Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

Külalispostitus Maidenilt: Elu võimalikkusest maal

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 2 Replies

Sõbrants Maiden, kes elab seitsme metsa ja soojärve taga, luges mu kolumni ja tahtis esitada vastulauset. Algselt avaldatud Tule Maale! Facebooki-lehel.

maidenLogistika maal on linna omaga üsna võrdne. Linnas viibid teel kauem, sest autosid on palju, siin saad mõnuga sõita tühjal teel, lihtsalt kilomeetreid on rohkem. Linnas jääd ummikusse, siin võib olla teele langenud mõni puu. Linnas pidurdad nagu segane, kui koolijüts punase tulega ootamatult teele jookseb, siin juba tead, millises metsatukas elutsevad põdrad, metssead, rebased ja neile ei kehtiks valgusfoorid nagunii, isegi, kui need püstitada.

Sõprus ehk siis sotsialiseerumine maal? Inimesi on tõesti vähe, kelle vahel valida. Aga sidemed on sügavamad, sest oleme pidanud oma nurki lihvima, et teineteist mõista. See, et igal hetkel ei saa inimest a´la Tinder “võtta ja jätta”, teeb asja muidugi keeruliseks.

Mis puutub peremudelisse, siis ei oskagi hinnata, kumb on keerukam- kas üksi lastega asju korraldada (kui majanduslik faktor kõrvale jätta, ent see on kõikjal sama) või samal ajal võidelda ka selle suure pingega, mille maale kolimine ja elumuutus suhetes sageli esile toob.
Paljud paarid, kellel on probleeme, tulevad maale. Loodavad leida siin aega teineteise jaoks ning luua armastav pere, kus lapsed saaksid kasvada maal ja oma õues joosta. Paraku ei õnnestu see alati nii, nagu unistatud. Kindlasti mitte nii kiiresti. Kui linnas oli võimalik pageda sõbrannaga kohvikusse või uidata mööda poode, siis siin seda pole. Tõsi, on inimesi, kes leiavad ka metsas jalutamas käies oma rahu, mida on rikkunud mõni kodune pinge. Kuid olgem ausad, olles harjunud linna anonüümse sagimisega, tekitab looduse vaikuses viibimine veelgi üksildasema ja hirmsama tunde. On vaja harjumist. Iga maale kolinud noor naine peabki elama üle mingi meeletu psühhoosi, ent kui ta sellest väljub ning mees on endiselt tema kõrval, on võimalik minna oma arenguga edasi. Siinjuures peab meeles pidama, et sinu teinepool elab tõenäoliselt sama üle. Sellega tuleb arvestada ning õppida toetuma teineteisele, ostukeskuste ja kinoseansside asemel.

Niisiis pagetakse linna tagasi. Psühholoogiliselt on maale kolimine väga raske. See, et siin on palju tööd- just oma majapidamises, on vaid hea. Inimesel on vaimselt lihtsam hakata ise remontima vana maja, kujundama aeda ja oma tulevast kodu. See on eneseteostus- tervele inimloomusele omane. Erilise pinge paneb peale, kui kolitakse uude või täielikult renoveeeritud majja. Kui siis on veel ka väikesed lapsed ja kodune ema, siis on väga keerukas. Toas on justkui linna mugavus, õues on tühjus, teed on porised, lapsevanker jääb kinni, kuhugi minna ei ole. Kellegagi rääkida ei ole. Uusi sõbrannasid ei oska kuskilt otsida, vanad jäid nii kaugele, et isegi, kui nad lubavad tulla, tuleb neid oodata nädalaid, mõnikord kuid.

Mis on lahendus? Aeg. Eneseanalüüs, kriisid ja katastroofid, mis tuleb sisemiselt üle elada (võib juhtuda, et puruneb ka lauanõusid). Oma maailm sisemine tuleb ümber hinnata, nagu muutunud on ümbritsev maailm. Kõiges negatiivses ja uues tuleb leida positiivne nüanss. Kui sahk ei jõua lumetormis meie hoovini, niiet väljasõit autoga on välistatud, siis tasub aegsasti tööandjale helistada ja teda sellest teavitada. Lasta lastel kauem magada ja panna kallimaga koos koogitaigen hakkama. Labidaga nagunii sa end tööle ei kaeva ja sahamees, tubli mees, ei tea ka, kuidas ta jõuab. Arvate, et sellest tuleb suur pahandus? Lastakse töölt lahti? Ei lasta! Ilmselt on tänu sellele lumetormile teisigi “vange”. Võimalik, et ülemus isegi istub alles kodus lumevangis. Pole mõtet üle reageerida vaid hinnata seda vaba päeva koos perega. Mõelda, kui elekter ka ära on? Teeme ahju tule, küpsetame pliidil pannkooke ja räägime lugusid või loeme muinasjutte, käime möllame koos lumes niiet lumi krae vahel ja sokkides. Mõnus.

Ma hindan endiselt oma sõbrannadega linnas kohvikus käimist. Isegi enam, kui varem. Tihti nad imestavad, et no mida ma kibelen ja see on ju tavaline pidu, milleks nii üles löödud? Mu kallid linnasõbrad, ma võtan teiega kohtumistest ja ühistest ettevõtmistest maksimumi. Naudin iga hetke, nagu see oleks viimane! Nagu teie naudite suvel minu juures soojärves ujumist.
Ka võtame kallimaga aega, et külastada kahekesi mõnd suuremat linna- viimati veetsime nädalavahetuse Riias. Ma armastan inimhulki ja linnas vohavat kultuuride sigri- migri. Ma saan sellest tohutult inspiratsiooni, kuid alati ka uue kinnituse, et minu koht on metsas. Nagu linnainimene saab selle tunde, kui viibinud nädalavahetuse maal.

1.12.14

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Umbes kell 5 hommikul läks mul uni ära. Ma ei tea mille peale… või siis tean? Miuks oli roninud rinnale ja ma ei saanud hästi ei liigutada ega hingata, sest parema külje all oli Pussakas ja vasaku külje all väikesed teravad rusikad.

Uni läks ära ja ma mõtlesin rändom-asju, poolikuid tööasju, seda, kuidas esmaspäevase logistikaga hakkama saada. Mõtlesin kuusest teises toas ja mõtlesin lumest ja mõtlesin, et äkki nüüd hakkab ükskord jälle natuke normaalsem elu, sest ma olen nii vä-si-nud…

…mõtles ta kell 5 hommikul ja ei suutnud uuesti uinuda.

Uinusin paar minutit enne kella – as per usuell – siis lugesime Miiluga koos uudiseid ja toppisime riidesse ja surusime end külma autosse (reostaat!), kust aknast väga midagi ei näinud (kojameeste mootor!) ja sõitsime kaks minutit lasteaeda, sest ometigi oli ju Mila Esimene Päris Lasteaia Päev.

Ta lippas rõõmsalt minema ja mina läksin jälle külma autosse (reostaat!), kust aknast midagi väga ei näinud (kojameeste mootor!) ja kiirustasin selku-põikega (taara! et saada rongiraha!) Männikule.

“Ma tõin teile jälle ühe auto parandada…”
“…aitäh?”

Ja siis läbi sügavkülma (mm! kas te nägite, KUI ILUS täna maailm oli?) (v.a saartel) bussile ja siis läbi Nõmme keskuse kelgupõikega (sest lasteaed siiski on paraja vantsimise kaugusel) (Klooga ühistransport oleme teinekord me ise poest poeni, kui ilusti palutakse) rongile, siis läbi sügavkülma koju (mm! ilus!), siis üks kiire lõunasöök ja uuesti lapsele järele, sest nii on soovituslik.

Laps ei soovinud lahkuda, aga siiski tuli. Homseks jääb punn terveks päevaks, sest LASTEAED ON TORE SEAL SAAB MÄNGIDA EMME SEAL SAAB MÄNGIDA! ja mina imestan, et on olemas elu ja maailm, kus saab actually funktsioneerida nii, et näed ka päevavalgust ja saad PÄEVAL tööd teha ja PÄEVAL…

aga ööd on ju ka. Ööd on ju ka vaja üle elada. Mingi tõsine motivatsioonikriis on, kirjutamise mõttes. Ja üldiselt inimeseks olemise mõttes ka. Täna näiteks pidin kirjutama kuus asja, kirjutasin kaks. Aga kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool?

Ja ma JUBA JÄLLE köhin nagu hullumeelne. Miks, ma küsin, miks?! Mul oli ausalt täna müts peas ja kaks kampsunit suisa seljas ja vähe ei puudunud, et suusapüksid oleks välja kaevanud, sest mitte et mulle ei meeldiks külm, väga meeldib, aga mulle ei meeldi, kui toas ja autos on külm. Õues? Vabalt. Muul ajal võiks saada ringi käia maikaga.

Rongipiletihinda on tõstetud. Vaene tudeng ei pääse linna enne reedet. Täna vaatasin pangaarvet ja mõtlesin, et see raha oli kunagi kolmandik kuueelarvest, täna katab ühe poeskäigu.

…aga kümne aasta taha pole mõtet hindu ja rahasid arvutada. Lihtsalt pole mõtet. Tagasi vaadata. Pole mõtet.

Aga meil on kuusk ja see on imeilus ja kuigi ma tahaks pugeda teki alla ja kaissu ja lihtsalt rääkida hingest välja see ärevus ja paanika, mis sinna tekkima on hakanud, saan ma siiski hakkama, sest mul on muusika ja mõned inimesed siiski arvavad, et ma olen lahe ja kuigi võibolla nad ülehindavad mind, leian ma oma motivatsiooni õige pea üles.

Sest nüüd algas uus elu ja ma saan lõpuks päriselt ELAMA hakata, ma ei ole 24/7 lapse külge seotud ja ISSAND KUIDAS MA NEED 3,5 AASTAT OLEN ÜLDSE ELANUD?!

PS. Millal see juhtus, et mul on Nii Suur Laps?

PPS. Kas nüüd on lõpuks jälle Minu Aeg?

PPPS. Ma armastan oma eriala vahepeal nii sügavalt, et tahaks nutma hakata. Oleks aeg vist õppida, kuidas sellega end siiski normaalselt ära elatada.

PPPPS. Depressioon valetab.

volatile times

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Ükspäev mõtlesin, et võtan kõigest halvast pausi. Et ei mõtle ÜHE PÄEVA vägivallateemadele, et ei mõtle ÜHE PÄEVA igasugustele debiilikutele, kes meid ümbritsevad.

Ja siis sattusin Facebookis ühe tuttava threadi, kus olid koos uskumatult idiootsete mõtetega inimesed ja nagu te teate, siis ma üldiselt katsun mitte sõimelda ja üleliia närvitseda internetis, sest teadupoolest ma elan internetis ja ma tean, et see on kõige pointlessim asi üldse, endast internetis väljuda. Teed üldiselt vaid iseennast naerualuseks.

Aga oli üks selline õhtu, kus oli olnud raske päev ja ma lugesin ja lugesin ja tundsin, kuidas vererõhk tõusis. “Teatud liiki naised lihtsalt norivad muhku,” tuleb välja. Või siis – “miks see grilltibi nüüd järsku raamatuga välja tuleb?”

Nagu see, KELLEGA on tegu, muudab vägivallaakti kuidagi… ebaolulisemaks? See on ju AINULT tänuväärne, et keegi on julgenud oma näo ja nimega kohutavast lähisuhtevägivallast rääkida. Ja mis siis, et kirjutas kogemusest raamatu? Kirjutamine on hea teraapiavorm. Ja oma kogemuse jagamine läbi kirjutiste võib omakorda aidata teisi inimesi. Tean seda, sest kirjutan internetis depressioonist ja olen saanud kümneid ja kümneid kirju inimestelt, kes mind selle eest tänavad. Et olen julgenud sel teemal kirjutada.

Aga mind on ehk siis osade arvates rehabiliteerinud kuidagi see, et ma pole grilltibi? Et kirjuta-kirjuta, räägi-räägi, seni kuni vastad teatud standardile?

No ja tänaste jubedate Viljandi-sündmuste valguses on taas selline tunne, et tahaks sellelt planeedilt maha astuda. Tuleb välja, et on inimesi, kes arvavad, et õpetaja ongi süüdi, et ta surma sai. KUIDAS saab üldse sellist asja arvata?! Jah, ma eile vaatasin How To Get Away With Murderit ja arutlesin sõbraga, et tõesti, sel korral oli seal keeruline keiss. Politseinikust pereisa, kes aastaid süstemaatiliselt piinas oma perekonda, kuni lõpuks poeg snäppis ja ta maha lasi. Ehk et ohvrist sai hetkega vägivallatseja. Kuidas seda juhtumit kaaluda? Kas keegi on väärt surma? Kas keegi on ÄRA TEENINUD sellise saatuse?

Aga Viljandi puhul me ju räägime ÕPETAJAST. Õpetajast! Mu isa on õpetaja! Ilmselt mitte üks leebemaid õpetajaid, vaid ikka selline autoriteetne. Jube mõelda, et keegi kuskil arvaks, et tema ehk… Uh, jube mõelda.

Selle kõige kõrval ajas mingi kommentaariumiväide, et kõiges on süüdi vabakasvatus, mind kõige vähem närvi (kuigi ka piisavalt). Nüüd tulevad välja jälle need kaagutajad, kes õiendavad, et lastel on liiga palju õigusi ja kohustusi pole üldse ja see on see, kui me neid süstemaatiliselt ei peksa ja nurka ei pane.

Kas tõesti siis inimesed ei saagi aru, et kõik see on omavahel seotud? Surud lapsele oma ülemvõimu peale, armistad ta, alandad teda füüsilise vägivallaga – ja siis loodad, et temast kasvab naine, kes oskab kultiveerida eluterveid suhteid? Ja siis loodad, et temast kasvab mees, kes ei peedista oma naist, kes ei peksa oma abikaasat ja lapsi?

Mul on meie maailma suhtes hetkel selline vastikus, et tahaks lihtsalt kõrvaklapid pähe panna, võtta raamatu ja minna istuda mõnel Tartu pargipingil ja unustada, et on aasta 2014. Tahaks vaadata mõnd päikeseloojangut linnahalli katuselt ja juua Gaabrieli ja suudelda ennastunustavalt ja mõelda, et kõik on hästi. Tahaks istuda autosse ja sõita läände, kuni Saaremaa piir ette tuleb ja jäädagi sinna, kuni tulevad jõulud ja lumi ja hinge saabub rahu.

40 kuud / 108 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

20141002_205718_Hagrid_Street_SmokeKallis vanaema,

täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.

Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.

See teeb mind lõpmata kurvaks.

Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.

Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.

Sest, nagu selgus, oligi.

Öösel sa läksid.

2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.

Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.

Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.

Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.

Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.

Alati sind armastades,

Dagi

*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.

(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)

 

nihe

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Nagu pool Eestit, valutan minagi südant. Pole saanud korralikult mitu ööd magada, öösiti, kui oma eluarmastus teises toas rahulikult, kass kaisus, põõnab, käin ja piinan end erinevate koledate üksikasjadega, mis aina pisikese Emily juhtumist selguvad.

Kõik on juba kõikjal öeldud, ja tegelikult polegi ju jätkuvalt päris täpselt teada, mis juhtus ja kas me üldse kunagi saame teada, mis juhtus?

Aga mind täna häirib kõige rohkem ehk kogu see reaalsusenihe. Ma muudkui klikin ja klikin läbi Keiti Instagrami ja vaatan neid pilte ja mõtlen, et… nagu keegi seal tema kommentaaris küsis: “Kuidas sinust sai koletis?”

Mul on raske uskuda, et ta on koletis ja sama raske on mul uskuda, et ta pole. Sest kui tema võib olla koletis – siis samahästi võib olla koletis ükskõik meist, kas pole? Me kõik, kes me laotame oma emmendust ja oi-kui-nunnu-mu-laps-on-emadus-on-õndsus-teemat avalikkuse ette, me kõik võime salaja olla koletised ja keegi ei pruugi teada. Kõige hirmsam on siin see, et – nojah, mis siis täpselt? Reaalsus? Või see, et kuidas ikkagi kõik nii läks, kas seda tõesti poleks saanud ennetada? Kas EMANA ta ei näinud, ei teinud, ei suutnud, ei tahtnud, ei osanud ennetada? Kas ta ei saanud aru, mis koletislikkus on toimumas – ükskõik, kes seda siis läbi viis? Kas ta ei saanud aru, millisel piiril ta ise kõnnib?

See kõik paneb lihtsalt reaalsuses kahtlema. Nii subjektiivses kui objektiivses reaalsuses.

Puutepunkte on muidugi ka. Näiteks tegin hiljaaegu intervjuu ühe asjaosalisega, hoopis teises kontekstis küll. Aga ta oli Emily hoidja ja mingil määral vastutaja. Ja ta oleks ehk saanud… nojah, oleks-poleks. Aga et see kõik on siinsamas, käeulatuses. Need inimesed on reaalsed. Kohtume, kõnnime tänaval mööda. Imetleme instagrami-reaalsust.

Aga kas kõik see lihtsalt ei tekita teis sellist nihke-tunnet? Kui inimesed meie kõrval, inimesd nagu sina ja mina, on võimelised sellisteks asjadeks – siis kuidas me ometi teame, et me ise ei ole? Kuidas sinnani jõutakse? Ma ei taha uskuda, et Keiti sai lapse mõttega ta (lasta) poolsurnuks peksta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, ei suuda. Mitte, et ma kurjust ei usuks, mitte et ma ei usuks, et selliseid naisi ja emasid poleks olemas. Aga ma ei suuda seda sel puhul uskuda, miskipärast. See kõik pidi kuidagi sinnani JÕUDMA. Kuidas sellised asjad sellesse punkti jõuavad?! “Üks pidu, pole ju hullu!”? “Eelmine pidu ju ei juhtunud midagi, saati siis nüüdki!”? “Muidu tore mees, ainult et raske käega…!”? “No korra tutistasin last ja lõin lahtise käega, aga eks ta ajas mind ju närvi ka, mis sellest siis ikka nii väga on…?”

Ja just see, et see pole olnud ettemääratud – minu arvates – see hirmutab  mind. Et tegu pole psühhopaadiga klassikalises mõttes. Et tegu on ASJAOLUDEGA, mis langesid kokku.

Ehk? Ma ei tea, ma võin eksida, aga selline mulje on jäänud. Sest selline geneetiline kurjus niiöelda, tundetus ja õelus ja sotsiopaatlus, sellest veel saab aru. Aga ASJAOLUD? Kus nature vs nurture kakluse tulemusena sünnib lõpuks midagi nii õõvastavat?

See paneb tundma, et meist keegi pole kaitstud. Me kõik oleme ASJAOLUDE eest abitud.

Ja ma ei taha ühtki armast lapsega pilti enam lähiajal kusagil näha. Kõik tundub võlts.

dialoogikatke rongist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Alguses arvasin, et omavahel räägivad isa ja poeg, aga pärast ma polnud enam nii kindel. Igal juhul – üks umbes 30aastane natuke kulunud olemisega meesterahvas ja üks varateismeline poiss. Rongis teel Paldiskisse.

“Istu, kaks!… Õigemini, ei, oot, kuidas seda öeldigi? Istu, viis! Jah, just…! Mind on elus, muide, lausa kahest koolist välja visatud.”
“Jah?”
“Nojah.” Lonks kaheliitrisest pilsnerist. “Aga ega ma selle üle uhke ole või midagi. Ega ma mingi moraalijünger taha nüüd sulle olla, eks. Aga kui ma ikka ringi vaatan – kõik mu klassivennad ajavad miljoneid kokku. Miljonid tagataskutes! Ja mis mul on? Hui mul mingid miljonid on! Müün kehvasid autosid…”

Lonks kaheliitrisest pilsnerist.

30 going on 30

Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Mind on tabanud vist lõpuks see tõeline 30. eluaasta kriis. Esimest korda tundsin seda teravalt magistritöö esimeses seminaris, kus armas õppejõud Kaja rääkis meile kõigile, et me oleme oma professionaalsusastmelt, kui me kevadel lõpetame, 7. tasemel. 8. aste on doktorikraad. “Ehk siis te olete praktiliselt tipus,” teatas ta rõõmsalt ja ma vajusin kössi.

Jajah, tipus.

Ma olen 30 ja alustan oma elu vähemalt kolm korda uuesti – kui mitte rohkem. Mulle ei kuulu siin ilma peal ei rohkem ega vähem kui mu arvut ja kaks kassi ja üks vana telekanäru ja külmik, mida ma vean nagu hingeõnnistust ühest kohast teise kaasa. Vastutav olen muidugi palju rohkema eest – laps ja kolmas kass ja üürikorter ja arved ja laenud ja firma ja kohustused.

Aga sisuliselt siiski olen ma jälle täiesti alguses, mul pole miskit ja lähitulevik ei näita, et mul iial miskit hakkaks olema. Mitte et see omand per se mind iseenesest väga paeluks, aga ma lihtsalt tahaks ju ka kuhugi kuuluda. KUULUDA. Olla vajalik ja oma ja igal hommikul tervitatud.

Ja siis täna sõitsin poolpimedas koolist koju, vaatasin rongiaknast välja ja mõtlesin, et ei tea, kas sügised on alati olnud nii udused? Kas ma pole seda lihtsalt tõesti varem näinud? Tegelikult oli ju hea päev. Kohtusin kahe-kolme väga ägeda inimesega täiesti sotsiaalselt, missiis, et kahega neist ühistranspordis; seminar oli üliäge ja üleüldse ma tundsin, et ju ma teen ikka õiget asja, kui see mu südame põksuma paneb. Päike paistis ja linn naeratas ja ma tundsin, et armastus on siiski see, mis… Ma ei teagi. Et seda pole loetud hulgal. Tee silmad lahti ja naerata ja…

Aga siis ma mõtlesin sellele ka, rongiaknast iseenda väsinud nägu vastu peegeldumas, et mind on ikka NII PALJU. Mind on LIIGA palju isegi mu oma pere jaoks, mu sõprade jaoks – kuidas üldse iial saab mind olla händlitavas koguses kellegi… teise jaoks? Ja samas, ma ei oska olla vähem kui see mis ma olen. Mulle sageli öeldakse, et üks põhjus, miks ma inimestele korda lähen – või miks mu kirjutised lähevad – on see, et ma julgen kirjutada ka asjade pahupoolest. Et elu pole alati lill ja kookosesupp, vaid on ka sitas sumpamine ja jõunaer. Et inimesed saavad sellest lootust ja tuge.

Aga… Ma olen, muidugi, selle kõik ise teinud, ise end sellesse rolli pannud. Ja ma ei kahetse, ausalt ei kahetse. Sest ma TEAN RAUDKINDLALT, et mu kirjutised on inimesi aidanud. Ja see on alati olnud peamine ja jääb ka edaspidi nii.

Aga kuidas ometi saan ma olla minaise, kui see minaise on nii suur ja teda on nii palju ja ta on selline poolavalik ja oma ettevõetud ristiretkedega?

//

Ma olen avastanud, et mängin jälle seda mängu, kus ma vaatan inimesele otsa ja püüan esiteks ette kujutada, et mis oleks, kui me satuks mingi juhuse tõttu tulevikku jagama. Aga peamiselt ma vaatan neile otsa ja püüan ette kujutada, mis on nende saladused.

Sest vahel mulle tundub, et kõigil teistel maailmas on saladused, ainult minul ei ole. Ja vahel tundub mulle risti vastupidi, et ainult minul on saladused, rõhuvad, tapvad; ja kõigil teistel pole. Et kõik teised elavad rõõmsalt ja mittekomplitseeritult ja…

…ja muidugi tean ma, et see on absoluutselt vale. Kõigil on raske, kõigil on komplitseeritud.

Ja saladused on ka kõigil. Lihtsalt enamik ei räägi internetis neist. Ilmselt tegelikult ei räägi minagi.

Aga vahepeal, teate, on see blogidaki olemine nii suur koorem, et tahaks lihtsalt põgeneda ja alustada täiesti nullist.

Sest, hah, mu praegused nullistalustamised pole IIALGI täiesti nullist. Kõik, mis ma alustan, tuleb selle kümneaastase internetitaagaga.

Ja seda, mu sõbrad, ei talu enda õlul ka parimad meist.