Ma vaatasin täna üht videot, kus skisoafektiivse häirega inimene kirjeldas oma pimedaid päevi, kus ta praegu viibib. Ta ütles sellise lause: “Ma mäletan hetki, kui ma olen olnud õnnelik, kuid ma ei mäleta, mis tähendab tunda rõõmu.”

Ja ma sain aru, et mul on nii depressiooniga.

Ma mäletan hetki – oh, nii selgelt! – mil ma olen olnud depressioonis, kuid ma ei mäleta enam, mis tunne on olla depressioonis. Seda on kohutavalt veider öelda.

Ma käin jätkuvalt, iga paari kuu tagant, oma korralisel tehnoloogilisel ülevaatusel. Vahel ma annan verd, et arst saaks vaadata, kas rohud mu kehas on õigel tasemel ja ühtlasi, et ega need rohud ei söö ära mu leuko- ega erütrotsüüte. Ma käin ja istun arstiga, ta paneb kõik oma paksu kladesse, mille peal on kirjas minu nimi, kirja, ja ma tunnen ennast pärast seda nii palju paremini. Ma olen kohale ilmunud, ma olen hoidnud käest kinni, ma olen teinud risti sinna kastikesse, kuhu mul on vaja rist teha.

Aga paljuski on see muutunud muidugi ka automaatseks. Ja selles pole midagi halba, mul on väga vaja seda, et mul see turvavõrgustik oleks. Ometi on nii imelik aduda, et ma tõepoolest enam ei mäleta, päriselt, päris-päriselt, mis tunne see oli. Mis tunne see oli.

///

Ükskord ütles Naabrinaine mulle väsinud veendumusega, et oleks ehk aeg see hall lint enda rinnast rebida. See oli millalgi sel ajal, kui ma olin lahku minemas ja tegelikult oma elus ühes kõige madalamas punktis üldse. Aga tema point oli muidugi õige – ma lihtsalt sel ajal ei saanud sellest aru.

Ma ei saanud aru, mis mõttes saab selle halli lindi – et ma olen depressiivik – rinnast rebida. Kord juba oled, oled ju lõpuni välja!

Nüüd ma saan sellest vist paremini aru. Et jah, lõpuks ongi nii. Lõpuks on võimalik (vähemalt mul ja ma usun, et tegelikult paljudel) oma aju ümber programmeerida. Teraapia, eneseanalüüsi, kasvamise ja vajadusel rohtude abiga on sul võimalik siiski oma valesti tulistavad närviühendused panna uusi asju tulistama. Looma uusi radasid, looma uusi seoseid.

Selleks läheb muidugi aega ja vaeva ja pisaraid ja noh, teate küll, köögipõrandal aelemisi. Aga see on absoluutselt võimalik.

//

Ma olen muidugi alati valvel. Iga värelus, iga pisar, iga valulöök kõhtu, iga pettumus, iga haiget saamine. Ma elan neid kõiki läbi, ma ei jäta ühtki LÄBI ELAMATA. See on muidugi kohutavalt väsitav, nii mulle endale kui mu lähedastele. Sest ma olen valinud kõik läbi elada. Sest, noh, jeesus, mu sõbrad! Mõelge ise! Iga valu on ju arenemisvõimalus! Iga aia näitab sulle jälle midagi su lapsepõlvemustrist! Iga kõhus pakitsev solvumine on KASVAMISE FAKING VÕIMALUS!

Kasva! Arene! Õitse!

Kuid ma elan oma elu läbi ja… ma mäletan rõõmu. Ma tundsin seda täna. Ma tunnen seda vist iga päev, kui ma päriselt aus olen. Päriselt rõõmustavadki väikesed asjad – lollakad selfid tööliftis, kolleegide kulbiviskamised, napakad sõnumid ja meemid, mida sõbrad saadavad, Miiluri aina peenemaks muutuvad humoorikad torked, Sussu idiootselt nunnu elamise viis… No nii palju asju on päevades, mis on puhas RÕÕM.

Ma mäletan rõõmu.

Mul tuli praegu meelde, kui tänulik võib selle eest olla.

Sest ma ei mäleta depressiooni. Ma mäletan, oh, muidugi mäletan. Aga – saate aru – ma ei mäleta, mis tunne see oli.

Ja see on asi, mida 2006. aasta Daki ei mõistaks iialgi.

Ma olen kõndinud mõne miili oma elus, kas pole…