Ajakiri Naised soovitab:
Sina ja Urmas, Tiit, Kalle, Rein… Tõenäoliselt oled sinagi eriline naine. Veidi sügavam, pisut tundlikum. Üle keskmise võluv ja andekas. Üdini seksuaalne, võib-olla kriipsuke pahelinegi. Küllap jääb sinugi minevikku (tudengipõlve) mõni mees, kes ei olnud kas piisavalt hea või, vastuidi, oli liiga hea. Kes oli liiga õrnahingeline või liiga tuim. Kes ei vaevunud sinu puhul lõplikku valikut tegema või lubas sulle taevakehi, millega sa midagi peale ei osanud hakata. Kes pidas sind kellegi või millegi aseaineks või seadis sind pjedestaalile nõnda, et ihkasid sealt porri viskuda… Iga naine saaks lisada selle jutukogu kahekümnele mõne oma loo, mõne nime, mõne lahkumineku. Osa neist armulugudest jääb õhkõrnaks teostamata igatsuseks, teised lahenevad või lahjenevad lihalikes rõõmudes. Kestma ei jää ükski. Jääb vaid unenägudesse tungiv mälestus, vahel nukralt magus, vahel häbisegune, ja vastamata küsimus. Raamatu pealkiri ei valeta. Lihtne ja sorav sõnastus teeb selle kergesti loetavaks, aga mitte kergekaaluliseks. Need on enda tundmaõppimise ja naiseks kujunemise lood, ettevalmistuskursus Tõelise (ei, mitte mehe) äratabamiseks, siiski ilma ühegi retseptita.
(Inge Mehide, Arvustus ajakirjast „Naised”)
KATKENDEID RAAMATUST:
DANIEL. Üks nihu läinud öö
Järsku tuli mul kange pissihäda.
Ma arvan, et sel hetkel läkski kõik nihu. Oleks ma Dannu üles ajanud, oleks ma välja mõelnud, kuidas see Supilinna sada aastat vana riiv töötab, et toast välja koridori kemmergusse saada…
Võib-olla oleksin ma praegu Dannuga õnnelikus abielus, ah?
Aga mul ei õnnestunud teda üles ajada, ta vaid norskas mu katsete peale ja virutas läbi une käega. Ilmselgelt oli meie Dannu üks neid tegelasi, keda ei saa sügavast unest äratada…
(jätkub raamatus)
FRED. Kaotsi läinud unistus
„Mul oli pruut,” rääkis ta pärast seda, kui me esimest korda olime suudelnud. „Ma pole teda küll kolm kuud näinud, aga enne seda rändasime seljakottidega kahekesti. Ta on rikas juudi tüdruk Londonist ja ta jättis mu maha. Ja nüüd ta just kirjutas mulle, et ta tahab mind tagasi.”
Ma ei viitsinud ta juttu kuulata. Veel ei kujutanud ma ette, millist rolli minu elu ühe kõige sügavama haava löömises hakkab mängima Miriam.
Siis ei kujutanud ma veel ette, et Fredi sees on kõik see, mida ma ühelt mehelt tahta võiksin. Aga peale selle on seal ka üks teine mees – see, keda mina veel ei tunne. Meremees.
Ma ei teadnud veel, et meremees reedab kõik, kui talle lubatakse „Mu isa ostab sulle jahtlaeva!”
(jätkub raamatus)
HANNES. Olles „teine naine”
„Ma andsin sellele tüdrukule oma kiivri ja üritasin teha kõik, et me sellest koopast lõpuks eluga välja tuleksime. Ja siis käis järsku nii tugev plahvatus, et seda ei saa isegi kirjeldada. See oli nagu… Ma ei tea. Ma kaitsesin teda oma kehaga. Kui tolm hajus, nägin ma, et ta ei hinga enam. Šrapnellikild oli täpselt kiivri ääre vahelt tal oimukohta tunginud. Ta suri seal, minu kaisus…”
Me olime pikka aega vait. Ta vaatas mind, mina vaatasin teda. Pikalt ja pilku pööramata.
Midagi öelda oleks olnud kohatu.
See oli vist esimene kord, kui ma mõtlesin, et ma tahan Hannest endale. Päriseks.
(jätkub raamatus)
JOHAN. Otsisin tööd, aga leidsin…
„Vasta ausalt,” lõhkus Johan pikale veninud pausi.
„Ausalt? Noh, ma tunnen, et olen praegu selles punktis, et teha oma elus muudatusi. Mind ei hoia miski kinni, kool on lõpuks läbi ja pealegi – minu erialaga inimene sobib just Tallinnasse kõige paremini, kas sa ei arva?” Naeratasin jälle ja – noomisin ennast jälle. Mis mul viga oli? Miks ma selle mänguga kaasa läksin? Miks ma flirtival toonil rääkisin? Ja oh issand, mis kahemõttelisi liigutusi ma vahepeal oma kätega tegema olin hakanud? Mul oli raskusi jutu sisu jälgimisega ja tundsin, et punastan jälle.
„Jah, ma arvan sama,” vastas Johan.
„Eks ta ole,” naeratasin, võimalikult neutraalselt, üritades meelde tuletada, mille kohta mehe vastus käinud oligi. See hea viski oli kindlasti pähe hakanud.
(jätkub raamatus)