Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine
on veits…
…disturbing, kui palju vastuseid tuleb Google’ist sõnapaarile “I hate love”.
Kaitstud: letters of heartbreak
it’s worth it
Vahepeal ma… oot, ma alustan uuesti.
Väga sageli, eriti kui ma kohtun uute inimestega, saan ma arusaamatute pilkude osaliseks. Nad ei mõista, miks ma “kirjutan seksist internetis” (nagu mulle endale meeldib öelda) ja miks ma pean nii üliisiklikku blogi. Miks ma olen kõike seda avalikkuse silme all juba kümme aastat teinud. Enamasti nad kardavad – nad kardavad, et saavad osaks mu “lugudest”, “satuvad internetti”. Ma korrutan alati ja pidevalt ja kõikjal, et ma kirjutan AINULT ENDAST ja kui ma kirjutangi oma lähedastest, siis ainult nende nõusolekuga, enamasti pseudonüümide all ja (oma tütre puhul eriti) kasutades aastatega tekkinud sisemist filtrit, mis ütleb, mil määral teistest kirjutamine on okei.
Ma olen pidanud kordi ja kordi selgitama, miks. Mu perekond ei ole nagu mina. Mu sõbrad, enamasti, ei ole nagu mina. Nad ei tunne vajadust välise validatsiooni järele – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei ole nii edevad kui mina – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei hinga kirjutamist läbi naha sisse nagu mina – mitte, et see oleks ainus põhjus.
Ja kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, siis arvasid enamik neist, et see on asi, millest ei peaks või ei tohiks ma iial kirjutada.
Kui ma rääkisin mõttest, et kui ma üldse saan veel kunagi ühe lapse, siis ainult selle inimesega, kellega ma koos olen. Ja ainult sellel ajal, mis mu peas õige tundub – siis ütles mu ema: “Kas sa mäletad, kui raske sul oli? Kas sa mäletad, kuidas…?”
Ma mäletan, muidugi ma mäletan. Ma mäletan kõiki oma võitlusi ja oma läbikukkumisi ja haigetsaamisi ja haigettegemisi.
Ja ma ikkagi püüan leida viisi, kuidas sellest kirjutada, kuigi ma täna just Delfis kirjutasin põhjustest, miks ma eriti väga enam ei jaksa.
Aga siis tulen ma siia blogisse ja loen seda kommentaari:
Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.
Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.
Aitäh sulle!
Ja kõik need pilgud, kahtlused, küsimused, kulmukergitused, heitlused… SEE on põhjus, miks ma kirjutan.
Kui on kasvõi üks inimene maailmas, kellele läheb see korda ja kelle ma olen suutnud õnnelikumaks teha lihtsalt sellega, et ma elan oma elu ja kirjutan sellest nii nagu ma kirjutan…
it’s all worth it.
PS. Robin Williamsi mälestuseks vaatan tema viimast (kahjuks ainult hooaja-pikkuseks jäänud) sarja The Crazy Ones. Soovitan soojalt.
Hüvasti, Robin Williams – depressioon nõudis järgmise ohvri
Just praegu jõudis minuni (ja paljude teisteni) uudis, et koomikageenius Robin Williams on surnud. Kahtlustatakse enesetappu, ilmselt poomist. Ta ei ole kunagi olnud mu lemmiknäitleja, kuid ma olen alati austanud ta talenti ja ausalt öeldes on kõige kõhedam hetkel see tunne, mis mind rabas, kui ma lugesin sõnu…
depression… suicide…
Mul ei ole olnud depressiivset episoodi juba väga pikka aega. Mingi päev ma just mõtlesin, et see on ikka uskumatu, kui hästi mul läheb – ja peamine, kuidas ma sellest aru saan, on tõsiasi, et ma ei pea sellele mõtlema.
Ma ei pea mõtlema, kuidas elada päeva üle.
Ma ei pea mõtlema, kuidas sundida end naeratama, kuidas sundida end lapsega tegelema, kuidas sundida end sõpradega suhtlema.
Ma ei pea mõtlema, kuidas saada end öösel magama (kuigi ma jätkuvalt ei maga õigesti või üleliia hästi), sest et ma lõppeks magan siiski piisavalt ja ma EI LÄHE HULLUKS.
Ma ei pea kartma kellahelinaid või uksekelli või telefone või e-maile, sest… Ma… olen… normaalne?
Ainus, millele ma pean mõtlema, on regulaarsed kohtumised arstiga. Ma ei pea isegi mõtlema oma rohtudele, sest 6+ aastat, mis ma neid võtnud olen, on nende võtmine nii elu osa, et kui ma peaks praegu võtma antibeebipille, siis ei oleks šanssigi, et ma “unustaks”. (PS. Ärge oodake titeuudiseid, mul on jätkuvalt spiraal.)
Jah, vahepeal kammib ära, aga ma pole mõelnud sellele, et ÄKKI OLEKS MAAILMAL JA KÕIGIL NEIL, KEDA MA ARMASTAN PAREM KUI MIND EI EKSISTEERIKS. Mul pole see mõte läbi käinud juba väga pikka aega. Viimati oli see ehk… Jah, siis oli see ühes teises võtmes. Siis oli see võtmes kui-mind-ei-eksisteeriks-äkki-see-kohutav-ajukepp-saab-läbi. Aga see ei olnud depression per se. See oli olukorrast tingitud hullus. See oli olukord, kus igaüks minu asemel oleks mõelnud samu mõtteid.
Aga Robin Williams meenutab valusalt, liiga valusalt, kui hästi on mul läinud. Mul on läinud hästi, et minu katsed oma elu lõpetada (jah, neid on olnud) pole läinud läbi. Mul on läinud hästi, et mul on toetavad sõbrad ja toetav pere, kes on minu jaoks olemas, kui ma ei tõuse nädalate kaupa voodist ja isegi enam ei nuta, sest et hing on tühi ja maailm pole enam isegi mitte hall, vaid lakanud eksisteerimast, sest muudmoodi ei händli lihtsalt ära. Mul on vedanud, et ma pidin elama ilma diagnoosi ja proper rohtudeta-teraapiata vaid… kuus-seitse aastat oma elust ja umbes sama kaua on mul olnud korralik toetussüsteem. Mul on vedanud nii paljude asjadega…
…ja ilmselt, tõenäoliselt, päris kindlasti vedas Robin Williamsil ka. Nagu ka Hunter S. Thompsonil, nagu ka Sid Viciousel või Juhan Viidingul (PS. Ma ei usu NEVEREVER, et Kurt end tappis) või Elliott Smith või kõik need teised õnnetud ja vähemkuulsad ja haiguse küüsis, mis neile pidevalt kõrva sosistas, et nad pole väärt elama. Oi, kuidas depressioon valetab. Oi, kuidas ta võib sul pea segi ajada…
Aga depressioon on HAIGUS. On väga oluline, et inimesed mõistaksid: see pole valik või trendivärk või väljamõeldis või karakteriviga. See on haigus.
Palun kuulake ja uskuge inimesi, kes teil ümber on. Ja eriti peaks kuulama vaikust. Sest depressioon muuhulgas ütleb ka seda, et sind ei kuula niikuinii mitte keegi või kui kuulabki, siis keegi ei usu, nii et pole mõtet suud lahti teha.
On mõtet. Alati on. Me kõik oleme kellegi jaoks ääretult olulised. Ja depressiooni vastu on olemas ravi.
Ärge seda unustage.
Ja nagu üks kord varemgi, ei suutnud ma kiire guugeldamise peale (sest enesetapjatel on ju lõputult aega, et numbreid netist välja kaevata) leida ühtegi ööpäev läbi avatud kriisitelefoni, kuhu vajadusel helistada, küll aga leidsin www.eluliin.ee. KUI SA TEAD MÕND TOETUSLIINI, MIS VÕTAB KRIISIKÕNESID PIDEVALT VASTU, ANNA SELLEST KOMMENTAARIDES TEADA JA KATSUME SELLE GOOGLE’ISSE SAADA! (Nii et see guugeldamisel ka välja tuleks!)
Daki targutab: Monogaamsete suhete võimalikkusest
Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.
Lugesin kusagilt, et mehed jagunevad põhimõtteliselt kaheks: need, kes petavad ja need, kes petmise kohta valetavad.
Ma olen põhimõtteliselt selle jaotusega nõus, sest ma ei ole kunagi väga tugevalt monogaamia-usku olnud. Mõte sellest, et elu lõpuni magad ühe ja sama inimesega, tundub kuidagi kergelt õõvastav. Ja võimatu saavutada. Nii olengi mina pidanud füüsilisest petmisest palju hullemaks “emotsionaalset petmist” ehk seda, kui mu kaaslane leiab endale kellegi, keda ta usaldab minust rohkem, kellele ta räägib rohkem kui minule ja kelle kõrval ta tahab üles ärgata. Ka siis, kui kõik eelpool nimetatu toimub inimesega, kellega ta ei seksi.
Aeg-ajalt tuleb ikka seltskonnas petmise teema jutuks ja mind alati hämmastab, kui erinevad inimesed selle koha pealt on. Üks mu sõbranna näiteks ütleb, et tema ei oskagi sellist tunnet nagu armukadedus tunda ning lubab vabalt oma elukaaslasel teha, mida too soovib (eeldades vastu sama vabadust). Rohkem on mul küll sõbrannasid, kes isegi teise naise suudlemisest teada saades käsiks mehel võtta oma sokid ja uksest välja astuda. Ja mina olen vist kuskil seal vahepeal – päris ükskõik ei ole ja armukade olen aeg-ajalt küll, kuigi natuke teistsuguste asjade peale.
Üks põhjus, miks on mul monogaamiasse raske uskuda, on ajukeemia. On ju kindlaks tehtud, et armunud inimese aju tulistab samas taktis, mis narkomaani aju – kõik need dopamiinid, endorfiinid ja muud mõnuhormoonid ringi tuiskamas… Kord juba seda tunnet kogenuna igatseme ikka seda tagasi. Mõned ehk vähem kui teised, aga ma usun, et suur osa meist siiski on pigem nautinud armunud olemist ja tahaks seda veel kord kogeda.
Teadlaste väitel saab armumine läbi umbes poole aastaga, siis väsib aju ära ja hakkab muid hormoone vahelduseks tootma. Mis sellele järgneb, on igas suhtes erinev – mõned liiguvad edasi sidemeni, mida kutsutakse armastuseks, mõned aga jätkavad edasi eraldi. Kuidas kunagi. Ja kindlasti on suur osa, kes hakkavad (alateadlikult) otsima järgmist “laksu”, järgmist armumist.
Lisaks ajukeemiale räägib monogaamia vastu bioloogia. Kõik me ju teame, et isased on loomult polügaamsed ja tunnevad vajadust oma seemet kõikjale puistata, samas kui emased kalduvad monogaamiasse ja eelistavad järglasi saada parima võimaliku geneetilise paketiga. Suhtekäitumise aluseks on aga ka see, kui palju me suhtesse panustama peame. Isased saavad asjaga viie minutiga ühele poole. Emased on kõigepealt ilmatuma aja rasedad ning pühendavad siis pool elu järglase üles kasvatamisele. Sotsiobioloog Robert Trivers sõnastaski kunagi selle seaduspära – sugupool, kes tegeleb järetulijaga kauem, panustab suhetes kvaliteeti. Kes aga kiiremini hakkama saab, panustab kvantiteeti.
Inimlapsed vajavad hoolt muidugi päris pikka aega ja võidavad kahe vanema olemasolust rohkem, kui teiste liikide järglased. Nii et monogaamia tundub inimeste puhul olevat puhtalt vajadusest välja kujunenud – mida kauemaks isa paigale jääb, seda rohkem saab ta kindlustada oma lapsele hea elu. Lihtne. Ja kui laps on edukalt suureks kasvatatud, võivad vanemad taas oma teed minna. Mõnikord lähevadki. Pooltel juhtudel lähevad juba poole pealtki.
Niisiis, ma ei usu monogaamiasse. See muidugi ei tähenda, et ma poleks seda paaril juhul proovinud, ikka olen. Ja iga korraga aina enam veendunud, et monogaamiline suhe eeldab rasket tööd, pühendumist, eneseohverdusi, kompromisse, sõprust, ühiseid läbitud rõõme ja raskusi. Täpselt samamoodi püsib selline suhe mitmetel keeldudel, mille sa pead endale seadma. Mõned peavad neist kinni, mõned mitte.
Nii et kuidas siis ikkagi on loomulikum ja mõnusam suhtes olla? Minna seda teed, kuhu ajukeemia sind veab? Või elada vastavalt bioloogilisele sundusele – naised passigu rasedana kodus, kuni mehed seemet külvamas käivad? Igatpidi tundub kuidagi robustne ja absurdne oma elu just selliselt seada.
Tegelikult on vist nii, et on täiesti ükskõik, mida teoreetikud seletavad ja uurijad järeldavad. Oma elus ja suhetes peab ikka jälgima üht: kas see elu teeb sind õnnelikuks. Kas see inimene teeb sind õnnelikuks – ja sina teda?
Ja kui ei tee, siis lihtsalt edasi kõndida.
Just seda ma olengi otsustanud. Edasi kõndida. Aga lihtsat pole selles küll midagi.
Märkus aastast 2014: oktoobris 2012 läksime me eksiga lahku.
Daki targutab: Ei mina (rohkem) lapsi taha!
Kolumn Delfi Naistekale oktoobrikuust 2012.
Olin Tartus emal külas, õde oma alla-aastasega samuti. Meie mõlemad lapsed lärmlesid – noh, nagu lapsed mänguhoos ikka. Püüdsime neist üle rääkida, samal ajal põnnide tegevusel silma peal hoides, et keegi kellelegi viga ei teeks. Ühel hetkel ohkasime mõlemad raskelt ja hakkasime oma sünkroonohke peale naerma.
“Issand, sellistel hetkedel ma veendun jällegi, et ma kohe kindlasti ei taha rohkem lapsi,” ütlesin. Ja enne kui lause lõpetada sain, ütles õde: “Appi, ma ei jõua järgmist ära oodata!”
Naljakas, kas pole? Üks ja sama situatsioon – laste tekitatud kaos, vanemdamisväsimus*, püüd sadat erinevat asja ühel hetkel hoomata… Üks ja sama situatsioon, kuid mõjus meile täiesti erinevalt. Mind ikka ja jälle üllatab (meeldivalt) tõsiasi, et inimesed on nii erinevad.
Ma olen juba mõnda aega teadnud, et lähiaastatel ma teist last kindlasti ei muretse. (Kah üks huvitav sõna – “muretsema”. Miks on laste saamine “muretsemine”?) Kui üldse kunagi veel selle teekonna jalge alla võtan, siis mitte enne kui seitsme-kaheksa aasta pärast. Pigem siiski tunnen, et mulle ühest lapsest täiesti piisab. Mu õde on aga sedameelt, et parem olgu lastel väike vanusevahe, siis on neil tore koos mängida ja kasvada. Minu meelest peaks aga vahe olema võimalikult suur, et mõlemad lapsed saaks piisavalt tähelepanu ja sa saaksid koos temaga rahulikult kasvada. Minu arust on õudne ette kujutada, et ma peaksin praegu uuesti rasedaks jääma! Alles ma toibun kogu raseduse ja titeaja õudustest! Ja uuesti sama trall? Tänan, ei!
Ja samas ma saan aru ka neist, kellele meeldib kogu selle lasteasjaga ühe hooga ühelepoole saada. Et teeme ära, siis on tehtud. Aga ma tunnen, et mulle absoluutselt endale ei istu see. Mulle meeldib kogu oma armastus ja tähelepanu oma tütrele suunata, mulle meeldib, et ma ei pea aega ja tundeid jagama. Muidugi olen ma täiesti kindel, et armastaksin oma teist last sama meeletult, kuid ometi meeldib mulle praegune “kaksindus”. Et on tema ja olen mina, me oleme igapäevane tiim, meil on oma rutiin, omad naljad, omad saladused… ja see on nii mõnus!
Ainus, mis mind natuke kurvastab, on see, et Milal jääb tundmata “õendus”. Kui mõnus on mu õde ja minu suhe temaga! Sest terved aastad olin ma ju temaga igapäevane tiim, ka meil oli oma rutiin, omad naljad, omad saladused… Ka mu äi avaldas arvamust, et ma ei peaks oma teise lapse mitte soovimises nii egoistlik olema. “Nii hea on ju lastel koos kasvada!”
Aga minu meelest on Milal piisavalt seltsilisi, kellega ta praegugi saab koos kasvada. Tal on täditütred ja tädipoeg, naabritüdrukud ja minu sõbrannade vanuselt lähedased lapsed. Õige pea hakkab ta hoius oma täditütardega veelgi enam aega veetma, siis tuleb juba lasteaed… Ja nii hea on, et need õhtused tunnid, mis me saame isekeskis veeta, on vaid MEIE aeg. Mul on tunne, et ta võidab sellest rohkem kui kaotab.
Kuid selles olukorras on see halb asi, et tegelikult ei tea ma ju kunagi, kuidas oleks teistmoodi otsustades olnud. Ma ei saa minna ajas tagasi ja mitte saada teist last, et siis võrrelda lõpptulemusi – kas Milal oleks õe-vennaga parem või mitte. Või kuidas mul endal oleks, mis tunne oleks olla kahe lapse ema. Ei saagi teada, peab tegema selle ühe otsuse ja tagajärgedega lihtsalt elama. Üleanalüüsimata.
Jap, mina ju teada-tuntud mitte üleanalüüsija…
—
*Ma nimetan laste kasvatamist vanemdamiseks, mugandatud ingliskeelsest sama tähendusega sõnas parenting. Mul on nimelt tunne, et “vanemdamine” on hoopis teise tähendusega kui karmikõlaline “kasvatustöö”.
Daki targutab: Mis loom on Esimene Armastus?
Kolumn Delfi Naistekale septembrikuust 2012.
Minu Esimene Armastus oli poiss, keda nimetan siin Maiduks. Ma ei mäleta, millal Maitu esimest korda nägin, kuid see pidi olema millalgi neljandas klassis, kui vahetasin elukohta ja kooli. Otsisin ta hiljaaegu Facebookist üles, stalkisin teda tagasihoidlikult ja mõtisklesin, mis kuradi loom see Esimene Armastus üldse on.
Ma mäletan, et õhkasin Maidu järele ikka mitu head aastat. Seejuures piirdusid meie kontaktid juhuslike hängimistega samas kambas, või kui ma olin valmis kirjutanud järjekordse seebikaliku “raamatu”, viisin ma seda alati ka Maidule lugeda (lootuses, et ta saab aru, kes on romantilises suhtes peategelaste prototüübid ja avastab, et temagi mind tegelikult armastab). Peamiselt aga istusime me sõbranna Marise toa aknal ja nühkisime ülepäeviti klaase pesta, sest sealt nägi poiste akendesse ja hea õnne korral sai neid vilksamisi lausa mitu korda silmata.
Ühesõnaga – väga palju piinlikke ja naeruväärsuse piiril kõikuvaid hetki.
Tegelikult ma ju Maitu ei tundnud. Mida ma temas armastasin? Mida Esimene Armastus minu jaoks (peale akendepesu) üldse tähendas?
Ma ei suuda seda enam meenutada, aga nii väga tahaks. Ma mäletan, et see tunne oli kõikvõimas ja varjutas teinekord oma meeleheitlikkuses unesid ja koolitunde. Ma nutsin, ma unistasin, ma passisin ja luurasin ning rääkisin sõbrannadega Maidust tunde ja tunde. Marise südames elas tol ajal Maidu vend, seega olime me mõlemad ühes paadis. Me toitsime üksteise Esimesi Armastusi erinevate lugude ja fantaasiatega sellest, kuidas see kõik lõpuks õnnelikult lõppeb ja mängisime mõttepiltidega lastest, koertest ja (mingil põhjusel) kabriolettidest, mis meil kunagi kindlasti olema saavad.
Ma ei suuda mitte kuidagi meenutada, millest see kõik alguse sai. Juhuslikust naeratusest? Tärganud hormoonidemöllust? Või oli tegu lihtsalt soodsate tingimuste kokkulangemisega – Marise toa pesemist vajavad aknad ja poiste toa aknad ületänava naabermajas?
Öeldakse, et sa ei unusta oma Esimest Armastust mitte kunagi. Ma ei olegi Maitu unustanud (kuigi ükspäev püüdsin ma mitu tundi tema perekonnanime meenutada – seda sama nime, mille kirjutamist ma 12aastasena tunde harjutasin, sest kunagi pidi see ju minu omaks saama, loomulikult), kuid ma olen täiesti unustanud selle tunde, mis pani mind pikki emotsionaalseid päevikusissekandeid kirjutama. Selle asemel olen ma hoopis jõudnud järeldusele, et mul on Esimesi Armastusi olnud mitu.
Kõigepealt oli Mait, see kõige esimene teismeikka astumisega kaasnenud armumine, mis oli peamiselt ju siiski fantaasia.
Siis oli Härra, esimene mees, kellega ma olin koos rohkem kui kolm kuud, kes armastas mind sama kirglikult kui mina teda ja kellega me lõpuks teineteise südamed tuhandeks killuks peksime.
Siis oli Rüblik, mu esimene abikaasa ja suhe, mis oleks pidanud juhtuma minuga, kui ma olin 17. Aga see juhtus, kui ma olin 22, mis ilmselt kogu selle koledale lõpule tugevalt kaasa aitas.
Ja siis on mu praegune abikaasa, esimene (ja ilmselt ainus) mees, kellega me tegime valmis uue inimese ja kellega ma jään elu lõpuni läbi meie tütre seotuks. Ma pole kunagi kedagi teist sel viisil armastanud nagu teda.
Nii palju Esimesi Armastusi, kõik olemuselt sarnased ja ometi kardinaalselt erinevad.
Naljakas, kas pole?
Mitu Esimest Armastus sul on olnud?
Märkus aastast 2014. On veel üks Esimene Armastus. See suhe, mis mul on praegu.
See on emopost
Niisiis.
Mu ema ja mu umbes kaks parimat sõpra on mulle öelnud, sisuliselt, et mu raamat on väärtusetu pask ja ei peaks ilmas eksisteerima. Nad varjasid seda kõike osavalt mingite somplimentide taha (Marianni TM), a la “Sul on seal päris häid kohti, AGA…”
Tra ja kui nõme on nii elada. Iga faking kord on nii. Ma avaldan midagi ja mulle olulised inimesed ütlevad mulle, miks see, mis ma teen, on pask. Ma lähen emosse, kaon, ei kirjuta, hakkan sunni tõttu jälle kirjutama, unustan eelmise “kriitika”, ja siis saan jälle. Jälle saan teada, kuidas kõik see, mis ma teen, on… teisejärguline. Mitte piisav. Saast.
Ma ise olin nii uhke oma raamatu üle. Ausalt. Minu meelest oli geniaalne kontseptisoon, geniaalsed lood… Aga näete, tuleb välja, et puhas sitt! Puudub sügavus, puudub tõde ja emotsioon!
Selles valguses on nii raske seda kuradi esikat plaanida ja mulle meenub, miks ma olen elus ainult umbes kaks esikat kümne (!) raamatu (ilmselt saastad raamatud siiski) kohta teinud. Sest see kõik on nii valuline. Sa tahaks tähistada midagi, mis sinu jaoks on kõva asi, aga enamik su lähedasi arvab, et parem oleks NEIL end üles puua, sest nii ei seostataks neid sinuga. Sest see, mis sa teed, muidugi, on ju saast, ja saastaga ei taha keegi seostatud ju olla.
Peamine põhjus, siiski, miks ma olen erilises faking kassis praegu, polegi mitte see, et ma kirjutan saasta ja mu eksistents on mõttetu, vaid hoopis see, et ma läksin täna välja Mallu raamatuesitlusele, nähes omast arust välja ERILINE PÜSS…
…ja siis ma kuulsin, et selja taga sosistati, et kas ma äkki siiski rase polevat.
Cheers, my loves.
Daki targutab: Sariabielluja tõdemus: abielu pole püha!
Kolumn Delfi Naistekale septembrikuust 2012. Tahaksin siin muuta üht-koma-teist, just ses osas, mis puudutab minu enda suhtestaatust, aga las ta siis olla nii nagu oli tol korral ja kuidas tol korral kirja sai pandud. Ilmselt pean kirjutama uue kolumni teemal “Sarilahutaja tõdemus”…
Tegin hiljaaegu seltskonnas taas nalja teemal “ma ju vana sariabielluja”. (Kui te pole kursis kogu mu seebiooperiga, siis värskendan lugeja mälu. Olen praegu abielus suisa teist korda, esimest korda sai sama pisukese meediatähelepanu all tehtud, kusjuures eriti fantastilisel kombel lõppes meie suhe pulmaööl… Nüüdseks suudan juba kõige selle üle nalja visata, tol korral aga põdesin ikka pikka-pikka aega. Sellest kõigest võib mingil määral lugeda minu blogist ja mainin seda siinkohal üldse seetõttu, et rõhutada: antud kolumni teemaks pole mitte minu abielud ja nende mõistlikkus, nad annavad seekord vaid tausta.)
Ühesõnaga, tegin ühel õhtul sariabielluja-nalja, mille peale nägin sõbra silmis kerget mõistmatust ja haavumistki.
“Miks sa abiellu nii kerglaselt suhtud?” päris ta lõpuks. “Abielu on ju püha, selle sammu peaks ikka ette võtma teadmisega, et see jäägu eluks ajaks…”
Mille peale mina ääretult taktitundeliselt ja üldse mitte (enese)irooniliselt viskasin: “Kui sa oled seda nii palju teinud kui mina, siis, noh, hahaa. Heh. Khm…”
Täna tuli mulle kolumniteemat otsides see repliik meelde ja tunnen, et mu sõber on ebaõnnestunud nalja asemel ära teeninud pikema selgituse. Palun, siin see on, võib-olla ehk isegi liiga pikk.
Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi noore plikana erilisi pulmafantaasiaid olnud. Ma mäletan küll oma AASTATEPIKKUST solvumist, sest ma ei saanud olla oma ema-isa pulmas lilleneiuks (kuigi, pange tähele, ma polnud siis veel sündinudki, aga see pisiasi ei takistanud mind mossitamast). Ehk oligi asi selles, et ma ei sattunud üles kasvades mitte ühessegi pulma, lisaks oli lähikonnas palju edukaid vabaabielumudeleid, nii et see abielu-asi polnud eriti aktuaalne. Kes teab, ehk oli see ajastu viga – 90ndatel vist läkski suurem vabaabielubuum lahti.
Igal juhul, ainus, mida ma abiellumisest arvata oskasin, oli see, et oleks tahtnud kanda oma emaga sama perekonnanime, mille ta pärast lahutust tagasi võttis (ja minu nägemuses ebaõiglaselt vaid endale hoidis). Sest on ju puhas rõõm kasvada üles sellise perekonnanimega nagu Lamp seda on, saati kui see haagitud heade hinnete ja ülitüütu aktivist-optimist-kummipea külge, kes lisaks veel kannab prille, mille üks klaas teeb silma kolm korda teisest suuremaks.
Ühesõnaga, olid suurepärased aastad.
Järgmine kord hakkasin ma tõsiselt abiellumise peale mõtlema loomulikult siis, kui ootamatult armastus kaela sadas – suhe, mis oli minu jaoks esimene sellelaadne. Esmakordselt olin ma armunud mehesse, kes tundis sama ja kes imekombel tahtis minuga PÄRISELT koos olla. Järsku avastasin ma, et plaanime lapsi, maja, koera, ühesuguseid tätoveeringuid… Lühidalt: roosat tulevikku. Ja tundus ainult loogiline, et me abiellume, oma armastust kuidagi eriliselt kinnitame. (Lisaks meeldis mulle uue perekonnanime väljavaade.)
Sest LOOMULIKULT oleme me elu lõpuni koos, teistmoodi oli mõeldamatu.
Kui kõik see suure pauguga õhku lendas, olin ma esiti kindel, et pulmi ei tee ma enam kunagi. Lõppeks ei tahtnud ma muidugi ka uut nime kandma jääda, sest sel hetkel meenutas see AINULT juhtunud suhtekatastroofi ja mul tekkis uus armastus oma neiupõlvenime vastu (armastus on säilinud tänaseni). Nii et lisaks pulmadele pidin ma ka mitu korda tolle aasta jooksul täieliku dokumentidevahetuse läbi tegema… Ühesõnaga: kõik oli lihtsalt ütlemata fantastiline.
Mõni aeg hiljem leidsin end uuesti ja veel ootamatumalt kõrvuni armununa. Esiteks püüdsin ma endale sisendada, et see suhe on kindlasti ajutine, “lohutussuhe”. Teiseks surusin ma alla mõtteid, et tahan selle inimesega igavesti koos olla, püüdsin end veenda, et ma ei tohiks üldse pulmadele ja lastele ja muule säärasele mõeldagi, sest HALLOO, kas ma ikka veel ei saanud oma õppetundi?! (Samal ajal on muidugi lõppsügavalt armununa väga raske elu-lõpuni-fantaasiatele vastu seista, see on kuidagi ajukeemiasse vist sisse kirjutatud.)
Nojah, siin me nüüd mitmeid aastaid hiljem oleme, mina oma naljaka liitnimega (et lapsega vähemalt mingi nimeosa sarnane oleks, aga säilitades siiski oma “lampsust”) ja jälle abielus, mis on kestnud suisa üle kahe aasta. Rekord, võiks öelda.
Ning teate, mis ma ootamatult avastasin?
Abielu ei oma enam minu jaoks vaat et mingit tähtsust. Selle asemel on tegu lihtsalt ebaromantilise seadusliku nüansiga: kahe täiskasvanud heteroseksuaalse inimese kokkulepe jagada teatud kohustusi-õigusi ja seejuures moodustada riigi silmis “ametlikult” perekond.
“Aga abielu on ju nii palju muud…!” kuulen juba ette kommenteerijate suust paiskuvat ja tean, et sama mõtles ka minu sõber.
Abielu võib olla nii palju muud – täpselt nagu seda VÕIB, aga ei pruugi – olla iga tõsine püsisuhe. Täpselt samamoodi jagavad suhtesolijad kohustusi ja õigusi, täpselt samuti peab teineteisega arvestama ja vähemalt esimesed paar aastat võiks naiivselt mõelda, et just selle inimesega tahakski elu lõpuni koos olla. Ainuke erinevus “sõrmustamisest” on see, et turudeklaratsioonid on eraldi, vara ei ühine ametlikult ja lisaliigutusi tegemata ning ka lapse mõlema vanema “nimele” kirjutamine nõuab vist natuke asjaajamist, samas kui abielus olles on maimuke automaatselt mõlema “oma”, olgu siis geenid naabrimehelt või korstnapühkijalt, keegi kontrollima ei hakka.
Ilmselt on veel nipet-näpet seadustega seotut, millesse ma süvenenud pole, sest – mõlemal korral on abiellumine minu jaoks olnud suure armumisega suhte loomulik jätk. Olgu, eks ma olen andnud endale ka mõningaid ratsionaalsemaid põhjendusi, kuid reaalsuses ei tähenda abielu minu jaoks suuremat taaka, kohustust või õnne, kui seda on näiteks kellegagi koos lapse valmis meisterdamine ja inimeseks kasvatamine. Issake, isegi kellegagi sama katuse alla kolimine on minu meelest suurema tähendusega akt kui “saksis” väriseva käega paberite allkirjastamine. Vähemalt minul – isediagnoositud igivallalisel – võttis küll mõlemal korral jala värisema, kui kokkukolimine lõpuks kätte jõudis.
Aga peamine, miks abielu on minu jaoks mitte just tähtsusetu, aga siiski väga vähemaagiline üritus… Selle tõe tabasin muide sel hetkel, kui sõber mult aru päris.
Sest kuidas saaks abielu olla minu jaoks kuskil pjedestaalil, õnn ja eesmärk iseendas, kui näiteks seesama sõber, kelle jaoks abielu palju suuremat tähtsust kannab – meie seaduste järgi abielluda ei tohigi? Kuidas saan mina abielu müstifitseerida, kummardada ja elusaavutuseks pidada, kui minu lähedased, kelle armastus on juba nii kaunis, tõeline ja püha, et nende harmoonia kõrval tunnen end pidevalt suvaliste näägutamiste pärast tõelise suhtefeilijana – ei saagi ametlikult liitu astuda, sest… juhtumisi need suhted on samasooliste inimeste vahel. Järelikult – ütleb minu loogika – pole ka “heteroabielul” hetkel TÕELIST tähendust.
Või õigemini – abielu tähendus on muutumises, ümberkirjutamisel. Seni, kuni seaduse järgi jääks minu sõbranna oma partneri ootamatu surma puhul nende ühise lapse kasvatamise õigustest ilma (juhul kui nad pole varem mingeid sellekohaseid pabereid teinud), sest ta pole selle lapse ema lihtsalt seetõttu, et ÜKS ema juba ju on. Seni, kuni minu sõber ei saa oma kutiga sama nime kanda või lapsi planeerida või jessas, kasvõi tuludeklaratsioone koos esitada. Seni, kuni minagi võin ainult meestega abielluda, isegi kui ma kunagi peaks juhtuma armastavasse suhtesse naisega.
Seni, kuni “abielu” ei tähenda ka seaduse silmis kõikide inimeste jaoks midagi püha ja ometi lubatut – seni, tundub, ei lakka ka mina abielu kui institutsiooni üle nalja viskamast, teda pjedestaalilt maha tõukamast.
Naljakas – ma ei teadnudki varem, et ma millegi suhtes nii tugevalt põhimõtteline olen. Nüüd sai see sõnastatud ja Delfi Naisteka lugeja ette asetatud.
Mis teie arvate? Kas abielu on püha? Ja miks? Jäta oma kommentaar!
Daki ehk Dagmar Lamp on blogija, vabakutseline ajakirjanik ja mitme raamatu autor. Daki kasvatab kodus aastast tütart, abikaasat ja kaht kassi. Daki targutab Delfi Naistekas üle nädala kolmapäeviti.