Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.
Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!
Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.
Ainult et see valu ei läinud ära.
Mina ja nääpsutappev rull.
Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).
Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!
Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!
Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.
(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)
Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.
Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?
No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.
Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.
Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.
14 thoughts on “kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat”
Guugelda tennisemängija küünarnukki. Mul tekkis selline viga kevadel peale hoogsat maakaevamist ja kestis kuid. Pärast magnetravi ja venitusi lõpuks viskas mul nii üle, et mõtlesin- ah, elan siis oma tuksis küünarnukiga kuni päevi antakse- ja siis läks üle. A kui rasket kotti kanda, annab vahel tunda.
Ohoh, guugeldan!
Kuna ma lugesin siit, et sa oled suitsetaja siis ega sul õlas valu ei ole ega köha? Ka kopsuprobleemid võivad anda valu kätte aga siis rohkem õla piirkonda. Ma arvan, et kuskil on mingi närv kas kuskil kinni või oled vigastanud.
Ei, see on jah ikka täitsa nukis, õla poole (või sealtpoolt) ei kiirga. Köha ka pole, suitsetamise vähendamine vähemalt õnnestus 🙂
egajumala eest perearstiga ei konsulteeri, ega? 🙂
einoh, mine räägi oma perearstiga!
No ta viimati ütles mulle, et ma ei hakka surema 😀 Aga vist peaks rääkima jah 🙂
Kuu enne sünnipäeva pidigi väga raske olema.
Karpaalkanalisündroom?
Kõlab ka minu tennisemängija küünarnuki moodi. Seejuures pole ma tolle käega MIDAGI märkimisväärselt pingutust nõudvat teinud. Hakkas lihtsalt septembris valutama ja järele enam ei jätnud. Hullematel aegadel ei saanudki parema käega arvuti toksimisest midagi pingutavamat teha. Mind saatis perearst ultraheliravi tegema (Audenteses sai ilma järjekorrata). Peab vähemalt 8 seanssi laskma teha, järjest päevadel. Minul ravi ajal oluliselt paremaks ei läinud, aga mõne järgneva nädala jooksul hakkas valu ikkagi vähemaks jääma. Nüüd pole väga vigagi, saab jälle kotti kanda ning uksi avada. Uuri oma perearstilt.
Sa ei hakka surema, see on (tõenäoliselt) epikondüliit.
Aitäh! Ma olen nii palju seda praeguseks juba ka uurinud, et olen üsna kindel, et on tõesti see. Tegelen aegamisi raviga ka, seda ibuprofeeniasja hakkan nüüd proovima, enne ei tihanud just regulaarselt võtta.
Kõige tobedam ongi selline olukord, kui sa ei tunne end päris tervena, aga konkreetselt haige või vigastatud ka pole. Paneb kukalt kratsima, et mida siis perearstile kurta ja mida edasi teha, kui ta ütleb, et kõik analüüsid on korras, aga sina end ikka korras ei tunne olevat.
Ilmselgelt oled rullimise ja hantlitega üle pingutanud ja lihased on mingi närvi kokku pitsitanud, mis valu teeb. Seega, kui oled end oma tegevusega kahjustanud, muuda oma tegevust – st anna käele puhkust ja võta põletikku alandavat + valuvaigistavat tabletti = Ibuprofeen (7 päeva, 2 korda päevas 400 mg). Perearst soovitab ilmselt miskit sarnast.
Vanust sul veidi tõesti on, kuid täiskasvanulikku mõtlemist vähevõitu. 30ndates inimene võiks ikka tervisekäitumise baasteadmised omandada. Suitsetamine jäta ka maha.
27-aastane naine
Aitäh! No baasteadmised on mul olemas, aga teooria ja praktika muidugi ei lähe alati kokku… 🙂