Tähendab, egas ma nüüd iga päev ei hakka ilmselt mingit toidupäevikut pidama, aga nii enda jaoks tahan kirja panna selle tänase poeskäigu… Ja tegelikult pole täna esimene, vaid teine päev, sest juba eile toitusin peaaegu õigesti (no see leivake ikka oli nisujahusisaldusega…)
Muidugi sattusin ma täpselt kahe rämeda äikesehoo vahele, nii et poes oli hullult kiire ja kõht oli hullult tühi. Muidugi on KÕIGE TARGEM IDEE minna poodi näljasena, nii tulevad isud, mida muidu üldse ei esinekski.
Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil “Baby Jane’ist” oli “endiste tüdruksõprade karp”, mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.
Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.
Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.
Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.
Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.
Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.
Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.
Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)
Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.
Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil “endiste tüdruksõprade karp”?
Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna “tarbeesemete” kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?
–
*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.
Käisin eile arsti juures, kes arvas, et ma võiksin hakata katsetama gluteeni- ja kaseiinivaba dieediga. Põhjuseid selleks on mitmeid, miks me (st mina ja arst) tahaks selle dieedi mõjumist näha, üks neist näiteks see, et ta arvab mu gluteenile ja muule säärasele allergiline olevat ning see allergia mõjutab mu immuunsüsteemi ja seega ka aju ning kokkuvõtteks, ühesõnaga: paha-paha.
No selle mõttega olen ma juba pikka aega mänginud, senikaua, kui mu selle arsti juurde suunanud arst dieedi jutuks võttis. Ja kõige tagatipuks pidi säärane toitumine muidugi igati tervislikult ja kaalule soodsalt mõjuma. Igal juhul, ma olen käpp.
Või õigemini OLIN käpp, kuni hakkasin uurima, mille sees siis need kolm asja on, mida ma vältima peaks: gluteen, kaseiin ja valge suhkur.
Appike! Sisuliselt, eks, ei tohi ma isegi leiba süüa, sest seal on gluteiin sees. Arst õnneks aga ütles, et võin küll, kui korralikult mälun ja näiteks bioensüüme (VIST, pean järgi tsekkima, kas oli see sõna) lisaks võtan. No ja muidugi mu arm pasta – polegi vist pastat, mis oleks gluteenivaba. Õigemini, on riisinuudlid küll, aga olete te neid maitsnud? Need on nagu… riisist! Tehtud! Nuudlid!
Riisiga on mul üldse sellised huvitavad lood, et see on asi, mis on mind alati üsna külmaks jätnud. Jajah, ma tean küll, et ma peaksin seda sööma, sest see on tervislik ja värki, ja ma sööngi, aga lihtsalt mul pole kunagi riisi järgi isu olnud. Ausalt. Mul on olnud isu igast asjade järgi, no näiteks tomatite või kohukeste või kiirnuudlite või kartulipudru või frikadellisupi järele, aga mitte riisi. Never. Noh, nüüd siis tuleb hakata õppima seda sööma.
Ja õnneks on mul kartulid, liha ja juurikad, mida võin nüüd lõppematult süüa. Ainult et, mnjah, pasta ja jogurtišeigid on praeguseks siis minevik.
Eks siis näis, kuidas läheb. Asja muidugi ei tee lihtsamaks ka Inimene, kes võikski ainult pooltoodetest elada, mul aga nüüdsest enam pool- või valmistooteid tark osta pole. Ja kui aus olla, siis olen ma alati asja niimoodi ka eelistanud.
Tupsud, on kellelgi kogemusi sellise asjaga? Vabalt jagage palun! Vaatame, kuidas see eksperiment läheb, hoian teid kindlasti kursis. Ja ehk ilmuvad siia vahelduseks ka uuemad ja põnevamad retseptid.
PS: Päikse käes trenni teha oli täna surm.
Tahtsin siis ka remargi korras praegu Tartu kuumimal teemal sõna võtta. Et siis jah, minu meelest on Beriti pilt kohutavalt kaunis, esteetiline, voolujooneline ja lihtsalt väga ilus. Nagu ma esimest korda seda pilti nähes hüüatasin: “Ma tahan seda endale!”, kavatsen ma ka oma sõnade juurde jääda ning selle eest oksjonil võidelda viimse veretilgani…
…või viimse rahatilgani…
…aga ikka täitsa uskumatu on see, et tehakse aktinäitus ja siis öeldakse, et sorry, naise v*** ei sobigi aktinäitusele! Riivab sündsustunnet! No kassanäe, ei oleks ise ausalt selle peale tulnud… Eriti head on muidugi kõiksugused kommentaatorid, kes asjale kohaselt endast väljusid, fekaalid ja kõiksuguse muu asjasse väga puutuva lauale virutasid.
Berit ütles Facebookis väga tabavalt: “Tundub jah, et aktist on väga mudeldatud arusaam. Alasti-naine-käsi-juustes: aktsepteeritud akt, alasti naine läbi oma jalge vaatamas: riivatu foto.”
Vahepeal, tead, vaatad seda maailma ja aina imestad.
Suu on olnud paistes juba nädal aega, mis teeb rääkimise, naeratamise ja hea tuju in general üsna võimatuks. No ikka ei ole võimalik elada, kui iga neelatus ja liigutus valutab nagu vanakurat.
K. soovitas, et ehk ma võiksin proovida nõelravi. Ja kuna meeleheitel inimesed teevad meeleheitlikke tegusid, siis panin end kiirelt Tsui (ma loodan, et ta nimi kirjutatakse nii) juurde Hiina Keskuses kirja.
Võdin oli sees, kui eile kohale läksin. Mind juhatati taharuumi, kus kõigepealt lõi pahviks tugev viirukilõhn. Heitsin Tsui lüheldaste käskluste peale lauale pikali ja üritasin talle seletada, mis mul viga on, kui ta, näpud mu suus, üritas aru saada, kust valutab ja kui tugevalt. (“Ai-ai-ai-ai-aaaaah! Just seaaaalt!” – ja ma üldiselt olen ikka väga kõrge valutaluvusega*) Ning siis läks asjaks.
Ma ei osanud üldse ette kujutada, mis tunne see olla võiks, kui keegi nõelu paneb. Noh, mõtlesin, see võib vabalt olla midagi sarnast tätoveerimisnõelale. Aga võta näpust, polnud. Oli lihtsalt kerge surve. Valusaks läks siis, kui ta hakkas nõelu läbi katsuma ning valupunkte otsima. Liigutas aga nõela näos või käes ringi ja küsis: “Tunneme? Tunneme?”, kuni ma tõmblesin, vibelesin või ohkasin: “Tunneme-tunneme.” Need otsimishetked olid küll natuke ebameeldivad, eriti näos. Aga samas oli selline magusvalus tunne, nagu ikka on, kui paistes koha peale vajutada.
Kogu see vedelemine oli tegelt üsna igav. Mingil hetkel tõmbas ta mu kohale mingid soojalambid ning peagi hakkas mul üsna palav. Siis vaatasin ma lakke ning imetlesin suurt toru, mille kaudu – nagu ma kuulsin – kellegi ülemise korruse naabri väljaheited torustikku jõuavad. Tuba oli vaikne, kui välja jätta veelahin torust ja Tsui väheldane ringinahistamine ja see, kui ta iga teatud aja tagant tuli taas mu punkte otsima ja nõelu liigutama.
Oleks hirmsasti tahtnud näha, milline ma nõeltega välja näen, aga ei õnnestunud isegi käte nõelu kiigata. Ja kõige vastikum tunne polnud mitte nõelad varvaste vahel, vaid hoopis käeõndlas.
Mingil hetkel hakkas valutav suupool soojalt surisema ning valu vaikselt kaduma.
See kestis täpselt selle ajani, kui koju jõudsin ja õhtuks pidin ikka valuvaigistid sisse lajatama. K. lubas, et hommikuks peaks kõik möödas olema, aga boy was she wrong. Õigemini, täna on parem küll, näiteks pole ma võtnud valuvaigistit ja suudan üldiselt funktsioneerida, käisin isegi Elvas arsti juures, aga niipea, kui koju saan, neelan valuvaigistit küll, sest suht võimatuks on asi jälle läinud.
Nii et ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta. Kogemusena oli huvitav, aga kas ka seda paarisadat krooni väärt?
Ma lihtsalt tahaks, et see valu juba ükskord lõppeks.
—
*Vt ka nibu- ja keeleneet, tätoveeringud
Uh, see nädal oli füüsiliselt ja emotsionaalselt üks väga raske nädal üle pika aja. Alles ma siin hõiskasin, et stressi üldse pole, võib-olla sellepärast siis tunduski nüüd natuke rohkem pingutamist kohe stressina. Varem, kui ma polnud siuke kulge-rahulikult-zen-mutt, poleks ma sellise nädala peale mitte kulmu ka tõstnud. Aga täna, kui ma kell 17 raamatud kokku pakkisin ja Prima Vista nädala ametlikult lõppenuks sain kuulutada, oleks ma praktiliselt poeparklas kokku kukkunud, sest nii suur pingelangus oli.
Füüsilisest raskusest: juba eelmisel laupäeval otsustas mu selg valutama hakata ja nii helistasin ma kolmapäeval, pisarad silmis massöörile, et paluuuun, tehke miidaaagiiii… Ning muidugi sain ma maiööl ju külma ning vasak põskkoobas on viimsed päevad valutanud. Ja ka see pole veel kõik, oo ei. Muidugi otsustas taas hakata kasvama tarkusehammas, mis tähendab, et lisaks vasakpoolsele põskkoopale on valutanud ka vasak suupool PIDEVALT* ja üldse ilgelt tropp on see, et koguaeg on valus ja päev algab ja lõppeb valuvaigistite söömisega.
Sel nädalal muidugi olid pikad tööpäevad ja esmaspäeval tuleb veel üks hästi stressirohke päev, aga sellepärast ma muretsen siis, kui see käes on. Lisaks oli veel see Hull Reede, kui ma pidin inglise keeles magistrandidele loengut pidama ja enne seda olin ma ikka suht breakdown of the närvi** äärel, ise sain aru küll, et olen ju ette valmistunud ja teemat natuke ikka valdan ja et TEGELIKULT ei peaks muretsema, aga ma kohe ei oska ilma muretsemata. Viimases (või eelviimases) “The Middle’i” osas just oligi, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes muretsevad, ja need, kes ei muretse. Mina olen raudselt nende hulgas, kes muretseb.
Paradokse täis olen ka, nagu näha. Alles räägin zenist ja siis juba muretsemisest. Oh jah.
Õhtul veel oli kohustus ja rõõm mängida plaati Wave’il, mis oli nunnu ja äge ja ma mõtlen, et äkki ikka ei peaks diidžeitamine sisaldama endas nii palju tantsimist, aga teate, ma teistmoodi ei oska ka kohe. Kui mul oleks rohkem neid DJ gige, siis oleks ma märksa paremas vormis, otsustasin, kui higist tilkuvana lavalt maha ronisin.
Järgmine kord mängin plaati siis Roll ja Bassi festivalil, 21. mail rokiklubis, ma vist lähen peale kell 22 B-saalis.
Aga jah, mu sõbrad, kuidagi hullumeelne on veits olnud, või õigemini, natuke nihkes, et ei ole saanud õieti muule keskenduda, kui Nendele Olulistele Asjadele, Mis Tuleb Ära Teha. Aga nüüd ma vist katsun end kokku võtta ja õue minna ja natuke inimese kombel lõõgastuda. Kui ainult suu ei valutaks nii õudselt.
—
*Seda asja on varem hästi saanud ravida viinaga, no et hoiad viina põses, aga mul kodus viina polnud ja ma proovisin Pirita liksiga. NOT COOL, GUYS. Ärge järgi tehke. Valu vastu kah ei aidand.
**Nii närvis olin, et pesin kogemata enne kodust lahkumist hambaid karvaeemalduskreemiga ja imestasin, et miks ei vahuta.
Vahepeal käin ma ikka oma blogi vanu arhiive lugemas ja ikka ja jälle hämmastun ma mitme tõsiasja üle. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui
– tõsiselt isiklikest asjadest ma ikka kirjutasin, ma nagu ei mäleta seda üldse nii… isiklikuna
– kui topsy turvy ma olin
– kui teistmoodi ma olin
Jap, ma olen ikka väga palju muutunud, võrreldes näiteks kevadega või sügisega 2007. Ei ole sugugi ju palju aega möödas, aga… hoopis teistmoodi olen. Oh, lollusi teen muidugi senimaani, vahepeal isegi grandioosselt, aga selle konkreetse 2007. aasta karusselliga ikka ei anna võrrelda. Muidugi, 2007. aasta olen ma kuhugi ära ka matnud, nii et näiteks ühel õhtul “tutvustas” mulle end üks tütarlaps, kelle ma olin täiesti ära unustanud. Mul on muidu nägude peale fenomenaalselt hea mälu ja teda ma ei mäletanud, rääkimata sellest, et ta oli veel ühe mu sõbra sugulane ja me olime ikka mitmeid aegu sel kevadel koos veetnud.
Ainus, mis ma sain sellise piinliku juhtumi peale kosta, oli: “See oli ju 2007…” Nagu see, heh, peaks võõrale inimesele midagi selgitama või vabandama.
Naljakas on ka see, et sel raamatutuuril ütles Roy midagi väga olulist, mis lõikas otse südame sisse ja ma ei saanudki aru, et a) keegi polnudki mulle varem nii öelnud ja b) et see mulle ikka veel korda läheb. Ta ütles: “Daki, sinuga juhtus midagi väga kohutavat…” See lause muidu jätkus muude sõnadega, aga see esimene pool läks mulle väga korda. Muidugi juhtus midagi väga kohutavat! Miks ma ei või seda valjult välja öelda? See kohutav ei pea olema võrreldav teiste inimeste kohutavatega, see oli Minu Kohutav. Ma ei taha öelda, et see teeks mind kuidagi eriliseks või midagi, aga see, et keegi seda… justkui tunnustas, see oli minu jaoks oluline.
Ja seda inimeselt, keda ma praktiliselt ei tunnegi, eks.
Ja see kohutav, see Minu Kohutav, pani mind tegema kohutavaid asju. Kuidagi on sattunud, et viimaste nädalate jooksul olen ma kohtunud oluliste inimestega, kellega me oleme rääkinud, hommikutundideni näiteks mööda öist ja jahedat Tartut jalutades, ja kellelt ma olen saanud andeks paluda. Ja mu andeks palumised on vastu võetud. See on ka hästi oluline olnud minu jaoks.
Ning siis mind üllatab veel, kui õnnelik ma praegu olen. Ma loen oktoobrikuu 2007 arhiive, siis, kui ma ametlikult lahutasin, ja mul hakkab sellest tüdrukust kahju. Kui valus tal oli, kui katki ja maailmapidetu ta oli. Ning praegu… praegu ma mõtlen, et stress… Ma hakkan selle sõna tähendust juba vaikselt unustama. Oh, kindlasti on raamatutähtajastress ja artiklitähtajastress (aga artikleid on aina vähem), on raha-pole-enne-palgapäeva-stress (aga see on alati), kuid kõik need stressid on tillu-lillud, võrreldes… No ma ei tea, võrreldes olnuga.
Ma olen tõesti tohutult õnnelik. Igast sitast on läbi tuldud, hüüde saatel “Ärgem kaotagem meeleheidet!”, vahepeal inimestele liiga tehes, vahepeal ise olnud see, kellele liiga tehakse… Aga kas nii ei käigi see iseenda tee otsimine, iseenda koha leidmine?
Selle aasta maikuu erineb tohutult 2007. aasta maikuust. Ja kuigi ees on suured muutused – me näiteks ei tea senimaani, erinevalt Epust ja Justinist, kuhu me kolime või kuhu kodu rajama hakkame, sest Inimesel saab kool Tartus läbi ja töö ootab teda Tallinnas, aga me teame üht – et me teeme teineteist naeruväärselt õnnelikuks. Ja et me pole vist kedagi elus nii palju armastanud, nagu me armastame teineteist. Müstika, eks ole. Eriti müstiline on see neile, kes on meie suhte kujunemislugu kõrvalt näinud. Aga ma ise arvan, et see on üks põhjuseid, miks on kõik praegu nii heas kohas, nagu ta on – et me oleme andnud teineteisele vabadusi ja hingamisruumi, me oleme olnud ausad, me pole üksteist hambad ristis sundinud või ennast sundinud. Ja ikka oleme me teineteise juurde tagasi tulnud ja leidnud, et seal on kõige parem.
Vigu oleme ka muidugi teinud, sittakanti, aga välja oleme jõudnud väga heasse kohta.
Näete siis, nüüd kirjutasin üle pika aja kõige isiklikuma posti, mis ma olen üldse selles n.-ö uues blogis kirjutanud.
Ja poole tunni pärast lähen ma koju vanni ja olen lihtsalt vahu sees õnnelik. Waka-waka:)
Üsna lähedal on aeg (37 päeva ja 11 tundi veel), kui ma saan järjekordselt peast lolliks minna ja end teleka külge naelutada, sest käes on jalgpalli maailmameistrivõistluste aeg, nagu ta ikka ja alati iga nelja aasta tagant on. Uh, õnneks jääb vahele EM, muidu ma vist sureks vahepeal üldse ära.
Ja nagu ALATI, on Portugal ja Brasiilia ühte alagruppi sattunud, nii et täitsa pekkis on ikka, kui G alagrupi mängud tulevad. Aga noh, vähemalt on parem kui eelmisel korral, sest siis olid POR ja BRA eri alagruppides, mis tähendas, et nad võitlesid omavahel finaalis. Või pool- või veerandfinaalis, enam ei mäleta, aga see oli ikka surm kuubis.
Ja ikka maailma parim nali on see, et seekordse maskoti nimi on Zacumi!
Aga ametlik lugu on sitaks-sitaks hea, nii et ma juba muud ei teegi kaks päeva, kui ainult waka-wakatan ringi. Rannale meeldib Akoni lugu, uurisin, aga ei saanudki aru, et miks tema loo tegi, ametlik on igal juhul Shakira oma. Aga tehke rohkemgi selliseid lugusid, maru ägedad on! Ning Rannal on õigus, selliste vihmaste päevade sisse ideaalselt sobivad need Aafrika rütmid.
Waka-waka, eh-eh!
Tegelt see pole teooria, vaid tähelepanek. Iga mees tundub automaatselt üliseksikas, kui tal on mootorrattakiiver peas. Või õigemini: KUNI tal on kiiver peas. Enamasti aga selgub, et kui ta selle ära võtab, siis on tegu… noh, tavalise inimese, mitte mingi Robbie Williamsiga (või insert your personal sex god here).
Sama kehtib ka päikeseprillide puhul (sellepärast ma vist neid nii väga ise armastangi). Ma veel pole kohanud inimest, kes näeks päiksekatega välja koledam kui nendega. St poes võime igast õudusi endale pähe proovida, aga neid ju üldiselt ei osta, nii et ma siinkohal pean siis silmas neid prille, mis juba soetatud mõttega, et nad sobiks. Ja kui sobivad, siis kohe sobivadki nii, et oled sada korda kaunim. Või kas just sada korda, aga ütleme nii, et head päikseprillid lisavad inimesele mingi võlu.
Ma ei tea, miks see nii on ja/või mulle nii tundub. Mulle meeldivad inimesed kiivrites ja päiksekates. Äkki on asi selles salapäras?
Aga samas, mõned silmad on kohe nii ilusad, kui nad sulle lähedalt otsa vaatavad… Neil puhkudel muidugi ei tule kiiver või päiksekas pähegi.
Senimaani pole ma aga näinudki ühtki (tundmatut) ratturit, kes kiivrit ära võttes oleks kenam kui kiivriga.
Am I wrong here?
Maiöö taevas olid hoopis UFOd* ja nõidu ei näinudki. Jooksin põlvega vastu palgist pinki, lõikusin šašlõkki, rääkisin elulugusid, naersin, kallistasin ja ajasin ohjeldamatult möla, täpselt nii, nagu sõpradega ikka peaks olema. Sõbrad on mul muidugi übernunnud, aga seda on nad alati olnud, nii ETT.
Hoopis seda tahtsin kurta, et köha on tulnud nüüd tänu sellele UFOdega maiööle. Ja et hommikul kell 5:45 tõusta on ikka ilgelt rõve. Ja et ma olen vanaks jäänud. Kõigepealt on mul hakanud valutama parem puusaliiges, mis on nagu eriti kepp (jep, see “nagu” siin on taotluslik tibivigin), sest see valutab alati pärast trenni ja viimasel ajal isegi siis, kui ma trennile mõtlema hakkan, mis on nagu nagu nagu eriti rõve. Lisaks on kuhugi selga tekkinud vastik sõlm, mis valutab ja ei taha ära minna ning ma arutlen omaette, kas siis vibraatorit võib ka massaažiaparaadina kasutada – teadupoolest ju kõiki massaažiaparaate kasutatakse varem või hiljem vibraatoritena**.
Või nagu Perekool ütleb, siis fibraatoritena***.
Aga üldiselt pole suurt midagi kurta, need kõik on väiksed pseudokad, kommid, mis teevad elu elamisväärseks, sest kui poleks millegi üle halada, siis kuhu see kõlbaks, eks ole. Eile näiteks käisime Supilinnas jalutamas ja ma sain tõsise nostalgia- ja veiderarhitektuurilaksu. Ja laupäeval vedelesime päev otsa voodis, sõime (=mina sõin) hiinakat ja vaatasime sarju ja kurat, nii mõnus oli, kuigi õhtuks hakkas parem külg juba voodi kuju võtma ja tänaseks sai antud lubadusi hakata nii kõvasti trenni tegema, et võiks ikka uhkelt AbFabi või Kroku blogisse mölisema minna, et MINA KA, MINA KA!
Täna hommikuks (kella kolmveerand kuueks, frick!) olid lubadused peaaegu ununenud, tulid alles siis meelde, kui ZA/UMi blogist kehakultuuriteemalist postitust lugesin ja kiirelt mõnikend kätekõverdust viskasin. No et ikka oleks tehtud või nii.
Ja kui see nädal saab läbi, siis ma pühapäeval ei liiguta lillegi.
Kes aknad ära peseb ja toad ära koristab, ma ei teagi.
/
Pildi juurde käib nali ka. “Mida öelda, kui skinhead tuleb suitsu küsima? Oota, nats.”
—
*Tegelt oli see õhtune Riia-Tartu lennuk, ilmselt, aga see, kuidas ta lendas, oli nii lummav. Nagu oleks õhus olnud suur auto, kaugtuledega ja puha.
**Kui ei usu, siis vaadake rohkem porni.
***Ilmselgelt olen ma liiga palju Rentsi blogi**** lugenud viimasel ajal.
****Hence the tärnid.