pegens vol 2

Ses mõttes, et hullult raske on panna üksi kappi kokku, kui a) ühel väga olulisel plaadil pole õigetesse kohtadesse auke ette puuritud ja b) akutrelli (-drelli?) otsiku vahetamine osutub üle jõu käivaks ülesandeks, sest, well, ma olen naine.

Täielik türnühvlipea tunne on. Mul oleks see kapp koos juba ammu, kui sel neetud plaadil oleks augud sees ja/või ma oskaksin trellist (drellist?) korralikult puuri valmistada. Jah, te võite imestada, et kui raske on ühe otsiku vahetamine. No ei olegi, selle kruvikeerajathingy sain ma ilusti otsast, aga ma ei saa aru, kuidas see puuri osa seal kinni peaks püsima, sest sel on liiga peenike ots.

Tegelt on mõnes mõttes isegi hea, et see kapp veel koos pole, sest siis on mul hea vabandus mitte koristada. Kuigi koristama muidugi peaks, muidu äkki jätabki Inimene mind maha nagu ühes unenäos, kus ta vahetas mu noorema, ilusama ja kõhnema versiooni vastu. Ainult et päriselus oleks see mu noorem-kõhnem-ilusam-versioon muidugi ka Eesti Anthea Turneri vaste, kelle elamises ei leidu tolmukübetki, kasside produtseeritud karvarullidest rääkimata.

Pealegi läheneb see sünnipäevaasi ja äkki tulevad mulle isegi mõnipäev mõned inimesed külla. Võiks ju iseenesest?

Eilse jauri lõpetuseks võin öelda, et kui olin poolteist tundi voodis üksinda nutta ulunud ja kassidki sellega ära hirmutanud, otsustasin ma, et aitab, ega keegi mind ikka ei lohuta kui mitte ise ja tõingi selle va tekiila poest ära. Ühtlasi sai selgeks, et poole pudeli peale kulub pool sidrunit. Ainult. Ma tavaliselt olen umbes kilo sidrunit ostnud ja siis imestanud, kui üle on jäänud. Vaatasime B-ga lolakaid muusikavideosid ja lõpuks oligi parem. Pealegi lubas emme mind homme šoppama viia. Äkki leiab nii elumõttegi* lõpuks üles?

Muidu on täna kuidagi rõõmsam, või noh. Mitte nii jube kui eile, ütleme siis nii. Kui keegi mu asemel viitsiks poodi minna ja see neetud kapp ükskord kokku saaks, võiks lausa elada juba.

Kasse kah vahelduseks. Siin nad on parasjagu otsustanud, et kõige õigem on lugev Daki voodis täielikult immobiliseerida, sest nii on kõige parem. Millegipärast. Voodipesu on ka nunnu, eksju. Kuidagi väga roosa, aga ongi hea vahelduseks. Vanaema jõulukingitus (vanaema kingib alati kõige ägedamaid ja praktilisemaid asju, mille väärtusest ei pruugi esimese hooga aru saada, aga hiljem oled tänulik, et sul on näiteks lõputu käterätivaru).

–*Ma nimelt leidsin, et mu elumõte on kadunud. Mul ei ole konkreetselt mitte millegi nimel või pärast praegu elada, kui jätta välja üks poolik romaan, üks poolik novellikogu ja võib-olla lootus helgemale tulevikule. Lapsi mul pole, tööd kah pole, midagi kasulikku minu olemasolemine maailmale kaasa ei too hetkel… Suht nukker. Ainult trenni nimel elada tundub kah jabur, saati kui see kuidagi paremaks olemist ei tee (ei tea, miks, mingi regressioon toimub sel alal praegu mu jaoks).

4 mõtet “pegens vol 2

  1. v.

    Trell ikka. Ma jätsin selle meelde nii, et trell on tööriist ja sellepärast tugev täht ja drell on kangas ja pehme ja sellepärast pehme täht ka. 🙂

    Ma muuseas kahtlustan, et elu mõte on ülehinnatud kontseptsioon. No ses mõttes, et otsida mingit suurt ja sisusügavat tähendust. Elu mõte on elu ise, maitea, kes seda ütles, aga mulle see meeldib. 🙂

    Jätkuvalt – läheb üle, eriti kui tequilat on. Ay, carramba! Surnukirstul viisteist meest, hoirassa ja pudel ru… ptui, tekiilat! 🙂

    Vasta
  2. kasja

    Aga tegudele siis, mis siin nutta? Lapsi teha on tore pealegi. Ja elul mõtet kohe kümne eest. Mis takistab? Töötus? Ei tea, ei tea – millegi alusel taipas ju vanarahvas ometi sõnastada tõe, et annab jumal lapse, annab ka leiva.
    Ju siis kuidagi ikka saab ka siis, kui kuidagi ei saa.

    Vasta
  3. daki Postituse autor

    Kasja, meil on jah praegu natuke teised plaanid, tahaks end veidi kindlamalt tunda rahaliselt. Aga varsti tulevad teod kah:)

    Tekiila aitab indeed! Hoirassa!

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.