Tag Archives: rant

bits and pieces

Määratlemata 2 Replies

*Kadunud ülikoolidiplomi mõistatus lahenes. Nimelt mõtlesin suvel, et kuna aega justkui on, siis astuks magistriõppesse ja saaks natuke targemaks jälle. Hakkasin otsima sisseastumiseks vajalikke pabereid – mida pole, seda on diplom! Üritasin siis osakonnast uurida, et mis värk ja kuidas ma saaks uuesti taotleda paberit – no loogiline, et nad peaks ju duplikaate väljastama – aga sealtpoolt oli vaikus ja kuna ise ka laisk olin ja kuupäevad lendasid käest, võtsin seda märgina ning otsustasin õppimise edasi lükata. Mõneti tark otsus, arvestades, et see oleks tähendanud 52 000 krooni suurust lisa laenudele.

Täna siis hakkasin otsima oma tööraamatut, et seda tööturuametisse viia. Teen oma Tähtsate Dokumentide Kirstu lahti – sellesama, mille ma mitu korda üksipulgi läbi vaatasin, kui suvel kooliplaan oli – ja umbes teise kausta vahel vaatas mulle diplom vastu. Ma olen täiesti kindel, et see pidi vahepeal aega veetma paralleeluniversumis, sest on VÕIMATU, et ma seda suvel otsides ei näinud.

*Miuks on vist lolliks läinud. Ta mängib juba pool tundi enda kohta ülienergiliselt millegi nähtamatuga.

*Tööturuametiga on minu ameti esindajatel huvitav seis. Minu kuu sissetulekud ei tohi ületada töötu abiraha (mis on tuhat krooni). Ehk siis kui ma juhtumisi peaks tegema kuus rohkem kui ühe või kaks artiklit, on perse majas ja toetus võetakse ära. Müstiline süsteem – honoraripõhine kirjutamine on ju ainus sissetulekuallikas minu jaoks sellistel aegadel ja tööturuamet võiks ju soosida tõika, et ma vähemalt ei lase oskusi rooste minna ja mingitki aktiivsust üles näitan. Oh jah. Süsteemiga pole mõtet võidelda. Vähemalt olid nad ausad ja ütlesid, et nende kaudu pole mul suurt šanssi midagi leida – viimati pakuti minu erialast tööd nende kaudu neli-viis aastat tagasi (ei imesta, ausalt öeldes). Aga see-eest on mul nüüd haigekassa, üks mure vähem. Ja CV-online näitab, et Tallinnas on erialast tööd, nii et kui paari kuuga miskit ei muutu, siis jalad selga ja Tallinnasse tagasi elama. See väljavaade ei hirmutagi väga, kusjuures. (Ainult et kaugsuhtesse ma ei usu, ei töötanud see eelmisel korral ja nii edasi, aga selle üle saab vinguda juba siis, kui on mõtet. Ehk siis muretseme asjade pärast siis, kui need käes on.)

*Sügis on fantast, ka selline vihmane ilm.

*Püramiidharjutused (oli vist?) võtavad hullult kähku läbi. Kaks kätekõverdust, kaks lõuatõmmet, kaks jalgade tõstmist pulga otsas ja otsast peale, vähemalt kaheksa korda. Uhhpuhh. Parem oleks, et nüüd lihased jälle kasvama hakkaksid (kui pole raha, et trennis käia, tuleb ise hakkama saada oma keharaskusega – st bodyweight fitness ette võtta)!

*Ehk siis täna on jälle parem.

pikemalt vingu ja hala

Määratlemata 16 Replies

Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.

Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd  ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.

Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.

Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.

Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.

Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!

Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.

Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.

Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.

Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.

Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.

Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.

Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.

Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.

Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.

Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.

Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.

Iga päevaga samm surmale lähemale.

Lõppu üks päevakajaline pilt ka.

Tuleb ikka elektrikuks hakata

Määratlemata 4 Replies

SLÕL

Arutasime eile just enne magama jäämist, et ega sa enne kunagi ei usu, et sa võid jääda majanduslanguse vahepeale, kui sa jääd. Ja siis läheb ka mitu kuud enne aega, kuni sa aru saad, et tegelt ka jäid.

Kaalun tõsiselt karjäärimuutust, aga iga asi, mis peast läbi käib, eeldab jälle mõnd aastat tudengielu… Ja kas me suudame selle üle elada? Ega vist.

Keegi oleks võinud mind 2002. aastal veenda, et ajakirjandus pole kõige targem valik. Ei tea, kas proviisoreid ka massiliselt koondatakse? Päh. Tagantjärele tarkus my ass.

Ahjaa, minge kindlasti vaatama Sassi raamatu põhjal tehtud “Mina olin siin”. Sitaks hea film on, sitaks hea. Tambet Tuisk teeb sellise rolli, et sure ära! Ma pidin tõesõna krambid saama, kui tiitritest lugesin, et Tuisk oli. Kogu filmi mõtlesin, et kust nad sellise rõveda loikami leidsid, kes veel nii hästi näidelda oskab. Ja raisk, Tuisk oli.

Mul oli kunagi Tuisu plakat seina peal, jajaa.

Aga muidu on, jah, veits kurb see olukord.

joogast

Määratlemata 4 Replies

Kuna ma olen end nädal aega arvutist võõrutanud, siis olen ma igast huvitavate asjadega tegelenud. Lisaks tavapärasele lugemisele-koristamisele-mööbli ümber tõstmisele (ok, seda ma ainult mõtlesn, ei teinud, sest juhtmed on liiga lühikesed ja ratast pole kuhugi panna) otsustasin ma, et peaks hakkama jälle joogat tegema.

Sest no trennist on nii suur puudus, et nutt tuleb igal õhtul peale, aga raha pole ju kuskilt võtta sellise luksuse jaoks*.

Noh. Ja siis ma võtsin oma joogaraamatud riiulist ja hakkasin joogatama. Panin ilusti teki põrandale ja võtsin seitsme nädala plaani ette ja puha.

Ja juba teise või kolmanda harjutuse juures mõtlesin, et no täitsa pekkis ikka on see arvutiinimese elu. Selg. Selg ja kõik selja külge kinnituv (jalad, käed jne) on ikka täitsa pekkis. Ei paendu noh. Nii kinni kui kinni, eriti, kui oled lasknud mõned kuud trennist mööda.

Ja isegi varbad! Isegi varbad ei paendu!

Ohjah.

Annaks jumal nüüd kannatust, et ma need seitse nädalat läbi teeks, siis võiks end lausa inimesena juba tundma hakata.

PS: Kulka toetab “Melobordelli” novellikogu. Seega: chop-chop, boys and girls! Septi lõpuni on aega oma lugusid valmistada ja saata! Enne jõulu tuleb välja! Vuhuu!

*Istusime Birxiga üksõhtu mu vana kodu köögilaua taga.

Daki: “Kui mul oleks raha, siis ma mõtlesin, tead… Ma mõtlesin, et ma ostaks endale ühe lõhna. Lihtsalt nii väga tahaks osta midagi täiesti mõttetut ja ainult endale, midagi luksuslikku ja armast…”
Birx: “Oi, ära räägi…”

(Paus.)

Birx: “Kui mul oleks raha, siis ma ostaks pesu… Ilusat pesu…”
Daki: “Jaa! Pesu…”

(Unelev ja mõtlik, aina pikemale veniv paus.)

Ma ausõna olen ära unustanud, mis tunne see on, kui on raha. Lihtsalt… Kasvõi natuke raha. Nii mõnisada krooni. Ja teadmine, et see ongi ainult sinu raha. Mitte mõne panga või järelmaksu- või laenukontori.

Huvitav, mis tunne see on? Kui on raha**? Natukenegi?

**Või arvuti?

ei mingit apdeiti

Määratlemata Leave a reply

Üks vastikumaid asju sellise poolkõva vindumise juures on see, et sa nagu oleks haige ja nagu ei oleks ka. Haigusele viitavad mitmed tõsiasjad, näiteks:

  • igale haigusele omane meeletu enesehinnangu langus, ehk siis sa tunned end pisikese junnina ja mitte miski ei suuda su tuju parandada
  • jõuetus, mis teeb isegi sellisest lihtsast asjast nagu nõudepesu totaalset eneseületamist nõudva meistriteo
  • üldgeneraalne Sitt Tunne ™
  • hea on olla ainult teki all väikses keras. Eriti hea, kui saab samal ajal vinguda, kui sitt on ja keegi teeb pai.

Terveks olemisele viitavad aga tõsiasjad, et:

  • tegelikult sa ju suudad funktsioneerida, näiteks mingeid mõttetuid blogiposte toota ja isegi natuke täiest küündimatut teksti tulistada
  • teadvus on alles (ja töötab täistuuridel, eriti, mis puudutab eelpoolmainitud väikseks junniks olemist)
  • mured lähevad veel korda (täielikult haige olles on kõigest pohhui, sest olla on ikka Ilgelt Sitt ™, aga praegu suudad sa veel muretseda selle pärast, mille eest meie väike leibkond ülejäänud kuu elab ja kas arvutit enda käes hoidvad tüübid kavatsevad sulle selle homme tagasi anda),
  • aga samas sa ei jaksa nende murede lahendamisega eriti tegeleda (mis käib pigem esimese nimekirja alla)

Bää, ma ütlen, ja olgu olla, et homseks on kõik hästi! Ja Kroku ja Malignus ei aita asjale üldse kaasa. Tundub, et tõesti, hooaeg on selline.

on saabunud

Määratlemata 2 Replies

Eile ma veel arvasin, et äkki on pohmellist või nii. No teinekord ikka tuleb ette, et tuul tõmbab läbi, kui uljalt hõlmad lahti Underi ja Zavoodi vahet purjetad, aga täna… Jah, täna on selge, et pole see mingi pohmell, täiesti harilik külmetus (grippus grippus). Hullult väkk on olla, pead liigutad, siis lööb silmist tuld ja nina on tatti täis ja kui ma kellelegi üritaks väita, et ma olen tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust, siis see keegi hakkaks laia häälega naerma ja parandaks, et pigem olen ma tehtud tatist, limast ja peavalust.

Vedasin end kulmude peal poodi, ostsin eelviimase raha eest hunniku comfort foodi ja teekõrvast ja sidruniteed ja nii edasi, ja kavatsen superhüperkiirusel täna end normaalseks saada. No et siis superhüpertublina homme ja sealt edasi asjatada. Muidu on ikka hullult jurr.

Unes käisime Jimiga 4D kinos, ja nad raiped olid piletihinna 200 peale tõstnud. Ja ma olin mees.

chrome – not quite what i’d expect

Määratlemata 7 Replies

No olgu. Vanarahvas ütleb, et parem poolik Chrome käes, kui vana Explorer arvutit kokku jooksutamas. FF-i kohta ei ütle vanarahvas õnneks midagi.

Aga Chrome on viimase (ja esimese) 24 tunni jooksul tõestanud mulle, et ta on… noh, saast. Välja näeb küll lihtne, aga bugisid on küljes nii et tapab. Või noh, kas just tapab, aga minu elu teevad raskemaks, kui ma pean niigi selle Vistast saastunud laenuarvutiga mehkeldama (mis tuletab meelde, et võiks jälle natuke Desknote’i peale karjuda – seriously, KAUA VÕIB?!).

Vead on väikesed ja ma olen neid leidnud seni vähe, aga need on olulised.

Näiteks hakkasin maksma netiarvet. Arve oli pdf-is, eks. Chrome’is oli hansanett lahti. Kas üldse keegi teeb enam tänapäeval seda, et trükib numbrid ümber? Ei? Noh, mina PIDIN seda tegema, sest Chrome otsustas, et pdf-ist kopitud teksti peaks makseväljadel näitama ruudukestena. Nagu oleks see kuradi hiina keel ja mul pole õiget kodekit. Maivõi.

Siis. Kummalistel hetkedel kleepuvad aknad hiire külge ja hakkavad kohti vahetama. Siis. Google Readeri postitused ei lähe alati lugemisel loetuks – ma pean kulutama ekstra aega selleks, et korduvalt posti edasi-tagasi kerida, kuni lõpuks brauser otsustab, et nüüd vist võiks ühilduda ja otsustab, et nüüd olen ma vist TÕESTI postituse läbi lugenud, kuna ma olen seda kümme korda edasi-tagasi kerinud. No ikka põhjalikult, eks.

Surfamisajalugu EI kustu, ka mitte korduva kustutamise järel (ja minusugune pirvaatsusefriik peab väga oluliseks, et keegi ei näeks, kus ta käinud on).

Siis. Kui üleval päises näitab, et näiteks riideris on kuus uut lugemata itemit ja postkastis seitse uut kirja, siis lehele klikkides on ees vana pilt. Aeglase arvuti (nagu see Vistane) korral vajab teinekord lause refreshi, muidu aga võtab niisama mõtlemisaega, enne kui paneb värske pildi ette. FF ei teinud siukest nalja kunagi.

Vanevald kirjutas midagi spetsiaalsest pornolehitsemisest, aga mina seda ei leidnud/pole viitsinud otsida.

And last but not least – mida kuradit toimub selle otsinguvärgiga?! Tegu on Google’i tootega ja ma EELDAN, ma TAHAN, et otsing oleks by default Google, mitte mingi kuradi search live blabla, mida ma sajaga vihkan (sest ta on umbes nagu neti, või, mis veel hullem, www.ee). Ilmselt saab seda kusagilt seadistada, aga miks ma pean selle jaoks eraldi aega kulutama, kui loogiline oleks, et otsing olekski Google?

No ja sellest rääkimata, et see on eesti keeles ilma minult luba küsimata. Kuidas ta julges?!

Tsiteerides üht extended family liiget: “Nüüd peab Tasku mind ikka kõvasti üllatama, kui on sundinud pool tundi parkimismajas ummikutes veetma.”

Nüüd peab Chrome mind ikka tõsiselt suutma üllatada, et ma teda jätkuvalt kasutada tahaks, kui on sundinud terve arve ümber trükkima ja nii edasi.

ilmast ilma ilma

Määratlemata 9 Replies

Lihtsalt teadaandeks võin öelda, et viimase nädala on meie korteris olnud külmem kui hundilaudas ja täna näiteks oli külmem kui õues. Ma pidin poes käies palavusse surema ning pärast toas külma kätte kõngema. Kumbki variant pole mu eelistus suremiseks.

Sellest johtuvalt on nii minul kui inimesel saabunud esimesed märgid esimesest sügisesest nohust ja ma turtsun ja joon teed, nagu oleks juba… noh, sügis.

Vähemalt on kirjutamisblokk läinud, jumal tänatud. Ja “Koletislik rügement” on üle pika aja keskmisest parem Pratchett.

A muidu, mis värk selle vihmaga on?

üleüldisest viisakusest ja õhtuinimeste diskrimineerimisest

Määratlemata 14 Replies

Õhtuti, siis kui und ei tule, tuleb igasuguseid mõtteid pähe, mis kahjuks on hommikuks ununenud. Muidugi on mul öökapil paber, kuhu kiirelt uitmõtteid üles tähendada, aga hommikul ei pruugi need enam sama geniaalsed tunduda.

Aga üks asi on mul meeles küll, mis jäi mõtteisse uitama, kui ühel õhtul inimest togisin ja muudkui rääkida tahtsin, tema aga magada eelistas. Nimelt – õhtuinimesi diskrimineeritakse räigelt! Kui tegu on õhtuinimesega, siis millegipärast tuleb alati varem või hiljem teemaks, et “oi, ta on hommikuti nagu deemon” või “ah, ta ei ole suurem asi hommikuinimene, ärge teda enne lõunat torkige”. Kas aga keegi on kunagi hoiatanud, et “oot, selle vennaga ei tasu pärast kella kümmet rääkida, ta pea ei seleta enam” või “ära üldse üritagi teda kuskile kutsuda, ta muutub torssi, kui kell üksteist magama ei saa”? Ei ole ju! See-eest õhtuinimeste hommikuvastikuse üle ilgutakse pidevalt ja visatakse nalju.

See tuletab mulle meelde, kui häiriv oli, kui ma Ühe Poisiga deitisin kunagi. Vend kusjuures jäigi täiesti konkreetselt kinos hambad laiali magama ja absoluutselt ei olnud võimalik temaga pärast kella üheksat suhelda, sest ta juba magas. Kasvõi silmad lahti.

Ja oleks ta siis mind hoiatanud selle eest! Ei, kus sa sellega! Mina aga ju ikka ütlen inimestele, kes näiteks ööseks jäävad või tahavad mult varahommikul asjalikkust, et eriti pole mõtet muga enne lõunat suhelda. Ma võin liikuda ja rääkida, aga pea veel ei tööta.

Siis ühte asja mõtlesin veel ühel õhtul. Et kuidas ma ikka ei salli inimesi, kes oma blogikommentaaridele ei vasta (jah, Sepp, ma räägin natuke sinust ka). No kurat, sul on avalik blog, sa kirjutad asju, mida teised saavad lugeda, sul on kommentaarid avatud ja – sa lihtsalt ei vasta neile! Minu meelest on see kohutavalt ebaviisakas. Olgu, tõsi, kõigile kommentaaridele ehk ei jõuagi vastata, aga kui sult ikka küsitakse otse midagi, siis oleks kena vastata. Kui sind kommentaarid häirivad ja sa ei taha vastukaja (ise anda), siis pane need kinni! Või siis ütle, et kuulge, ma ei jõua kõiki neid viitkümmet kommentaari läbi lugeda, tööd on palju ja… Aga vähemalt anna teada, et sul pole ükskõik!

Phh, õpeta nagu oma lapsi…

Ma siis jäingi mõtlema, et äkki olen ma liiga viisakas. Mind jääb alati vaevama, kui ma pole mõnele kirjale vastanud (ja seda juhtub ikka, isegi oluliste kirjadega – mul nimelt on nii, et kui ma kirja läbi loen ja kohe ei vasta, siis ma unustan selle kiirelt ja see võib meenuda alles mõne kuu pärast – ja siis võib olla juba hilja. Kui ma aga kirja lugemata jätan, et noh, meeles püsiks sellega tegeleda, võib ka nii palju uusi kirju peale tulla, et avastan selle alles nädalaid hiljem). Või kommentaarile. Mind vaevab, kui ma ei ole saanud lehvitada tänulikult või suunatulesid vilgutada, kui mind liikluses vahele lastakse. Mind häirib, kui ma ei saa lehvitada juhile, kes mulle vilgutas, et politsei on või et tuled ei põle. Ma tahan inimesi tänada, kui nad on mu vastu head, ja ma tahan neid meeles pidada, ma ei taha neid unustada või jätta neile mulje, et nad on unustatud või et nende kommentaarid, teod, vilgutamised, kirjad pole olulised. Sest et nad on!

Aga nüüd ilusa lõpumärkusena ma ütlen, et ma nägin täna lausa kaht marssi, väga vägev oli. Tartu on sügisel ilus ja soe koht!