Tartu rahu ball

Olles selle inimese naine, kes ma olen, on mul hea võimalus osa võtta igast esindusüritustest. Nii oli mul eile juba teist aastat au osaleda Tartu rahu aastapäevaks korraldatud ballil.

Ballid on ilusad, natuke maagilised ja armsad. Kõik on end üles löönud, vanadaam kammib veel riietehoius hoolikalt oma vanahärra hallikasvalgeid juukseid, silub piduliku kampsuni sirgu ja lähevadki käsikäes kontserdile. Õhus on magusat hõngu, kõikide parfüümid segunevad mesimagusaks ning saatev sumin tekitab hetkeks tunde, et oled mesilaspuusse sattunud. Aga siis tuleb vaikus, kaamerad surisevad, kusagil on kellegi kõrvaklapid liiga valju peale seatud ja kostub imeõrnalt operaatorite omavaheline jutt – ja siis juba ongi presidendi marss ja järgneb hümn, mis paneb ihul kõik karvad tõusma – väga võimas on seda mitmesaja inimesega koos seistes laulda. Ja kui tahta, võid kõikjal näha vabariigi sümboleid… Valged rõdud sinise sametkattega, mustad kõlarid. Kõlarite peal tähed EV. Valged juuksed, must ülikond, istumas sinisel toolil… jne.

Presidendi kõnega olete ilmselt juba tutvunud ja kuulnud, kuidas ta tõi näiteks Firefoxi, mis pani kergel muigama ning rääkis pikalt Gruusiast, gaasiprobleemidest ja kriisiajast. Viimasest jäi mulle meelde tema lause, mis mõjus kuidagi väga julgustavalt: “Meil pole võlukepikest, aga me elame need ajad üle.” Ja elamegi, eile ei kahelnud selles ma hetkegi. Kõik ju peab paremaks minema, eksju!

Ja kui Ilves gaasiprobleemidest rääkis ja manitses monopolide eest, tonksas mind Inimene ja osutas kava tagaküljele, kus kirjas sponsorid. Muuhulgas ka Eesti Gaas. Ma mõtlesin, et nüüd ma enam naeru pidama ei saa…

Kontsert oli fantastiline, kui jätta välja Tallinna Poistekoori keerulise seadega, aga väga masendava tooniga laulud. Eriti kift oli umbes 12aastase Kaarel Juurma Urmas Alenderi laulu “Minu Eestimaa” esitlus – milline hääl, milline kandvus, milline enesekindlus! Aplaus ei tahtnud vaibuda. Väga võimas oli ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi meesteansambli “Eile oli raske päev” (tegelt ka!) esituses “Rahu” ja “Ja elab rõõm” – viimane võttis jälle kananaha ihule.

Külmlauad on aga alati ühesugused. Igal pool – olgu selleks Valgevene saadikute vastuvõtt Eurovisonil või meie oma Tartu rahu aastapäevaball. Ikka on väiksed singirullid, kalapateed, lõheribad, viinamarjad, juust, mingid head asjad pulga otsas (kala? juust? ei saanudki aru) ja austrikarpidesse ehitatud… värgid. Enamasti maitseb aga see suhteliselt ühetaoline külmlaud suurepäraselt, sest kõht on alati seks ajaks üsna tühi.

Ahjaa, me muidugi tulime ju Tartust Estoniasse. Polnud seda lõbu, mis eelmisel aastal, samasse linna ballile minna (haah, riimus!).

Ja tantsida saime ka, kuigi meil oli selleks vähe aega. Aeglane foks, üksteise otsa komistamine, naermine ja musitamine, mõned kiiremad tiirud rocknrolli saatel, veits tangotamist ja rumbatamist ja juba pidimegi lahkuma…

Ballid panevad mind alati end printsessina tundma. Mis siis, et printsessirõivaisse sain alles Estonia saunaruumis ja hiljem oleks südamerahuga oma kleidi sinna maha unustanud. Kaunis on vahepeal olla kaunis ja käia kaunites kohtades.

Muusikat ka, Ruja “Rahu”. “Rahu” mängitakse igal aastapäevaballil.

[audio:http://daki.tahvel.info/wp-content/07-ruja-cd3-rahu.mp3]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.