Lapsele on nimi tähtis

Seoses uue aasta järjekordse originaalse lubadusega hakata ilusaks, kõhnaks ja võibolla ka heaks, soetasin silmi kinni pigistades ja hinge kinni hoides (töötu jaoks) hirmkalli trennikaardi, sest ikka väga koppa hakkas juba ette viskama, et ainukene sport, mida ma saan teha, on kasside tõstmine, jõunaer ja sitas sumpamine. Niisiis, otsustust täis lendasin kohale ja tegin läbi oma tavalise treeningtuuri, mille käigus avastasin, et fakit, olen nõrgaks jäänud küll – 40 kilo lakke suruda ja pärast jalg tudiseb all nii et vähe pole. Õnneks täna oli juba asjalikum.

Enihuu. Huvitav oli hoopis see, mida ma jõusaalis kuulsin. Võtsin oma papusid jalast, kui üks pisike tüdruk oma treenerile rääkis, kuidas tal on viie kuu pärast sünnipäev. “Ja tead, mida ma kõige-kõige-kõige rohkem sünnipäevaks tahan?! Pärlitega ja kullast ristimisketti!!!”

Ta oli nii vaimustuses ise, et ma suutsin ainult kulme kergitada ja jahmatusest tummalt maigutada – mismõttes tahavad 8aastased tüdrukud ristiketti? Kuidas nad juba nii… usklikud on? Või on see mingi usklike bling-bling, must have, millega pinginaabri ees koolis eputada? Hullult veider igal juhul. Ma olen nagu arvanud, et religioon on Eestis pigem suurte inimeste asi. Ma ei tea muidugi, miks ma nii arvasin, iseenesest pole ses ju midagi imelikku, kui last usuga varakult tutvustama hakatakse. Igal juhul olin hämmingus.

Teine asi, mis jäi kõrva, oli riietusruumis, kus jälle väiksed piigad pärast ujumast tulekut mõtteid vahetasid. Peamine teema oli emme ja issi perekonnanimed – ehk siis küsimus: “Kas sul on sama perekonnanimi, mis emmel ja issil?” Nii nad siis seal loetlesid, kellel oli sama nimi isaga, kellel emaga, kellel hoopis selline süsteem, et neil üks nimi, emmel teine ja issil kolmas (ma eeldan, et issi oli siis kasuissi) – sama, nagu meie pere variant. Mind näiteks see erinevate perekonnanimede asi väiksena ei häirinud. Kui, siis ainult niipalju, et miks mul peab olema nii nõme nimi ja emmel on nii äge nimi ja miks ma ikka ei saa emme nime endale võtta.

Aga nendel tüdrukutel paistis olevat tõsiselt südamel, miks nad ei saa olla kõigi pereliikmetega sama nimega… Mul hakkas nende vestlust kuulates lausa kahju. Mis toobki mind sinna, et kui juba abiellumiseks ja laste saamiseks läheb, siis on kena võtta mehe (või naise) nimi ja anda see samal kujul edasi ka lapsele. Sest neile läheb see korda – isegi kui sulle ei lähe.

Ma olen siin ikka aeg-ajalt mõtet keerutanud, et ei tea, kas on mõtet, kui kunagi peaks jälle asjaks minema, taaskord kolmas nimi endale võtta. Mitte, et ma enda nimest nii vaimustuses oleks – jätkuvalt ei ole. Aga mul on juba ebausk ka sellega seoses, et kui ma peakski uue nime võtma, siis kindlasti läheb kõik pekki ja pärast on jälle jama kui palju. Lisaks see keeruline situatsioon raamatutega (Reintam, Lamp jne). Aga kui lastele läheb korda…

Nimi loeb, ilmselgelt.

23 mõtet “Lapsele on nimi tähtis

  1. Nirti

    Mis raamatutesse puutub nüüd, siis vähesed naised sünnivad ja surevad meie kultuuriruumis sama perenimega. Seega jääb mulle üldse osaliselt arusaamatuks, et miks sa seda Reintami raamatu peale panid, kui esimene Lambi all välja tuli.

    Majanduslikult juba kasulikum hoida järjepidevust, sest ma näiteks arvan, et blogimaailmaga mitte eriti kursis oleva inimese jaoks on see Lambi-Reintami värkki juba keeruline, kui sa peaksid nüüd veel mõned teisenemised läbi viima siis see mõjub lõpuks lihtsalt kohtlasena.

    “Oot, mis see Dagmar Juurikas on sama, mis Dagmar Lamp vä?”
    “Jah, ja Juurikas ja Lamp ja Rebane ja Sisalik on sama, mis Dagmar Lamp!”
    “Päriselt?”
    “Jah?”
    “Miks ta raamatud kõik erinevate nimede all välja andis?”
    “A kust mina tean?”
    “Kindel, et Rebane on ka sama, mis Lamp vä?”
    “Kindel-kindel.”
    “No ma ei tea, kuidagi kahtlane…”

    Ühesõnaga, pidevalt sama nime inimeste nina all vilkumas hoides on igasuguste eksimuste jne hulk palju väiksem, tobedana kõlaks see, et on välja antud raamat, millele tuleb iga kord kommentaariks juurde öelda, et sa oled siiski seesama Lamp-Reintam, kes andis välja seda ja seda ja seda ja seda ja võitnud Nobeli preemia aastal 2012

    Iseasi, kui autor valibki igaks raamatuks eraldi pseudoka.

    Noh, selle vältimiseks on mõttekas valida endale kas üks kindel pseudonüüm või anda kõik raamatud ühe oma nimega välja, soovitavalt neiupõlvenimega. Et isegi, kui oled Dagmar Juurikas, siis raamat ilmub ikka Dagmar Lambi nime all.

    Komme abieluvälistele või abielus, aga oma nime säilitanud vanematele, sündinud lastele isa järgi nimi panna, on samuti kergelt öeldes naeruväärne. Kui perekond laguneb, siis laguneb 99% juhtudest nii, et ema ja laps kolivad isast lahku.

    Ja vähegi kirjuma eluga inimese puhul võib tähedada see seda, et 3 last erinevate meestega ja ongi paras paabeli segadus – Mai Mutt ja tema 3 varateismelist last: Siiri Kivi, Kusti Oja ja Kadri Kaalikas.

    Heietan siin nüüd jälle.

    Vasta
  2. daki Postituse autor

    Ma tean, et oleksin pidanud teisiti talitama. Kui sa mäletad, siis küsisin blogis tol ajal ka korduvalt nõu, kiudas peaks nimevärgiga talitama… Aga siis olin kindel, et asi jääb igaveseks… Naiivitar.

    Loomulikult on järjepidevus sama, aga nüüd olen seda juba rikkunud… Nii et nüüd pean jälle mõtlema, kui see teemaks tuleb. Ilmselt aga olen ma nüüdsest edaspidi suhteliselt abieluvastane, vähemalt enda puhul – st ma ei usu, et mul selline asi töötaks. Seega – nimemure lahendatud!

    PS: Mul on alati jäänud mulje, et naised, kes kirjutavad lapse n-ö isa nimele, teevad seda selleks, et isa enda küljes kinni hoida.

    Vasta
  3. triin

    me ka ei ole abielus. Aga mehe poolt oleks olnud täiesti vastuvõetamatu kirjutada lapsed minu nimele. Ma isegi võtsin selle teemaks. Et mitte alati ei ole see kinnihoidmiseks :). Ja enamasti ka mitte ainult ema otsus :).

    Vasta
  4. daki Postituse autor

    Jaa, nii talitavadki mõistlikud inimesed. Mittemõistlikud inimesed arvavad, et see on vahend mehe kinnihoidmiseks.

    Vasta
  5. Lee

    Mõistlikele inimestele ei peaks olema vahet, kelle nimel on lapsed. Loogiline oleks 50/50, kull ja kiri, loos, ükskõik. Igaveseks kadunud arusaamast (“mees kui perekonna toitja”) traditsiooni pärast kinni hoidmine on sügavalt irratsionaalne. Samas, ka nõiasaadete vaadatavus on meil tipus – need on sama taseme asjad. Sügavalt irratsionaalne rahvus meil 🙂

    Vasta
  6. daki Postituse autor

    Ma tegelt ei tea täpselt, kuidas “laste enda nimele kirjutamine” käib ja millised on optsioonid. Muidugi, kui on võimalus ka abiellumata mõlematele vanematele laps kirja panna, siis on see mõistlik. Kui vanemad elavad koos. Või kui ei ela, aga teadvustavad oma kohustusi lapse ees siiski.

    Kui aga mees on jobu, vägivaldne ja kaabakas, siis ei peaks andma see, et laps on tema nimel ka, talle mingit õigust seda halvasti ära kasutada (and vice versa).

    Vasta
  7. andry

    esimene lause on super tase!!!!!
    Ma paneks neid hüüumärke kohe veel ja veel

    Ja nimedes on maagia.
    Võin sulle öelda midagi väga isiklikku, kui töötasin eesti keele õpsina, ütlesin esimeses tunnis, tere, mu nimi on Andry. Vaadake, kas pole huvitav nimi eesti keele õpetaja jaoks, algab tähestiku esimese tähega ja lõpeb tähestiku viimase tähega.

    Kas sa kujutad ka ette, kui paljud õpilased seda mäletavad.

    Kusjuures, mind iseloomustab pikaajaline operatiivmälu, mulle meeldib meeles hoida suvalisi asju Ast alates ja Y-ga lõpetades.

    Aga Dagmar on minu meelest väga ilus nimi ja Daki on lihtsalt nunnu, peale selle on sel kaubamärgi tunnused.

    Vasta
  8. Liis

    Raamatute puhul tekib ka see küsimus, et kuhu nad panna. Ses mõttes, et raamatukogus kus üldiselt tähestikuline järjekord on. Ma olen korduvalt Õnnepalu-Tode-Nigovit otsinud 😀

    Vasta
  9. daki Postituse autor

    Andry, aitäh:D Ma nüüd vaatasin, et jube pikk lause on saanud. Aga nimedega… Sina oled nüüd mul ka ilusasti meelde jäänud, tegelikult küll sellepärast, et ma guugeldasin sind ja kohe jäi silma ja meelde ühe artikli pealkiri, või oli see pildiallkiri. Aga noh, igal juhul on mul mälus selge ja sirge seos olemas.

    Ma tahaks ka õpetaja olla. Tegelikult tahaks ma hoopis lasteaiakasvataja olla, aga selleks peaks jälle kolm aastat õppima.

    Ja veel – aitäh! Daki vist vaikselt saabki kaubamärgiks. Äkki peaks selle pseudonüümiks võtma?:)

    Liis, novot, nii ta ongi. Ma käin ise ka piilumas aeg-ajalt raamatuid poodides ja isegi mina ei suuda välja mõelda, kus mu raamat peaks olema. Või kus Epuga kahasse kirjutatud raamat peaks olema. Või novellikogu, millel 19 autorit!

    Vasta
  10. andry

    see lasteaiakasvatajaks olemine eeldab tegelt natuke tutvustega sebimist ja sellega leppimist, et töötad jube madala palga eest.

    Ja siis, jube jama on see, et paljudes lasteaedades töötavad mittekreatiivsed inimesed. Aga mõnes ei tööta ka. Ma ise olen ka aastakese lasteaias töötand, see on ikka eri fun, tüübid panevad sihukest absurdi, eu Beckett ei näe seda uneski.

    Ja probleemid, oi mis suured need on, kui inimene on veel väike. Aga need mured, mis meile kubemesonga tekitavad, need on nende jaoks jällegi nagu pähklid, krõks ja katki.

    Vasta
  11. andry

    Ja veel: kui Sa tunned nagu tahtmist kirjutada miski muu nime all, mina küll soovitan, anna tahtmisele järele.
    See on märk sisemisest muutumisest, ja sisemine muutumine on pärast neid kriise ja katsumusi, milles sa oled ju ikkagi kuramuse tubli old, täiesti loomulik tulemus.

    Raamatukogu tätade asi on orienteeruda Õnnepalu, Tode, Nigovi rägastikes, või vahet teha ning kokku panna Lamp, Lill või Lusikas.

    No lõpetuseks jälle isiklik näide:
    Kui ma näidendeid kirjutan, siis olen autorina mitte Ervald, vaid ErWald. Tillu seikspiir, noh, enda meelest. Siseringi nali, mis mind vaid ennast naerma ajab.

    Vasta
  12. daki Postituse autor

    Ma arvan, et ma hakkan uurima seda lasteaiakasvataja asja. Ma kunagi käisin lugu tegemas ühes, ja sealt öeldi, et kui mul on baka käes, siis pean ainult üht ainet juurde võtma ja saan kätte vajaliku kvalifikatsiooni. Aga praegu ei oska kuskilt alustada.

    Vasta
  13. andra

    noh, ma õpin kirjandusõpetajaks ja mu sõbranna lihtsalt kirjandust ja teatriteadust. sõbranna avastas hiljuti, et tahab ikka saada samuti õpetajaks, mitte töötuks kirjandusteadlaseks, ja hakkas uurima ja selgus, et tal on vaja aint mingi 6-8 vms ainepunkti haridusteaduskonna aineid võtta, et saada põhikooli kirjanduse ja eesti keele pedagoogi paberid. u selliseid aineid siis, et peda alused ja tunnetuspsühholoogiat ja lastepsühholoogiat või õpilaste individuaalseid eriärasusi vms (nimetan lambist oma selle ja järgmise nädala eksamid 🙂

    niiet mu meelest ongi lihtne, kui tahad, võin su oma kooli oma õppekoordinaatoriga rääkima viia. ta on asjalik selline ja tore.

    Vasta
  14. Eppppp

    Sa vaata nt http://www.pki.ee – lapsehoidjate koolitused just algavad. Kui on see paber käes, siis saad ametlikult tööd lastehoiurühmades.
    Aga sina kui töötu saad võibolla kusagilt tasuta selle kursuse sebida, uuri!

    Vasta
  15. andry

    ja muide, mida väiksemad lapsed, seda rohkem nendega töötamine sind korrastab.

    Kui ma ise mütakatega lasteaias tööd tegin, no selliseid asju juhtus, selliseid lugusid kuulis.

    Samas, jama on, kui kaastöötajad on jamad.

    Aga jamasid inimesi on alati ja igal pool

    Vasta
  16. daki Postituse autor

    Oh, nüüd ma ainult sellele mõtlengi, kus koolituseks raha kokku saada ja kas peaks hakkama ajama seda asja (st kas ma peaks vastu selles ametis). Aga uus energia on kohe sees!

    Vasta
  17. Nirti

    Mmm, no ma tollal eriti süvenenult ei lugenud, sest emotsionaalselt oli liiga kurnav.

    Mulle torkas siin kommentaariumi alguses silma keegi naine, kes ütles, et isa ei lubanud lapsi ema nimele kirjutada ja ma mõtlen sellest tohutult negatiivselt, aga ei hakka igaks juhuks neid mõtteid kirja panema.

    Lapsed peavad kandma sama nime, mis ema. Mina tunnen ennast ka 20-aastasena väga kehvasti, sest ema abiellus uuesti, kui ma teismeline olin ja kannab hoopis teist nime praegu ja ma tundsin end eriti hüljatuna tänu sellele.

    Pealegi, kui naiseks ei kõlba võtta mehel või kui naisel ei kõlba selle mehega seaduslikku perekonda luua, siis miks lapsi sellisele mehele kuidagi andamiks tuua…?

    Vasta
  18. daki Postituse autor

    Eks seda saabki võtta mitut moodi… Nagu olin minagi kade emale “hea” perekonnanime pärast, kuigi ma ei tundnud end just eriti kõrvalejäetuna. Pigem ma ei saanud sellest aru, miks ma pean kandma inimese nime, keda ma näen korra kuus ja nimi pealegi on maailma totraim.

    Aga peamine küsimus on vist, kellele lapsed “kuuluvad” ja kas lapsed saavad üldse kellelegi “kuuluda”. VÕi kas nad peaks ühele “kuuluma” rohkem kui teisele. (Stereotüüpne pilt isast, kes pere juurest ära jalutab, toetab muidugi seda, et lapsed võiks kuuluda emale.)

    Vasta
  19. Lee

    Tjah, sellepärast meil ongi nii palju ebakompetentseid õpetajaid, kes ei tea õpetamisest mitte midagi, et piisab 6-8 irrelevantsest ainepunktist… See joga, mida meil õpetajatele räägitakse, ei puutu õpetamisel oluliselt asjasse. Õudne riik! Õpetajakoolituse võiks Eestis ära lõpetada ja kõik õpetajad mõnda sellisesse riiki õppima saata, kus õpetajaid koolitada osatakse. Kahjuks kehtib sama ilmselt lasteaiakasvatajate koolituse suhtes. Ohhh.. Seega, Daki, võta eelduseks, et sulle koolitusel olulisi asju ei räägita, sest koolitajad ei tea olulisi asju 🙂

    Vasta
  20. daki Postituse autor

    Olgu, ma katsun olla avatud ja samas kriitilise meelega. Kui ma muidugi koolituse raha kokku saan. Aga ma tahan seda ja püüan saada võimaluse.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga