Ma olen pikka aega mõelnud selle peale, et ma pean minema psühholoogi juurde. Et mul tõesti on vaja, sest kogu selle kahe aasta jooksul, mil on see kriis kestnud, pole ma tegelikult endale saanud keskenduda. Aur on koguaeg ellujäämisel ja sellel, et katsetada erinevaid uusi võimalusi selle kriisi lahendamiseks, ja sellel, et joosta mööda erinevaid eksperte, ametkondi ja teisi toetavaid inimesi, kes kõik on andnud endast väga palju, et meid aidata.
Aga ma ise vajusin selle keskel vaimselt aina enam kokku. Aina enam ja enam ma tundsin, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei jaksa. Kõige tumedamatel hetkedel mõtlesin, et tõesti ehk oleks parem, kui mind ei eksisteerikski – kuigi see polnud klassikaline suitsiidiihalus, et sest realistlikult pole varianti, et ma seda vankrit siin ei veaks. Õnneks on mul psühhiaater ja õnneks eksisteerivad ravimid.
Siiski tundsin, et mul on vaja päriselt kedagi toeks, kes aitaks mul neist mõttemustritest välja murda ja annaks ehk uut perspektiivi. Ja siis tuletas direktor meelde, et muuseum pakub ju Võõra Sõbra teenust ja miks ometi ma juba seal pole.
Nii istusingi ma reedel kolm (3) tundi nende kabinetis ääretult toreda ja pädeva psühholoogiga ja aina rääkisin ja rääkisin. Ja siis kuulasin ja kuulasin. Kohe algatuseks ütles ta ära, et mul on isikliku elu läbipõlemine, mis kõlas ühtäkki nii loogiliselt. Muidugi on! Ja erinevalt tööalasest läbipõlemisest pole sellest ju kuskile põgeneda. Tööl saad anda lahkumisavalduse ja tehniliselt saaks seda ka eraelus, aga faktiliselt muidugi mitte. Töö on kusjuures mu elus üks neist asjadest, mis hoiavad veel selge mõistuse juures ja pakub põgenemist eraelust. Ma ei tea, kui tervislik see on, aga samas – arvestades, kui toetav on meie tiim ja kui cool on töötada muuseumis, siis ma võtan seda tervislikuna.
Mida siis selle isikliku läbipõlemisega teha? Esimene suur märksõna, mis ta mulle andis, oli aktsepteerimine. Et ma pean lihtsalt aktsepteerima, et olukord on hetkel selline, ja tegutsema selle olukorra raamides. Olema igal hommikul valmis, et täna on võibolla halb päev ja andma endale võimaluse olla meeldivalt üllatunud, kui on hea päev. Märksõnana käis läbi ka Maslow püramiid, mis mind täiesti ŠOKEERIS, sest MIS MÕTTES ei olnud ma mõelnud, et see võiks kehtida ka mulle?! Et kui alumised sfäärid pole täidetud, siis pole mõtet püramiidi tippu nõuda.
Ma olen enda üle uhke, et ma olen end siiski vedanud arsti juurde, et ma teen samme, et stressi hävitavat mõju mu kehale leevendada. Ma hakkasin jälle tegema joogat. Ma mediteerin nagu sellest sõltuks mu elu. Ma võtan ravimeid, ma mõõdan regulaarselt vererõhku, ma käin rohkem jala (nii palju kui jalad ja selg lubavad).
Siiski on enamik vabu päevi sellised, kus ma lihtsalt tahaks olla, lugeda, vedeleda, skrollida. Mu paak sotsiaalseks tegevuseks on pea alati tühi. Ma tean, et ma peaksin püüdma rohkem, helistama tagasi vastamata kõnedele, võtma lahti tšätiaknaid, mis on enamasti vaigistatud, leidma endas üles selle ekstravertse kirjutiiviku, kes ammutas energiat inimestest, mitte vaid üksiolekust. Ja no tegelikult pole ma kunagi täiesti üksinda, mis on ka omamoodi kurnav, sest kuigi loomult ekstravert, on mul alati olnud vaja palju taastumisaega.
See kõik kõlab muidugi kummalise halana, kui ma konteksti ei jaga, aga kuna see puudutab Milat, siis ma ei saagi seda jagada. Võibolla kunagi, aastaid hiljem, aga praegu – ei ole võimalik, kuna ta ei ole võimeline andma nõusolekut ja ma kaitsen ta privaatsust. Ütleme lihtsalt nii, et väljend “väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured” sai psühholoogilt hea täienduse – “väikesed lapsed, palju vaeva, vähe muret; suured lapsed, vähe vaeva, palju muret”. Ja nii lihtsalt ongi. Tahaks tagasi minna selle Daki juurde, kes oma blogis ja hiljem raamatus “Kuidas ma emaks kasvasin” kurtis, et mis MÕTTES on suurema lapsega keerulisem, beebid on ju nii keerulised…! Ja lihtsalt raputada teda, et tule mõistusele 🙂 Aga kahjuks ei saa me teada neid asju, mida me ei tea, enne kui me neid teame. Ja nüüd ma tean rohkem.
Kogu selle teekonna vältel olen ma saanud tunnistust, kui palju on häid ja toetavaid inimesi mu ümber. Kes toetab hea sõnaga, kes sõidab kaugelt kohale, kes leiab oma vabast ajast aega, et mind aidata. Ja ametkonnad on olnud väga toetavad, kool ja sealsed inimesed on asjas südamega. See on olnud tohutuks abiks. Ja annab lootust.
Niisiis ma istun siin oma isiklikus läbipõlemises ja püüan olukorda aktsepteerida. Mul on leinatamata veel paljud leinamised, sest kui elu muutub üleöö, tuleb see esmalt suure šokina, siis muundus see vihaks ja frustratsiooniks, siis masenduseks… ja millalgi peaksin need ülejäänud faasid ka läbi võtma, et mitte depressioonifaasi kinni jääda. Mu suurim viga (või noh, üks paljudest) on aga see, et ma küll oskan oma tundeid intellektualiseerida, aga mitte päriselt tunda. This part sucks ja ma ei oska seda. Ma vaatan Kamala Harrise valimisvideoid ja mul tulevad pisarad silma siis, kuid ma saan väga hästi aru, et tegelikult ma nutan sellepärast, mida ta esindab – lootust, et asjad lähevad ükskord paremaks.
See tunnete tundmise osa tõesti feels rude and unnecessary, aga no DAVAI, kui te ütlete, et peab, siis eks ma püüan. Kuidas seda täpselt teha, ma ju ei tea, aga ma püüan. Kui teil on häid nippe jagada, siis need on teretulnud, kommentaarium on avatud.
Olen seda postitust nüüd kirjutanud läbi mitmete pauside ja eri tegevuste ja mul pole aimugi, kas see kuidagi koherentselt ka kokku kõlab. Kuid selline see mu eluke praegu siin on. Pea on laiali otsas, magan ebaregulaarselt (aga nädalavahetuseti regulaarselt 12 tundi, sest vaimne ja vahel ka füüsiline kurnatus on nii suur), ja tõelist rahu tunnen tehes podcastikesi, toimetades oma tuvidega muuseumihoovil või pühendudes oma kabinetis tööle ja mitte mõeldes laiale pildile. Sest lai pilt on hoomamatu.
See periood saab kindlasti kunagi läbi. Ma lihtsalt ei arvanud, et see kestab kaks+ aastat, aga see peab kunagi läbi saama. Elul lihtsalt on kombeks laheneda. Ma pean seda uskuma.