„Kirjad tütrele“ on aus, kohati naljakas, kuid peamiselt väga eluline sisevaade ühe noore naise emaks kasvamise teekonnale. Dagmar Lamp kogus kokku päevikukatked ning kirjad, mida ta hakkas kirjutama oma tütrele hetkest, mil rasedusest teada sai. „Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud“ ei näita emadust üksnes roosilise ja mannavahuse nunnu-maailmana, lugeja ette tuuakse ka heitlused sünnitusjärgse depressiooniga, frustratsioonimomendid, aga siiski ka need maailma ja hinge paigast liigutavad hetked, mille nimel see raske teekond on ette võtmist väärt.
See on sisevaade ema ja tütre kokkukasvamisse: intiimne, humoorikas, vaevaline, täis magamata öid ja lakkamatut nuttu (lisaks Dakile nuttis vahel ka beebi). Kuid, mis peamine, see on raamat täis armastust.