Tag Archives: running like a girl

hugman is sad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.

Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.

Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.

Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.

Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .

Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.

Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.

Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.

Seega, Hugman is very sad.

Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.

Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.

Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?

/

Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).

See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?

Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.

Aga ma jooksen ju veel, eks ju?

Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.

see pole jooksublog, aga…

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Augustilõpp.

Niisiis. Minu kaheksanädalane jooksutreening sai möödunud nädalal läbi ja I fucking did it! Lihtsalt võtsingi kätte ja kuigi mul oli tunne, et kuna mitu päeva oli vahele jäänud ja mul oli vist sama viirus korraks, mis Milal, ja üldsegi, palav oli ja siis sadas vihma ja sada häda, noh, et äkki peaks kordama eelviimast treeningut nii igaks juhuks, enne kui kohe selle jookse järjest pool tundi, sest ma olen su äpp ja ma tean, et küll sa juba jõuad ja ära üldse vaidle vastu! asja ette võtaks, siis (uh kui pikk lause) lõin käega. Et suva, ma võin ju alati joosta vähem või misiganes, aga ma pean vähemalt proovima.

Ja muidugi te teate juba puänti, et ma jooksin selle ära. Kui ma aus olen, siis ma ei suuda isegi eriti detaile meenutada, vaatan seda Instapilti ja mõtlen, et jamh, mäletan, et tegin lõdvestuskõnni ajal selle pildi, aga muud nagu ei mäletagi. Aa, õudselt palju politseinikke (2) oli tee ääres siin küla vahel, mis oli veider, otsisid midagi – aga see võis täiega olla ka mingi teine kord.

Mu point on, kallid sõbrad, et jooksmine on muutunud nii tavaliseks, et ma enam ei suuda eristada neid jookse. Isegi seda viimast, mis lõpetas esimese treeningprogrammi, ei suuda nädal aega hiljem hästi meenutada, sest… SEE POLNUD MIDAGI ERILIST.

Uskumatu! Ma jooksin pool tundi järjest ja ma ütlen, et see polnud midagi erilist!

WHAT IS THIS MAGIKKKKK.

Kuna ma ei oska peatuda ja niisama ilma juhendamiseta joosta on ausalt öeldes ikkagi sutt igav, tõmbasin kohe otsa C210K äpi ja jätkan üheksanda nädalaga, ehk siis sel nädalal 4×10 minutit, minutilise vahega. Ja ohsa vanapagan, kus täna mul oli selline energia, viimane jooks läks lennates, nii et ma lõpetasin viis minutit varem ja üldse terve jooks oli selline, et ma kohe tundsin, et mu tempo on kõrgem (9 min / km kohta näitab praegu). Kuid lõpp oli ikka nii kiire, et ma täitsa kohe lendlesin, ja saate aru, ma NAUTISIN seda. Püha Jeesus noh!

Lõpetasingi nii, et lõõgastuskõnni alguse ajaks (mis oleks pidanudki olema viis minutit kodust) olin ma kenasti kodu ukse juures ja jalutasin niisama ümber maja, hinges juubeldades, sest kui ma suudan teha SEDA, mida ma siis veel teha ei suuda? Kosmoselend? Vabalt! Riemanni hüpotees? Andke aga ette! Kes oli Zodiac Killer? Tooge uurimismaterjalid ja homme on vastus käes!

TL;DR

Jooksmine on lahe. Ma ei suuda uskuda, et ma seda teen ja samas ma ei suuda juba vaikselt uskuda, et ma pole seda koguaeg teinud. Nüüd tuleb kuidagi leida päriselt see motivatsioon jätkata ka siis, kui pole kaunis päikeseloojang ja udu heinamaa pealt tõusmas, vaid on pori ja jää ja libe ja külm ja vastik ja pime ja hundid ja.

Teate küll, Eestimaa talv.

Nii et sel korral võite vabalt julgustada, et talvel on täitsa okei joosta. Teisi kõiki aga julgustan, et auka tehtav on – vähemalt mulle väga sobis selle konkreetse programmi tempo ja vaheldamine. Veel on aega alustada!

Lugu ka, sest ma olen kantrilainel neil päevil. Don’t judge.

 

 

5 rõvedat (ja 5 ägedat) asja, mis on mu elus pärast jooksma hakkamist juhtunud

Inimesed ja inimeseks olemine 12 Replies

Kui ma kuu ja nädal aega tagasi kirjutasin, et ma tahaksin saavutada vaid ühe asja oma jooksmisega (no lisaks sellele, et tore oleks kordki elus teha midagi, mida ma pooleli ei jäta) – teada saada, mis tunne on joosta aeroobses tsoonis, siis täna võin ma teile uhkusega öelda: I FUCKING DID IT. Ma olen jõudnud C25K äpiga (haha, muide, ma sain alles sel nädalal aru, mida see nimi tähendab – couch to 5k!) (ma tean, ma tean, pole just eredaim pirn selles lühtris) seitsmenda nädala lõppu, homme jooksen kolmanda korra, üleeile jooksin teise korra, mis oli 25 minutit järjest. Ja kuulge kutid, mulle ei olegi elu aeg valetatud! Päriselt juhtuski see, et umbes 15. minuti peal hakkas nii lebo, et ma oleks võinud vabalt veel 30 minutit joosta! Ma küll jooksin MEGAaeglaselt, no ikka keskmine kiirus umbes kümme kilta tunnis, st ma kõnnin poole kiiremini, aga ma otsustasin, et olgu või aeglaselt, ma pean vastu.

Nüüd on aeg teha kokkuvõte asjadest, mis on minu elus muutunud pärast seda, kui ma jooksma hakkasin.

5 RÕVEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma pean rõvedalt palju pead pesema. Jah, ma tean, ma tean, me oleme ennegi siin blogis pesemisharjumuste üle vaielnud, aga kogu elu on mulle piisanud kaks korda nädalas pea pesemisest. Aga nüüd, eks, peab ikka pärast iga jooksmist pesus käima ja teate, mu juuksed on täiega muutunud. Rõvedamaks. Nad lähevad palju kiiremini mustaks ja see häirib mind ja ma ei taha, et nii oleks. Ma tean, et see töötabki nii: juuksed lähevad kiiremini mustaks, sest sa pesed neid tihedamini, sh pesed maha ka kaitsva rasu ja siis peab peanahk eriti vaeva nägema, et seda toota ja nii see nõiaring toimib. Aga ma ei näe ka mingit lahendust sellele.

2. Ma kardan, mis saab, kui pimedaks läheb. Oma võiduka 25 minutit tegin ma õhtul pärast kümmet (palavuse tõttu) ja ausalt öeldes on praegu juba metsa vahel nii pime, et ma nägin realnaja hallukaid vahepeal (olete kunagi karjatanud, sest näete, et käbi tahab teid rünnata? Not fun, guys.) Ja kui päriselt nüüd jääb nii, et ma jäängi jooksma, siis on Kloksis valgustatud ala üsna piiratud ja… ja… Ja mul on vaja pealampi? Prožektoritega turvatöötajaid, kes mu rada valgustaksid? Infrapunanägemist?

3. Ma pean tegema väljaminekuid pärisvarustusele ja ma olen vaene. Ma lubasin, et premeerin end pärisjooksupükstega, kui programmi lõppu jõuan, aga see on juba järgmisel nädalal ja okei, muidugi ma saan seda edasi lükata, aga fakt on see, et mu 15 aasta vanused tossud tegelikult pole vist parimad ja, noh, raha. Peab välja käima. Mis sakib. Sest ma püüan praegu hullult säästa ja hetkel on see olnud selles mõttes võit, et mul on kuu lõpus alati olnud vähemalt natuke raha, aga seda üleliigset veel tekkinud pole (vähemalt pole enam võlgu pidanud võtma!).

4. Ma räägin jooksmisest liiga palju. See pole tingimata rõve asi kõigi jaoks, kuid ma kindlasti tüütan veits sellega oma peikat juba ja liiga sageli küsitakse mult teadaande peale, et ma nüüd jooksen, siiralt: “Miks, kurat?” Jepp, ma olen pigem ikka olnud inimene, keda jooksmas nähes oli soovitav helistada politseisse, sest tõenäoliselt ajas mind keegi taga (nagu kolleeg A tabavalt ütles), nii et nüüd olen ma pidanud leiutama erinevaid vastuseid. Lihtsaim on öelda, et tahtsin proovida, kas ma suudan. (Kallis K. ütles selle peale aga: “Äh, seda oleks ma võinud sulle niisamagi öelda, selleks ei pea päriselt jooksma hakkama!”)

5. Unega on keskmisest rohkem raskusi. Peamiselt seetõttu, et praegu jooksen ma ilma tõttu väga hilja õhtul, mis toob kaasa selle, et ma võin südaöösel särasilmi jooksmisest plärada ja teha teadaandeid stiilis: “Ma tunnen end praegu sama hästi kui pärast seda korda, kui ma oma kätega WC-poti loputuskasti sisu ära parandasin – võitmatuna!” (Jällegi, must be very annoying.)

Aga see-eest…

5 ÄGEDAT ASJA, MIS ON MU ELUS PÄRAST JOOKSMA HAKKAMIST JUHTUNUD

1. Ma olen saanud hullult kirju inimestelt, kes on ka jooksma hakanud. Ja see on imeline! Tähendab, eks ennegi on olnud mu blogiajaloos hetki, kui miski, mida ma olen läbi elanud ja millest kirjutanud, on inimesi puudutanud, aga nüüd ma olen saanud paari nädala jooksul kirju või vastukaja ligi tosinalt inimeselt, kes on just spets tänu minu blogile ka jooksma hakanud. Mis on fantastiline! Ja uskumatu! (Sest mulle tundus, et ma halan ja/või eputan ja/või olen tüütu.) Ja muidugi tähendab see, et nüüd on mul veel rohkem inimesi, kellega jooksmisest rääkida! Te olete nii tublid! Päriselt, nüüd ma lihtsalt ei või enam lõpetada, sest teie ju ka hakkasite jooksma!

2. Ma olen kuulanud nii palju lahedaid podcaste. Soovitan väga soojalt The Cracked Podcasti, siis on iTunesis selline podcast nagu Lore, kus räägitakse põnevaid ajaloo- ja folkloorilugusid, muidugi pean ma veel soovitama Jorksi “Mõtteainet”, ja minust oleks rumal mitte soovitada kuulata ka “Naistejutte” 🙂 Aga ühesõnaga, mul tõesti pole päevas teist aega, mil podcaste kuulata, aga jooksmisele sobivad nad taustaks paremini kui muusika – vähemalt minul on nii. Muusika ajab nimelt rütmi sassi, podcastiga saan aga kaasa mõelda (ja samas mitte mõelda paaniliselt sellele, palju veel aega on jäänud).

3. Väikesed asjad teevad mind rõõmsamaks kui varem. Muidugi olen ma enne ka trenni teinud, kuid liiga tihti on see pigem olnud seotud suure stressiga – kas on alati kuklas tiksunud teadmine, et see maksab raha, või siis olen ma muretsenud, et see võtab liiga palju aega, või siis on sellega kaasnenud mingi logistikajama, või siis on see olnud lihtsalt igav ja teinud mind pahuraks… Aga kuna nüüd ma lähen õue selleks, et sisuliselt veeta üks meelalahutuspooltund ja selle käigus omandada huvitavaid teadmisi, samas ka edasi oma konkreetse eesmärgi poole pürgida, siis on asi kuidagi hoopis teistmoodi. Mind rõõmustab, kui läbin sama raja 20 sekundit kiiremini, mind rõõmustab, kui natuke vihma sabistab, mind rõõmustab, et ma üldse läksin välja ja mind rõõmustab, kui jooks oli erilisel raske, sest siis on vähemalt kindel, et järgmine päev on puhkepäev. Mitte et ma ootaks puhkepäevi, aga mul nimelt on raske aru saada, millal ma peaks seda tegema. Lisaks rõõmustasid mind C25K foorumid, kus ma alles möödunud nädalal kondasin ja aru sain, et kui paljud inimesed kordavad nädalaid, siis ma nagu ei mõelnudki sellele ja tegin lihtsalt järjest. Mis tähendab, et all these years of smoking and drinking ja ma olen ikkagi vastupidav nagu rannakadakas, tuleb välja!

The land of island. #summer #home #toes #windmills #bellavita

A post shared by daki (@instadaki) on

4. Mu jalad on (vist) muutunud ilusamaks. Mul mingit spetsiaalset enne-fotot küll pole, küll aga lugematu arv liftiselfisid, ja neilt tundub, et mu jalad on kuidagi… vormunud sihvakamaks? On see võimalik?

5. Ma olen enda üle uhke. Eks ma olen päris sageli enda üle uhke (sest mul on miskipärast tunne, et elu on sageli üks takistusrada) (ja sama sageli pole ma enda üle üldse uhke), kuid praegu ma võin vist üsna kindlalt öelda, et mul on vähemalt tekkinud harjumus. Ja sellest ju kõik algabki? Jah, tegelikult ma alustasin selle harjumuse juurutamisega juba eelmisel suvel, mis kindlasti andis oma põhja, aga praegu on mul selline harjumus, millest on raske kõrvale viilida, sest seda on väga lihtne praeguses elufaasis ellu rakendada. Mul ei ole titte rinna otsas, ma ei pea lõunapausi ajast trenni jooksma, ei pea ma ärkama ülivara, et midagi teha saada… Ma lihtsalt pean natuke õhtusöögiaegu sättima ja tossud jalga panema. Ma ei pea kuhugi eraldi sõitma, ma lihtsalt pean… uksest välja astuma.

Ja esimest korda elus jooksin ma järjest 25 minutit, kauem kui 15 minutit, ja ma jõudsin sinna kohta, kus jooksmine läks… no kerge on nüüd vale sõna, tegelikult, ta läks selliseks… hallutsinatsiooniks, kus sa lihtsalt teed midagi, natuke nagu uimas. Meeldivuselt seda veinilimpsimisega terrassil või kasvõi seksiga võrrelda just ei saa, aga see pole ka rõve nagu istuda suvepalavuses liiklusummikus või nutmaajavalt igav ja masendav, see lihtsalt… on miski, mida su keha teeb ja muuhulgas on see vist ka sellele kehale kasulik.

Mul pole tõesti ühtki head vabandust, miks see asi pooleli jätta. (Kui ma selle leiutan, siis võite mind banaanikoorega visata.)

mida mõtleb inimene, kes jookseb kõige kauem, mis ta on iial jooksnud

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

“Kurat, podcast sai läbi enne, kui soojendus läbi sai.”

“Kas ma pean tõesti hakkama nüüd telefoniga jamama? Fakk. Miks ma paremini ei valmistunud?”

“Ühtlasi tunnen ma liiva seal, kus seda ei peaks olema. TÄNKS, rannapäev!!!”

“Jepp, seda ütles see naine ka selles jooksmisraamatus, et kõige olulisem on vähendada nende asjade hulka su küljes, mis sind jooksu ajal ärritada või häirida võivad. I bet, et tema ei oleks põhimõtteliselt otse rannast jooksma läinud.”

“Ühtlasi on veider, et alles eelmist jooksupostitust kirjutades sain ma aru, et mul pole kordagi mõttessegi tulnud, et mis oleks, kui lihtsalt cheat’iks. I mean, see äpp ju ei KONTROLLI mind, täiega lihtne oleks lihtsalt kõndida vahepeal. Kuidas ma sellele küll varem ei mõelnud..”

“Ära mõtlegi petmisele. I swear to god.”

“Aga vähemalt on hea jahe. Kurat, peangi podcasti ära vahetama.”

“Fakk, ma olen seda podcasti juba kuulnud. Ma pean jälle telefoniga jamama. Ma pole ühelgi jooksul pidanud telefoniga jamama ja nüüd siis, kui ma pean seda 20 minti jooksma. Miks, jumal, miks.”

“Okei, seda podcasti ma vist pole kuulnud veel…”

“Ahhhhhhhhhhhhhhh, olen ikka! Aga vist mitte lõpuni. Kerin lihtsalt suvakohale ja enam ei mõtle sellele.”

“Ja ära jooksmisele ka üleliia mõtle, megasuva, täiega teed ära selle.”

“Huvitav, kus ma ümber peaksin pöörama? Kaheksa minutit on poeni, seda ma tean eelmisest korrast. Kaks otsa on siis kuskile… Nojah, eks ma leiutan käigult.”

“Huvitav, kas ma pean kruusateele ka minema? Seal on raudselt mõni koer või autoga kihutaja, kes mind kurvist tulles ei näe.”

“Kuigi ma pole kunagi seal teel kedagi peale enda sõitmas näinud, on oht siiski tõeline.”

“Täiega veider, et joosta polegi raske. Meeldiv just ka ei ole, aga pole ka selline… tappev.”

“Ma täiega teen ära selle, ma isegi ei hingelda ja mul ei pista ega midagi ja liiv, noh, seda ignon.”

“Oh, pool tehtud!”

“Kes see president oli, kes ratastoolis oli? Ma nägin Netflixis mingit doku pealkirja, aga huvitav, kes see oli. Koju jõuan, siis vaatan.”

“Himmler oli ikka tõeline asshole. Reynhard Heydrichil on vist kõige saksam nimi, mis üldse võimalik.”

“Vaene Röhm. Või noh. Ta vähemalt üritas.”

“Ära mõtle natsidest nii palju.”

“Ah, pööra ikka siit tagasi ja mine mööda rannateed, asfalti juba küll saanud.”

“Nii mõnus oleks, kui ring siin lõppeks ja ma saaks kohe ujuma minna.”

“Kurat, kas ma pean kodu juures jälle hakkama edasi leiutama, kuhu joosta? Huvitav, kaua veel jäänud on?”

“Ei viitsi vaadata.”

“Ma täiega teen ära selle, issake.”

“Jepp, parim kütus jooksmiseks on ikka vana hea kartul ja hakklihakaste kaks tundi enne.”

“See ei saa olla tegelikult tõsi.”

“Oh, minut jäänud!”

“…ja selgub, et minut on täpselt sörk üle jalgpalliplatsi. How nifty, this knowledge.”

 

“Oh, tehtud! SELFI-FAKING-AEG!”

Jooksuglamuur!

“Tõenäoliselt jooksin ma sama aeglaselt kui mõni kiirem vanur, kes on pensipäeval teel turule.”

“Huvitav, kas jooksmine kunagi hästi ka hakkab tunduma? Ma tean, et pärast on hea, ja selle ajal pole enam kohutav, aga tahaks, et joosta ka hea oleks.”

“Täiega loodan, et kõik inimesed näevad pärast trenni sama retarded välja.”

“Huvitav, kui mul see programm nüüd läbi saab, kas ma võtan selle 10k ette?”

“Sa oled lolliks läinud. Mine tuppa ja tähista piparmünditeega.”

“Jepp. Lolliks. Läinud.”

“Aga vähemalt ma jooksin!”

postitus, mida ma ei uskunud, et kunagi kirjutan

Inimesed ja inimeseks olemine 11 Replies

Niisiis, on möödas pool suve (täpsemalt 5 nädalat ja 2 päeva) ja ma ikka veel jooksen. Ning just lõpetasin ma jooksu, mil ma jooksin järjest kauem kui ma eales olen seda teinud – 2×8 minutit. (Ma juba näen, kuidas teie näod naerule kisuvad, hihi, või et seda peab Daki pikaks ajaks!) (Aga see on tõsi, ma olen alati jooksnud nii, et veits kõnnin ja siis jooksen ja rohkem püüdnud nagu pikka vahemaad püüda, suva, mis hinnaga ja suva, kui palju sellest päriselt joostes.) (Ja tõsi on ka see, et koolis kolme kilti joostes ma poole ajast raudpolt kõndisin.)

Ning mis veel pöörasem – järgmine jooks sel nädalal saab olema JÄRJEST KAKSKÜMMEND MINUTIT.

What is this madness, ma küsin.

Ma kasutan jooksmiseks sellist äppi nagu C25K. See on üsna lihtsakoeline, see isegi ei mõõda midagi, distantsist või su actual liikumisest rääkimata – see lihtsalt tiksutab omaette aega ja ütleb sulle, millal sa pead kõndima ja millal jooksma. Algus oli üsna lihtne: midagi stiilis kõnni viis minta, jookse 60 sekki. Nädalad läksid, jooksmine oli ikka kuskil 90 sekki, vahel harva 3 minutit. Ja nüüd äkki pauhti, eilse 5 minutit, 3 minutit, 5 minutit pealt OTSE KAHEKSALE MINUTILE! Ja mitte ainult korra, vaid KAKS KORDA!

Ja ma pean ütlema, et ma olen täiesti pilves. Algus oli hirmutav, sest mul polnud õrna aimugi, mida tähendab kaheksa minutit jooksmist. Aga siis aeg muudkui läks, podcast muudkui möödus ja ma sain aru, et woah, I can do this. Ma olen kuidagi jõudnud kohta, kus jooksmine kui selline polegi raske. Raske on see, et ma ei näe, kui palju ma seda veel tegema pean, sest telefon on käe peal kotis, mis on mõeldud neli korda väiksemale telefonile ja ma ei taha iseend selle väljakoukimisega segada.

Teine asi jooksmise juures, mis on raske, on see, et I’m running out of roads, pun not intended. Nimelt on siin Kloogal hea jooksutrajektoori leidmine paras matemaatika, nii et ma olen praeguseks saavutanud juba ninjataseme, mis puudutab vältimises neid tänavakesi, kus kurjad koerad lõrisevad ja, lubage, ma valgustan teid: Kloogal elab umbes 1200 elanikku (2011. aasta loenduse järgi) ning minu hinnangu kohaselt (mis on VÄGA täpne) umbes 4,5 miljonit koera. KES KÕIK ÜKSMEELSELT VIHKAVAD JOOKSJAID või üldse inimesi, kes nende aiast mööduvad. Üks mu “lemmikkoertest” topib oma pea aiaaugust välja, kui ma möödun, et KARJUDA mulle, kui väga ma tema rahu häirin. Ta jääb sinna alati kinni, aga see teda ei takista, sest ta on veendunud, et ma olen tõeline oht. (Aga muidugi, kamoon, vaadake mind! Ka MINA peaksin ennast ohuks, kui hilisõhtul endale vastu tuleksin.) Kui ma üldse kunagi seda kurikuulsat nähtust nagu runner’s shits kogen, siis tõenäoliselt seetõttu, et mõni koer on mul kõhu lahti ehmatanud.

Kolmas asi jooksmise juures on see, et kuigi ma ei alustanud mingi väärarusaamaga nagu ma muutuksin tänu sellele ilusaks, sportlikuks ja seksikaks (see rong on ammu läinud), lootsin ma vähemalt, et hei, kuna see on mingisugunegi sport, siis kiirgab mu näost ehk mingitki võidurõõmu.

Tahate näha, milline tegelikult üks jooksja välja näeb? Vastupidiselt sellele, mida Instagram ja kõik mu sportlikud sõbrad Facebooki vahendusel on tahtnud mind uskuma panna, näeb tõeline jooksja välja selline:

See pole higi, see on seksikus ja võidurõõm, mis mu näos läigib.

Erinevalt raamatust, mis mind jooksma innustas (“Kuidas minust sai jooksja”), ei olnud mul ka väärarusaama, et inimesed minu üle naeraksid, kui ma joosta püüan. Eestlastel on vist nii sügavalt savi, millega teised inimesed tegelevad, eriti suva on aga kloogakatel. Ma ausalt, tõesõna armastan siin elamist ja iga joostud ringiga armastan ma Kloogat aina enam. Ainult ühel korral on vastu tulnud kergelt nokastunud noormees mind nähes põõsasse püüdnud pugeda (ma arvan, et see on mingi kloogakate mating ritual), kuna ma ilmselt tahtmatult naeratasin, kui ta vastu tuli, sest ma nimelt kuulan taustaks Cracked Podcasti ja see on alati nii kuradi naljakas.

Ahjaa, et siis teed saavad otsa. Ma nimelt, jah, püüan vältida asfaldil jooksmist, nii et kuigi meil siin on suurepärane kergliiklustee, valin ma alati kas kruusa-liivatänavad või siis pehme killustikuga teeperved. Aga, kuramus, otsa hakkavad saama. Väga hea ring oli siis, kui äpp ütles, et ma olen poole peal ja ma sain ümber pöörata, kuid nüüd mul pole ju õrna aimugi, millise maa võtab KAHEKSA MINUTIT JOOKSMINE või siis, veel hullem, see KAKSKÜMMEND minutit. Ja kuna mul on sisuliselt valik kas valida jooksmiseks see metsarada, kus HUKATI KAKS TUHAT JUUTI või siis püüda sirgeldada järve äärest ja mööda kruusateid, lootes pimedale õnnele, et ma olen kõik koerad ära kaardistanud ja keegi mind ei tülita, siis, noh, tuleb tõdeda, pole jooksmine kaugeltki igav. Imelik on aga see paanika, mis mind tabab, kui ma hakkan lähenema kodule ja saan aru, et ma pean veel jooskma, kuigi ma ju pöörasin ümber siis, kui äpp seda käskis – ma lihtsalt… suudan joosta nüüd. Päris palju.

Ning jah, ma saan aru, et ma püüan praegu humblebragida selle üle, et ma olen suuteline ühtäkki jooksma rohkem kui kunagi varem ja et ma pean nüüd actually hakkama marsruute valima ja läbi mõtlema.

Oh goody!

Ühtlasi. Who is this person?

Mul on veel kuu aega umbes selle jooksuni, millest ma tahan osa võtta. Äpis on kaheksa nädalat treeninguid, ma olen kohe viienda nädalaga valmis saanud. Mul on tunne, et ma ehk suudangi sellest jooksust osa võtta… Ja ühtlasi olen ma megaimestunud, et ma seda ikka veel teen.

PS. Kilosid kaotanud pole, aga juurde ka võtnud pole, kuigi söömine on siin puhkuseperioodil suht käest läinud. (Khm-Horvaatiaveinjasai-khm)

PPS. Ma ausalt juba mõtlen sellele, et kui ma oma kaheksa nädala programmi lõpetan, siis julgen ma ka spordipoodi sisse astuda ja küsida, milliseid jooksuretuuse on pakkuda äässile, millel on Eesti Posti süsteemis määratud oma postiindeks.

PPPS. Jooksurinnahoidja ma juba ostsin ja see on jätkuvalt nii imeline, et ma ei suuda uskuda, et ma kunagi üldse olen mingite kahtlase väärtusega spordirinnahoidjatega püüdnud sporti teha.

PPPPS. Asi, mida ma pole veel paika saanud, on söömine enne jooksu. Täna tegin ma selle õigesti, et ootasin pärast õhtusööki umbes kaks tundi, sest väljas oli nii palav. Tavaliselt aga tahan ma jooksu enne sööki kaelast ära saada, mis aga üldiselt tähendab, et ma olen alati liiga näljane ja ma suisa tunnen, et mul pole mingit kütust. See ei häirinud nii väga, kui ma pidin suutma 3 või 5 minutit suutma joosta, aga kui ma nüüd laupäeval seda 20 üritan teha, siis ma tahaks küll söömise hästi paika saada. Andke nõu! (Infoks, et tavaliselt söön ma hommikuks kaks röstleiba kahe praetud munaga, lõunaks liha ja hunniku salatit ning õhtuks on mul pea alati mingi mu oma special-nõrkus-roog: hunnik ube umbes 100 grammi kalkuni- või kanahakkliha ja hunniku köögiviljadega. Aga mingi vahepala enne jooksu? Milline?)

PPPPPS. Ühtlasi ei suuda ma ikka uskuda, et ma just sellise postituse kirjutasin.