Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.
Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.
Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.
Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.
Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .
Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.
Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.
Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.
Seega, Hugman is very sad.
Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.
Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.
Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?
/
Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).
See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?
Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.
Aga ma jooksen ju veel, eks ju?
Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.
9 thoughts on “hugman is sad”
Jaa, vahel lihtsalt on nii, et jooksmine on ühel hetkel väga raske ja jube. Aga see läheb tavaliselt üle. Minu kõige rõvedam jooks läbi aegade oli eelmisel aastal esimeseks poolmaratoniks valmistudes üks 16 km jooks, mis oli tol hetkel kõige pikem distants, mida ma üldse elus olin jooksnud. Kõik see 16 km oli lakkamatu vaev ja iga samm oli jube raske. Kaks tundi lihtsalt rõvedat kannatamist. Kui see lõpuks läbi sai, siis ma hakkasin praktiliselt nutma, mitte kergendusest, vaid puhtast masendusest 😀 See oli ikka väga jube.
Seevastu aga kaks nädalat hiljem läbitud poolmaraton oli üks lahedamaid ja chillimaid jookse mu elus üldse. Ma ei tea siiani, miks see üks trenn nii õudne ja pärast võistlus nii kerge oli. Vahel lihtsalt on nii.
See jutt tundub täpselt selline, nagu mõned teisedki blogid, kus inimesed kirjeldavad oma dieedivõite, et on lõpuks aru saanud tervislikust toitumisest jne, ning siis lappa blogi ajalugu, et see inimene on rääkinud sama juttu vahelduva eduga 7 aastat ja on ikka paks. Midagi ei muutu.
Kui sa pole spordiinimene, siis ei saa sa selleks kunagi. Sa kas nutad ja teed. Või leiad vabandusi.
Oot, oot, et kui pole kunagi spordiinimene olnud, siis ei saagi selleks?? Ma hakkasin jooksma 34selt ja kangi tostma 35selt. Praegu olen 41 ja olen 3 maratoni vahem kui 4 tunniga jooksnud ja maast tostan ule 100kg. Kunagi pole hilja spordiinimeseks hakata.
Ma olin ka kuni 31-aastaseni ainult tugitoolisportlane, st sport meeldis aga mitte ise teha. Siis ostsin aastase spordiklubi paketi (jah sellise, kus tuli terve aasta ette ära maksta), ja nüüd 8 aastat hiljem ikka teen trenni vähemalt 4 korda nädalas ja ei kujuta elu ilma selleta ette.
Kuule, sul on äkki tempo liiga kõrge? Kui sul pulsikella pole, saad kasvõi laenata kelleltku, et kontrollida. Lihtsalt mõnu pärast sörkides võiks pulss olla kuni 140 või igatahes mitte palju üle.
Mul on paar korda olnud hetk, kui lihtsalt ei tule seda teist hingamist, vaikselt hakkab juba halb & üldse kohutav. Oleme siis jooksukaaslasega lihtsalt kiirkõnni vormis distantsi läbi teinud, ennast päris ära tappa pole ju tervisespordi eesmärk.
Sirulioleku jms kohta muidugi, et haiguse tõttu on tulnud sisse nädalane paus ja pärast seda on palju toredam jälle sedasamust jooksu teha, mis vahepeal oksele ajas, seega vast pole mõtet peljata, et kõik läbi. 🙂
Minul on ka neid seinasid palju ette tulnud. Tavaliselt ongi see juhtunud siis, kui haigeks hakkan jääma. Varem sain aru, kui jooks metsa läks, aga õnneks tekkis ka selline kehaga sünkroonis tegutsemise seis ja nüüd saan juba enne aru, et jooks läheb metsa ja keha ei veaks välja.
Soovitan soojalt sulle jooksmise asemel kiirkõndi teha. Hoiab su siiski aktiivsena ja mingil hetkel käib ka jälle see klõps läbi, kui tunned, et NÜÜD võiks uuesti joosta.
Ma olen nüüd juba neljandat aastat jooksmas, enne seda tegin tubast sporti mõned aastad. Jah vahel on jube raske joosta, selle seina asja elasin ka see suvi esimest korda üle – jooksin pikemat jooksu ja siis pärast u 13 km käis klõps – ei jõua, vastik on, palav on, kohe tahaks juua jne. Lõpuks venitasin 17-18km välja, sest no koju oli vaja jõuda, aga need olid elu vastikumad kilomeetrid. Pärast seda mõtlesin, et kas nii ongi, et pikka maad enam joosta ei kannata, aga ei juba paari nädala pärast 22km joostes ei saanud arugi, et nii pikk maa jookstud.
Mina soovitaks aga algajale vahelduseks muud cardiot, kasvõi kiirkõndi, eriti hea oleks jalgratas/spinning. Arendab võhma ja ei ole nii kurnav kui jooksmine. Kui võhmabaas all, on joosta ka kordades lihtsam.
PS haigena ei tasu jooksma ronida või üldse sporti tegema, ma mõned aastad tagasi tegin selle vea, et ronisin pooltõbisena trenni ja tulemus oli veel 2 nädalat haigusevimma, mis kuidagi üle ei tahtnud minna.
Oh, ma olen siinsed kommentaarid hüljanud, ma vabandan!
T. – jepp, missa niisama ikka kerid tagasi, hakka parem algusest pihta, aastast 2004 🙂 Siis tead täpsemalt targutada, niisama tundub veits pröökamisena. Või noh, ka umbes esimene jooksupost kevadel tegelikult selgitas asja päris hästi ära, nii et – saa üle 🙂
Teiseks, kes mu Instagrami ei jälgi, siis – jepp! Möödus! Seisak möödus ja ma jooksen jälle, ja ikka on nii hea!
Mind over matter, sellesse ma usun küll täiega. Igaühest ei peagi sportlast saama, minust kindlasti ei saa, aga joosta, vot joosta ma tahan. Ja see on ju põhiline.