Binžin Netflixist sarja nimega Easy ja ühes osas astus üks tegelastest tuppa ja ma märkasin ta jalas kingi.

Need kingad polnud üldse nii väga sarnased ühtedele kingadele, mis mul kunagi olid, aga ometi mul tulid need kingad kohe meelde. Need olid üsna lihtsad rihmikud, kahe nö paelaga, õigemini olid need vist slip on, mis need eesti keeles ongi, libikud? (Jah, ise töötan naisteajakirjanikuna, ja ei tea.)

No igal juhul olid need sellised lihtsalt varba otsa lükatavad, umbes 5-sentimeetrise kontsaga kahe rihmaga kingad. Mustad. Rihma peal oli vist ka pannal. Ma mäletan, et ma sain need endale vist kümnendas klassis aastal 2000 ja mul on tunne, et ma lõpuks viskasin nad ära pärast Mila sündimist.

Mul nimelt on (vaese inimese harjumused!) komme hoida alles kõiksugust kraami ja kuna ma kraami eriti väga juurde ei osta, siis tundubki, et miks ma peaks ära viskama kingi, kuigi nad on kümme aastat vanad, aga siiski ju üsna käravad.

Ainult et nad olid kohutavalt ebamugavad.

Igal kevadel, kui algas kingahooaeg ja ma sain need kingad jalga panna, tähendas see, et esimesed kolm nädalat ma piinlesin. Sest need hõõrusid ko-hu-ta-valt.

Järgmised nädal-paar kulusid haavade paranemisele ja siis juba oli üsna fain see eluke. Kuni oligi sügis käes ja sai kingad järgmise hooajani ära pakkida. Vahel üritasin neid kanda ka talvisel hooajal, aga kuna nad olid libikud (tõsiselt, kutid, on see sõna? hakkan aina enam kahtlema), siis sukkadega ei kõlvanud nad üldse, pidevalt libisesid jalast ära.

Kõrvalepõikena – mul on töö juures nö töökotadeks ühed kotad, mille ostsin – issand, mäletan nii hästi! – aastal 2007 Helsinkist, kui olin seal Eurovisioonil töölähetusel. Oli kohutavalt palav ja mul polnud õigeid jalanõusid ja nii ma need ostsin.

Ok, kui ma praegu hakkan mõtlema piltidele, mis sealt tehti, siis ilmselt polnud palav, vaid ma lihtsalt sattusin umbes H&M poodi ja nägin asja, mis maksis alla 10 euro (mis raha meil toona oligi?) ja ostsin ära.

Igal juhul, need töökotad on kah sellised. Et jalas ei püsi hästi sokkide või sukkadega, eriti kui tahta treppidest alla kõndida. Üles on fain, alla not so much. Mis on toonud kaasa päris palju kauneid seletamishetki Maakri maja treppidel, kus ma pean õigustama, miks ma kramplikult käsipuu külge klammerdun, selmet kõndida nagu normaalne inimene. Päris hirmus on, kui kott jalast vajub ja.. Noh, igal juhul, ma olen 35, mul juba on tunnetus, mis on ohtlik ja mis mitte. Trepid on OHTLIKUD FO SHO.

Aga tagasi kingade juurde. Ehk on asi ka maikuus ja akna all lõhnavalt kisavates sirelites, aga sel ajal aastast on Tartu-igatsus kõige suurem. Ja need kingad, oh! Oh, kus me kõndisime läbi Tartu üheskoos. Üleüldse on läbi linna kõndimises mingi eriline maagia. Ma saan seda kogeda viimastel aastatel nii vähe, et vahepeal tuleb nutt peale. Jah, okei, ma saan minna Klooga peale kõndima, aga see pole iialgi päris see. Tallinnas tänavaid võtta, see oleks juba teine tera, aga olgem ausad, kui palju mul seda ikka ette tuleb. Ma olen küll 35, aga iga sellise tuju jaoks endale hotellituba panna, et öösiti linnas jalutada – no kuulge. (Vaadake märkust selle kohta, kus ma niigi tunnistan, et endale midagi eriti ei luba ega osta.) (Ok, just ostsin “Sõna on vaba” pusa, aga SEE ON TEINE ASI.)

Igal juhul, uskumatu, kuidas mälu töötab. Näed mingit täiesti suvalist asja ja juba oled tagasi aastas 2006, kaks päeva armunud oma tulevasse esimesse abikaasasse, kummitab The Suni “Tüdrukune” ja elu on… Elu on alles algamas – aga siis ma seda ei teadnud.

/

Rääkisin täna pikalt kalliga, rääkisime natuke ka uutest algustest, kuigi peamiselt sellest, kuidas mõned asjad on nii kohutavad, ja sa oled nende sees ja sa ei saa ära ja ainus asi, mis sa saad teha, on oodata. Ma pole hetkel oma eluga küll selles kohas, aga vahel ikka ma tunnen seda lolli tunnet, et ma ootan midagi – aga ma olen 35 ja ma tean, et see on üks kõige ennasthävitavamaid tundeid üldse.

Siin pole midagi oodata, kõik on praegu ja just kohe.

Aga ma ikka ei tea, kuidas seda tunnet välja lülitada. Kuidas lülitada välja seda tunnet, seda igikestvat melanhooratunnet, mida ma kultiveerisin nii agaralt blogi-Dakina, kui ma olin 20ndates – ja ma juba SIIS ehitasin oma identiteedi üles sellele, et ma alati ootasin midagi.

Et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu? Tartu ei oota mind juba ammu…

Ah, teate, tegelikult on see ainult jutt sellest, et mul oleks vaja normaalseid kingi. Eriti selle palavaga, kui niikuinii funktsioneerimine on taandunud laiali valgunud lögaks olemisele.

Parem, kui oleks juba norm kingad.

Ja äkki siis on need sellised, mis säilivad kah mul 12 aastat ja millele 50-aastaseks saades mõeldes järgmise blogiposti kirjutan. Oleks see vast asi, ah?

*Kingadest pole ühtki pilti, kontrollisin. V.a üks, aga see tehti matustel ja kamoon, eks.