No jäin mina siis nädal aega tagasi haigeks nagu tõhk.
Õigemini, kõigepealt hakkas mul niisama kurk valutama. Ah, I can deal with that, mõtlesin ja oigasin ja köhatasin natuke moepärast. Pealegi oli puhkus ja kes siis puhkuse ajal haigeks jääb. Mila tuli ja pani mulle mütsi pähe ja salli kaela, kattis mind kõikide tekkidega majas ning väitis, et nii saab terveks. Pidin teda uskuma.
Järgmisel päeval lisandus köha. Okei, ka sellega saab hakkama. Kurtsin kõigile, kes kuulasid, et nii haige on olla. Kolleeg K. soovitas kohe teha mingit imeravimit, tõmmata sisse ingveri-sidruni-mee laks. Kuna mul ingverit väga ei olnud, lisasin hoopis sidrunheinapulbrit (ärge küsige), igaks juhuks panin ka küüslauku kohe mitu küünt ja otsa hea lahmaka tšillit.
Kurat, see oli ikka nii vinge šott, et ma jäin pimedaks ja kurdiks. Ilmaaegu hõiskasin!
Laupäevaks olin ma puhta siruli ja õhtul lisandus uus, üllatav sümptom – kõrv läks lukku. No ikka nii lukku, et suisa valus oli. Sain nüüd oma kurtuse.
Ohhoo, mingi tore üllatushaigus, mõtlesin. Iga päev üllatav sümptom. Just hakkad nagu ära harjuma, kui ärkad ja sürpriis! Sa oled kurt!
Esmaspäeval: sürpriis! Põskkoopad valutavad nagu vanakurat. Vaja oli jälle tööle hakata, ma muidugi hakkasin ja kui igalt poolt poleks nii hullumoodi valutanud, oleks isegi seda kõike palju rohkem nautinud. Nii hullult hea oli jälle tööd teha, tundsin, kuidas mu aju restarti teeb.
Lisaks hakkasid loomulikult päevad, nii et jumal tänatud, et vähemalt rase pole (see mul läbi aastate alaline rõõm). Samas – ilgelt sitt veel ka alakehas, ülakehast ei maksa rääkidagi.
Tänaseks on asi üsna stabiliseerunud. Põskkoobas valutab, kõrvad vilistavad (aga vähemalt pole enam kurt!) ja kuna ma enam ei jaksa Cirrust ja Sinupreti süüa, siis helistasin arstile.
Kõigepealt arvas ta, et nädalakese pealt on raske midagi öelda, et äkki ootaks, kui ma sellega okei olen. Olen muidugi, ma ei kibele sugugi antibiotside järele. Muud nõu andis ka – näiteks küsisin talt, kas ma võin juhuslikult samal ajal ka rinnavähki surra, sest kui ma sain 33, tabas mind õudne surelikkuse tajumise hoog ja iga naine teab seda tunnet, kui sa korraks mõtled “rinnavähk!”, siis kohe sind tababki rinnavähk ja iga aimdus selles piirkonnas on sinu jaoks kindlaks märgiks lähenevast surmast.
Arst tegi küll Kristuse-ea nalja (ma ju ÜTLESIN, et see 33 pole mingi naljaasi, vähemalt tema mõistab mind!), aga arvas, et surema ma ei hakka ja üldiselt enne 35. eluaastat (kui tõesti sümptomeid pole) ei tasu muretseda. Ma usun, et tema otsesed sõnad olid: “Rahunege maha, te ei hakka surema.”
Siis mõtlesin ma natuke oma eluvalikute üle, mis paneb mind arstile imelikke kas-ma-suren-ära-nalju tegema.
No lõppeks sain natuke soovitusi, mida siis ikkagi need paar päeva teha, et ikkagi äkki tervemaks saada. Muuhulgas helistasin emmele ja sain põhjaliku instruktaaži, kuidas soola soojendada, et seda põskedele panna (soe põskedel tundub niiiii mõnus!).
Ma arvan, et sel ajal mõtiskles mu ema oma eluvalikute üle, miks tema 33-aastane tütar ei tee vahet linasel riidel ja elastikut sisaldavatel materjalidel ja ei tea, kuidas soola panna riide sisse ja seda mikrokas soojendada.
Kogu see saaga on hetkel jõudnud punkti, kus ma sain soola peaaegu soojaks, võtsin selle mikrokast välja ja kui ma seda põskedel hoidsin, siis MU MIKROLAINEAHI LIHTSALT SURI ÄRA.
Ilmselt sai rinnavähi ja põskkoopapõletiku ning otsustas, et tema enam ei mängi, kui mingeid riideasju sisse topitakse.
Nüüd mõtlen soola soojendamise mõttekusele radikatel ja sellele, kui kaunis oleks elu, kui põskkoobas ei valutaks.
Aga vähemalt ei ole ma suremas, jee!
Sisemas tegelikult tunnen nii, küllap keha ka järele jõuab õige pea:
4 thoughts on “kuidas ma ei ole suremas (aga natuke nagu tundub, et olen ka)”
Sool tuleb panna lapse soki sisse, mis sa selle riidega mässad. Ja kuival pannil pliidil soojendamine on efektsem kui radikal. A see on hull viirus, mu tütreke nakatas pmst pool suguvõsa sellega, sh mõlemad vanaemad, vanaisa ja tädi :D. ISE oli ta 3 päevaga terve, vanavanemad põdesid kuu aega ja ilma ABta jagu ei saanudki.
Mina soojendan soola pannil ja siis panen köögirätiku sisse ja selle siis patsikummiga kinni.
Soola asemel sobib ka… keedumuna! Koos koorega ja värskelt keedetud ning sobiva riide sisse mässitult, loomulikult. On väga kaua soe, lihtsalt ei kata nii suurt pinda, kui sool.
Pingback: kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat | dakiblogi