Mallu nõudis, et ma vahelduseks jälle blogiks (õigupoolest olid tema sõnad midagi stiilis “kuidas julged mitte blogida!?”) ja ma tean, ma tean. Iga päev mõtlen, et peaksin kirjutama, aga siis jälle on tunne, et polegi suurt midagi öelda, ei juhtu ju eriti asju. Või kui juhtub, siis kirjutan nad tükkideks postikale.

Siis mõtlesin, et võiksin kirjutada purjus leedukatest ja sellest, kui väga ma neid vihkan, aga sain aru, et tegelikult peaksin rääkima hoopis sellest, kuidas mu suhe söögiga on muutunud kergelt haiglaseks.

Ma sain sellest aru mõni päev tagasi, kui otsustasime linti võtta “Naistejuttude” saate söögist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sõbrale ühes kirjas, et ma sageli lähenen oma elule projektipõhiselt. Et kui miski asi mind elu juures häirib, või kui miski asi on uus ja huvitav, siis ma pühendun sellele projektile, kuni see on valmis. Või “valmis”.

Sel talvel on olnud ektseptsionaalne stress. Oli vähe, mida sain väliste stressorite osas teha – töö on ikka stressirikas ja ei saa kunagi otsa, igapäevalogistikat pole ikkagi kellelegi teisele üle anda ja tuleb ära teha… Seega pöörasin ma oma tähelepanu järjekordsele kehaprojektile. Ma olen muidugi kehaga siin projekti korras tegelenud juba mõni aasta. Aga talvel jõudsin vähe jooksma, kilod küll ei kogunenud, aga ega nad ka kuskile läinud ja ega vist kilodes polegi nii väga asi. Tahtsin lihtsalt mingit projekti. Olgu siis selleks “Tervislik elu”. Või midagi.

Niisiis hakkasin ma jälle kirja panema mikrosid ja makrosid, ajusid pingutama, kuidas süüa. Motivatsiooniks püüdsin ikka lugeda, kuidas “naine muutis oma hommikusööki ja kaotas 70 kilo” ja seejärel närvi minna, sest ok, ta muutis seda, et enam ei söönud hommikuks Big Maci, aga selleks, et kaaluda 70 kilo, käib ta IKKAGI kuus korda nädalas jõusaalis. Lisaks on mul professionaalne eraviisiline motivaator Jorgen, kes ikka Instas mulle erinevaid infokilde saadab ja ma olen talle selle eest väga tänulik.

Aga lõppeks on ikka nii, et jõudsin kuidagi punkti, kus sain aru: ma tegelikult juba teengi kõik suhteliselt õigesti. Ma ei mäleta, millal ma viimast korda limonaadi jõin. Ma ei ole ligi kümme aastat vist ühtki saiakest puudutanud. Leiba söön päevas kaks viilu. Magusat ei söö üldse. Soola ei kasuta. Ainus asi, kus on sees suhkur (v.a siis ehk peidetud suhkur pressikohviku lõunasöögis), on puuviljad ja mu teeseenejook. (No ja muidugi veinipoiss vahel.) Aga kõik toitumisnõustajad ikka pressivad, et ma peaksin sööma vahepalu ja piimatooteid, aga no ma ei taha piimatooteid. Ainus piimatoode, mida vahel tarbin, on juust, aga sedagi juba katse-eksitus meetodil tean, et ei saa liiga palju süüa, lihtsalt halb hakkab.

Mikro-makro näitab, et jah, mul on mingite ainete puudus kohati, aga üldiselt olen ikkagi põhitõdedele pihta saanud ja oma toidulaua selle järgi kujundanud. Proovisin eriti stressirohkel nädalal ka mittesöömist (mitte tahtlikult, ma lihtsalt unustasin või oli mul süda nii paha, et ei suutnud söögile mõeldagi). Avastasin kaks asja: mul ei õnnestu end kõhnaks näljutada (vähemalt mitte nii lühikese ajaga) (sest mitte midagi ei muutunud, ausalt, grammivõrragi) ja et kui ma ei söö, võin ma minestada. Ma pole elus minestanud, aga ühel päeval hakkas maailm keerlema ja ainult puhta tahtejõuga suutsin ma end läbi hingata sellest, et ma lihtsalt lasteaias kappide vahele siruli ei kukuks.

Pärast seda juhtu sain eriti teadlikuks sellest, et ma PEAN sööma. Ja mida rohkem ma tundsin, et PEAN sööma, seda vähem ma tahtsin süüa. Ma ei tahtnud enam söögitegemisele mõeldagi, veel vähem seda ette võtta. Kõik toredad lemmiksöögid ajasid paljalt mõttest iiveldama. Vaid suure surmaga ja sundimisega suutsin umbes üle päeva end siiski kokkama sundida (Milale tegin süüa muidugi niikuinii, aga meil ongi sageli erinevad söögid, sest ta ei armasta väga vürtsikat), aga niipea, kui Milatki polnud, langesin ma mingisse miinimumtarbimise koomasse. Söök tundus vastik, söögile mõtlemine veel vastikum. Lisaks sellele tundsin ma end kohutava läbikukkuja ja luuserina, sest KES ei suuda süüa ega normaalset dieeti pidada? Kas mul tõesti puudub siis igasugune tahtejõud?

Vahepeal jõudsin järeldusele, et ainus, mis ma tegelikult tegema peaks, on hakata korralikult trenni tegema. Aga kust ma võtan selle aja, tõesti? Mu päevad on ülitihedalt täis pikitud ja Mila ei ole veel nii suur, et olla üksi kodus sel ajal, kui ma kuskil trennis käin. Ja ma olen Milata kodus kord kahe nädala tagant. Ülejäänud ajal lahkume kodust koos ja kolmest pean juba linnast taas lasteaia poole tormama. Oleks tõesti variant teha tööpäeva sisse pikem paus ja selle võrra õhtul kauem töötada, aga õhtul töötan ma niigi juba suhteliselt kaua ja veel seda aega pikendada… Stressi osas see kindlasti kasuks ei tuleks, pealegi teatas Mila mulle ühel päeval, et kui on midagi, mida ta maailmas kõige rohkem vihkab, on see minu trükkimise heli… (Otse südamesse…)

Ja see kõik ajab nutma, sest ma tean inimesi, kel on veel rohkem lapsi kui üks, aga ikka on nad supervormis ja leiavad trenniaja, sest ilmselgelt on neil prioriteedid paigas. Ja kes siis keelaks mul kodus treenimast, eks! Ikka see vana hea motivatsioonipuudus.

Aga trenn trenniks, kõige rohkem häiris mind siiski see, milliseks muutus mu suhe söögiga. Ma olen alati arvanud, et kaalun nõnda nagu kaalun just seetõttu, et olen kõva stressisööja. Mulle on alati meeldinud süüa teha ja süüa ning nüüd juhtus see, et paari nädala lõikes muutus asi kardinaalselt. Ma ei tahtnud söögile mõeldagi, aga PIDIN. Ma hakkasin sööki vaat et vihkama, söömine muutus vastikuks, sest ma teadsin, et ükskõik, mida ma teen, teen ma midagi kindlasti valesti. Ma muutusin paari päevaga nii ebakindlaks, et see polnud enam “halva keha päev”, see tundus lõplik “halva keha elu”. Keha oli mind alt vedanud ja mina teda. Söön, ei söö, treenin, ei treeni – kõik on väär, kõike teen valesti.

Pärast saate lindistamist (panen selle hiljem juurde, kuna hetkel ei tea, mil eetrisse läheb) otsustasin, et aitab. Astun välja enda tekitatud mõtete nõiaringist. Muidugi on seda lihtsam öelda kui teha, aga ma lihtsalt pean. Eilsel kaunil rannapäeval käisime Kloogarandas ja veetsin liival tunnikese kehakliinikus õpetatud hingamisharjutusi tehes, laps ehitas kõrval liivalossi. Harjutused olid piisavalt rasked, et ma selle tunni jooksul ei mõelnudki vist millelegi muule ja õhtul tundsin ma end üsna rahulikult. Viitsisin isegi süüa teha! St mitte ei “viitsinud”, aga tegin ja seda tehes ei tundnud pidevat vastikustunnet. Seegi ju samm. Aga seda enam mõtlen, et miks meil pole Blue Aproni taolist teenust, kus sulle saadetakse kõik vajalik toit õiges koguses koju ja sina vaid keera kokku – ei pea ise mingeid mikrosid ja makrosid lugema ega pühapäeval orjama seitsme päeva roogasid ette teha või… Ah? Tehke ära keegi!

Ma muidugi ei tõttaks kogu seda (loodetavasti vaid) episoodi toitumishäireks nimetama, aga esimest korda elus mõistan vist palju paremini kõiki neid inimesi, kes selle häirega maadlevad. Kui kergelt võib juhtuda, et su aju genereerib mingi totaalse bullshiti ja sa ei suudagi seda lahti hammustada, kui õigel ajal jaole ei saa.

Ma ei tea, kas sain jaole või tegelikult ei tea, misasi see isegi oli (või kas sellest üldse võib minevikuvormis rääkida). Igal juhul oli mul tunne, et ma vajun mingisse pöörisesse, mida ma ei suuda peatada ega sealt välja ronida. Kõik fitness-staarid ja Insta motivatsioonijutud ajasid vaid silmad veekalkvele, sest teoorias tundub kõik nii lihtne! Reaalsuses aga oleks “Projekt: keha” ikkagi täiskohaga töö ja mul juba on kaks täiskohaga tööd – päristöö ja kodutöö. Ja ma lihtsalt pean praegu leppima, et on elufaas, kus tuleb olla tänulik nende hetkede eest, kui pääseb jooksmagi ning et ehk vaid paari aasta pärast tuleb selline suurem vabadus, mil mul ongi natuke rohkem isiklikku aega ka nö tavapäevadel.

Või siis veenan ma end ikkagi normaalseks ja hakkan kodus trenni vuhkima. See ei saa ju nii raske olla? Instagramis nägin, et pole üldse raske… 🙂

Lõppu paslik panna see lugu, mida nonstop kuulan, kui murduma hakkan.