Teekonnad unelmate lõppu

Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).

Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.

Igal juhul.

Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.

Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.

Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.

Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.

Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga