajusurma.

Ma ei suuda midagi asjalikku suust välja ajada ja nämmutan ja keerutan mingit üht mõtet kolmes eri versioonis. Ma ei suuda küsimustele vastata, sest need lähevad kui musta auku: ma lihtsalt EI SAA ARU, mida küsitakse; või siis saan, aga hakkan oma peas mõtlema, et oot, äkki and mõtlesid seda hoopis nii ja nüüd kui ma teistmoodi vastan, siis ma panen täiega puusse ja siin peab mingi konks olema ja…

Ühesõnaga, ma olen täielik vestlusefeil. Ma üldse imestan senimaani, kuidas mul on õnnestunud elus need paar töökohta saada, mis mul olnud on.

Ja siis see neetud magistritöö kavand. Eelmine aasta juba kirjutasin valmis. Sel aastal võtsin ette, muutsin siit-sealt, üritasin teha nõuetele vastavaks ja… saatsin ära täieliku kräpi. Ja ma ei oleks osanud seda mingi imenipi järgi teha paremaks, sest

BAKALAUREUSEST ON MÖÖDAS NELI AASTAT.

Mis tähendab nelja pikka aastat akadeemilise ajukoore mandumist. Ma ausalt olen kõige lollim, mis ma olen oma elus olnud, ja ma kardan, et suurimaks lohutuseks jääbki vaadata keska lõputunnistust ja silitada hellalt numbrit “keemia riigieksam 80 punkti” ja teada, et mitte kunagi enam ei tea ma keemiast nii palju nagu ma teadsin seitse aastat tagasi.

Keskkoolilõpetajad ikka ei oska selles suhtes üldse hinnata seda, et nad on just sel hetkel, tunnistus taskus, kõige targemad, mis nad üldse on. Sest mida kauem sa elad ja mingisse ühte kindlasse värki kinni jääd, seda rohkem sa muudes alades lolliks jääd.

Ja ma kardan, et ma ei suuda kuidagi tarku härrasid ja prouasid teisipäeval ära petta, vajudes kohale ja öeldes, et ma hullult tahaks nüüd magistrikraadi saada. Nad vaatavad mulle otsa ja teavad kohe, et feil. Argh.

No kõige hullem ongi see, et ma ei oska end ette valmistada. Ükskõik, kellelt ma küsin vestluse kohta – kõik on ära unustanud, mis seal küsitakse. Keegi ei oska mulle vähimatki infot anda selle kohta, mis raamatuid võiks ma homme ramsis sirvida või mis teemaga end kurssi viia või üldse noh, mida ette mõelda. Ja muidugi, ega ma ju ise ka ei mäleta, mis tookord samal vestlusel küsiti, kui ma seal neli aastat tagasi käisin. Siis oli bakakraadi kättesaamisuim nii suur, et kõik muu tundus tühine.

A ja siis on veel see värk ka, et nad on ära kaotanud meedia ja kommunikatsiooni eriala. Mo point aga säänne, et ma ülikoolis võtsin peamiselt PR aineid, töötanud olen aga ajakirjanikuna. Ehk siis mul MA kommunikatsioonijuhtimine läheb minust suure kaarega mööda, aga ajakirjandusse ka nagu väga ei julge, sest noh, teooriapõhja ju väga pole. Kõik see Pulleritsu-loengute suures hirmus vältimine jne.

Ja mind tegelikult, tegelikult, huvitabki meedia ja kommunikatsioon. Just see suur süsteem, kuidas see kõik toimib.

Ähhpähh, ühesõnaga.

Tuburubud, kes te olete mul siin veel alles jäänud. Mõningaid näpunäiteid, millega magistrivestlusel lüüa, kui bakast on möödas ülipikad neli aastat ja noh… vestelda ei oska ja muidu ka õnnetusehunnik olen?

11 mõtet “say say say

  1. evelin

    kui tallinna ülikooli magistrisse astusin, tundus olevat küsitlejate põhihuvi, kas ma ikka saan ajaliselt loengutes käia ja töid teha, nii et ma ikka kraadini jõuan.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Pips, kusjuures ma just vaatasin, et mis jamps, ainult 15 kandidaati (ja 13 kohta, kui ma nüüd võssa ei pane). Et kuidas nii, tookord jäin ma vist kahe kohaga välja tasuta kohalt, aga meid ikka läks jah terve hunnik suure hurraaga. Äkki sellepärast kaotasidki meedia&kommunikatsiooni eriala ära?

      Aga aitäh teile, mul on nüüd natukene parem jälle olla. Kõige rohkem põen juhendajate pärast, sest ma tõesti ei tea, kes võiks selle teemaga tegeleda…

      Vasta
  2. Nirti

    Ma küll ise olen nii pisike inimene, et sahmin alles bakalaureusse astumise radadel, aga mul seisab samuti vestlus ees (ja väga oluline vestlus, ma pean saama head punktid, sest mul pole raha õppemaksu tasumiseks…) ja…

    Ma ise mõtlen, et ma üritan olla aus ja siiras. Kui küsitakse näiteks, et “Aga miks just see eriala?”, siis ma vaatan neile silma sisse ja ütlen vaikselt, et “Aga see on ainus, mis suudab mind naeratama panna ja millega ma tahan tegeleda…” ja mõtlen seda tõsiselt.

    Kui neile ei kõlba see ja nad ootavad mingisugust jura ja pikki raamatunimekirjasid ja mida iganes, siis… Siis…

    Siis ei oleks ma nendega üldse algusest peale sobinud.

    Vasta
  3. Pips

    Mina mäletan, et muudkui küsiti, et mida ma ikka ajakirjanikuna tahan saavutada, millest kirjutada ja miks jne. Kuna mul oli siis töökogemus väga niru, mõned suvekuud ainult, siis ma hämasin midagi sotsiaalteemadest jms. Ja kuna mu magistritöö teema oli seotud internetiga, siis oli see ka komisjoni jaoks paras jura, eriti ei küsitudki midagi selle kohta 🙂 Igatahes pidin leppima tasulise kohaga ja pärast esimest poolaastat ja akadeemilist jätsin pooleli selle värgi (ei kahetse)… Nüüd õpin juba uut asja, kus tasuta kohti ei eksisteerigi, pähhh. Samas, julgustuseks sulle, nüüd on konkurss ajakirjandusosakonna magistris suht väike, viimasel paaril aastal vist on olnud raskusi tasuta kohtade täitmisega isegi… Meil aga oli ju nii, et pea kõik proovisid kohe magistris jätkata.

    Kusjuures, olen veel kuulnud, et hästi palju olenes sellest, kes bakas su lõputööd juhendas. Nii mõnigi sai tasuta kohale tänu juhendaja tulihingelisele nõudmisele. Minu tööd juhendasid Pilled ja nemad ei olnud siis ilmselt nii suured võitlejad nagu Lõhmus, Lauristin või Vihalemm 🙂 Nad ei olnud vist komisjonides isegi, aga vbla ma eksin…

    Vasta
  4. Pips

    PS. Marko astus eelmine suvi uuesti sisse magistrisse ja temalt küsiti pmtslt ainult magistritöö kohta: kuidas teed, miks teed, kes juhendab jms. Sai sisse vabalt.

    Vasta
  5. Maia

    Daki-Daki. Mul näpunäiteid pole, aga teisipäeval peaks jooma alkoholid küll, sest mul on ka siis essee ja vestlus vaja teha.

    Vasta
  6. Jaanika

    Vaada, meil on hoopis teised erialad Sinuga, aga kui mina magistrisse läksin, siis küsiti mu käest vist ainult seda, mida ma tahan edasi uurida ja kus ma end 10 aasta pärast näen olevat ja üldse selline visioonivärk. Ma teadsin enamvähem suunda, et surmakultuur jääb ja 10 aasta pärast hakkan õppejõuks ja nad jäid sellega vist rahule, sest sisse ma sain ja nüüd sain välja ka. Tunne on aint selline, et nüüd läheks bakasse tagasi ja õpiks midagi asjalikku ka vahelduse mõttes 🙂 Kohtuarstiks näiteks või tuumafüüsikuks 😀 Kuigi jah.. kogu muu tarkus on minust 5 ülikooliaastaga välja imbunud.

    Vasta
  7. jospel

    edu igal juhul, küll sa toime tuled ja hakkama saad 🙂 lõppude lõpuks on elus ju hullematki ette tulnud, eks ole 🙂

    Vasta
  8. v.

    Mulle ka tundub, et kõige parem on olla aus ja siiras ja mitte hakata endast kedagi teist tegema. Küllap see vestlus eelkõige sellest on, et miks tahad seda õppida ja miks Su magistritöö vajalik oleks. Ja kui julged, võid kohe alguses tunnistada, et vabandust, ma vahel tundun närvilisena, aga tegelikult ma olengi sellise suhtlusstiiliga. Ja kui veel aega on, võid peegli või kaamera ees harjutada. Istu peegli/kaamera ette (jälgi ka kehakeelt, kui kipud näiteks hirmsasti vehkima kätega vmt), vaata silma ja mõtle umbes läbi, mida räägid. 🙂 Meil eelmises töökohas oli avalikkusega suhtlemise koolitus kaameraga ja pärast vaadates oli ikka väga huvitav (kasvõi juba see vana uudis, et hääl on hoopis teistsugune, kui ise kuuled).

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga