Tähelepanelikumad televaatajad on juba märganud, et minu nimi ilmus koos paljude teiste nimedega Vaba Tallinna Kodaniku valimisliidu all nimekirjas kui kandidaat. Oo, kandidaat! See ma nüüd olen!
Kandideerin ma nimelt Mustamäel ja olen järjekorras neljas. Ja selle nädala jooksul, mis ma olen VTK-ga seotud olnud, on olnud mitmeid hetki.
Esiteks see hetk, kui hea tuttav Kadi mulle kirja saatis. “Tule, liitu meiega! Mulle tundub, et sa sobiksid meie tiimi hästi,” sõnas ta. Mul silmad suured peas. Kas ta siis ei tea, et ma ei tea mitte millestki mitte midagi?! Ja et olen suure tõenäosusega üsna loll?
Tuleb välja, et Kadi arvas sellest hoolimata, et minusugune aktivist-optimist-kummipea võiks nii üht, teist kui kolmandat ära teha. Või aidata ära teha. Nii ma jah-sõna andsingi.
Ma kandideerin Mustamäel (koht, kus veedab vaat et pool oma ajast – kui mitte rohkem neil päevil – mu tütar) ja meie esinumber on Kadri Jäätma, naine, kelles on väge ja kelle selja taha ma ei kõhelnud seismast. Pealegi selgus, et me olem praktiliselt sama inimene, lihtsalt paarkümmend aastat on vanusevahet. Minu jaoks see asi peamiselt nii ongi, et ma olen tiimiliige, toetan nii hästi kui oskan tiimi. VTK üldiselt on maailmavaateülene liit, mis tähendab, et jah, ma olen samas pikas nimekirjas nii “kampsunite” kui tõeliste rahvuskonservatiividega, kellega minu vaated sugugi ei ühti, aga ideaalis ei peakski olema see peamine. Peamine on hoopis see, et meid ühendab visioon avatumast ühiskonnast ning kodanike kaasamisest otsuste tegemisse.
Nojah, sellest hoolimata sattusin ma umbes teisel päeval kohe aktiivsete tartlaste rünnaku alla, kes küsisid tõsise tulega silmis: ahah, VTK-s? Selge! Järelikult nats ja rahvuskonservatiiv!
Woah, guys, hold your horses!
Konservatiivne olen ma ainult siis, kui tegemist on mingi tagurpidi-maailmaga. Nats? Vabandage! Rahvuslane? Armastan Eestimaad ja meie kultuuri ja keelt, aga minu silmad vaatavad globaliseerumise poole. Üks ei välista teist, minu meelest. Ja nii, nagu peaks Eestis olema hea elada kõigil eestimaalastel, peaks siin hea olema ka neil, kes on siia omal valikul elama otsustanud asuda. Minu sõprade hulgas on palju välismaalasi ja ma ainult tervitan neid siin.
No ja siis muidugi ajab mind ilgelt närvi see geiteema. Esiteks: kaua me võime selle üle nämmutada, et kas ühel või teisel inimesel peaks olema ühe või teise inimesega sama palju õigusi. Täiesti jabur on eristada inimesi sugude või seksuaalsete eelistuste põhjal. Ja kuigi ma selleks oma positsioonilt suurt ära teha ei saa, siis kaagutada kavatsen ma küll. Kõvasti ja palju. Et kui ma juba olen otsapidi poliitikas (olen?), siis võin ma vähemalt olla seal see, kes räägib kõvasti ja häbenemata, et enamik “pereväärtuste” demagoogiast on täielik pullisitt.
Novot siis. Sellised on lood neil päevil. Päevad koosnevad Naistelehe tööst, vabakutselise tööst (need asjad kestavad ju jätkuvalt edasi), pikkadest koolitundidest ja koolitöödest, mida antakse mõnuga, lapsehoiuküsimustest ja sotsiaalmeedia nõustamise tööst, mis on ka praeguseks täiskohaks kasvanud. Nüüd lisandus sellele kogu see valimiste-asi. Koosolekud ja kirjad ja suhtlemine ja null-eelarvega kampaania planeerimine. Töö, töö, kool, töö, valimised, valimised, töö, töö, töö, kool, kool, laps, töö, kool, valimised.
Naabrinaine checked in ja küsis, kuidas läheb. Ütlesin, et praktiliselt suren. Naabrinaise jaoks on muidugi selline rabelemine normaalne elustiili osa. “Tere tulemast pärisellu!” teatas ta rõõmsalt, mille peale ma oleks tahtnud nutma puhkeda. Ei, ma tõesti ei ole päriselust üleliia vaimustuses. Naabrinaine muidugi lohutas, et no muidugi, kui inimene kaks aastat lebotanud on, siis on algus raske…
FFS!
Selles osas on muidugi tõsi, et kui ma saaks tagasi minna näiteks aasta aja taguse enda juurde, kes ilmselt ka koguaeg halas, et kiire on, siis ma naeraks talle täie häälega näkku. Väsimusel ja väsimusel ON megasuur vahe. Kui sa arvad, et sa PRAEGU juba ei jõua, siis oot, võta endale veel üks täiskoormusel lisatöö ja mine näiteks kooli ja vaata, mis tunne siis on.
Mitte, et see oluliselt lohutaks. Lohutab see, et valimistega saab suur osa rabelemisest läbi. Siis võib juhtuda muidugi see, et ma avastan end läbipõlenu ja töötuna, jälle. Aga ausalt öeldes, seda tunnet siiski pole. On hoopis selline tunne, et siit edasi läheb ainult paremaks. Ja kui elugraafik ka natuke rohkem paika saab – nii, et näeks last rohkem kui tund aega neljal õhtul nädalas ja vahel ka sõpru trehvaks – siis, võib öelda, on ju elu suisa lill.