Kuna Piret Krumm ja Katarina Tamm teevad järgmisel nädalal Viru Keskuses taas standuppi, siis meenutan nende kunagist etendust “Võidab see, kel on kõige hullem mees”. See on Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aastast 2013.
Käisin eile lõpuks vaatamas laineid löönud püstijala-etendust “Võidab see, kellel on kõige hullem mees”. Katariina Tamm ja Piret Krumm olid laval ehedad, naljakad, säravad ja igati fantastilised, kuid muidugi pani lavastus — nagu iga hea lavastus seda tegema peakski — mind hiljem eesti naiste ja meeste üle mõtlema.
Üks naljakas asi on surve, mida 20-midagi noored vallalised naised meie ühiskonnas tunnevad. Ma ei mäleta (sest ma ju ikkagi nüüdseks juba muldvana!), et ma ise oleksin enne oma esimese pikaajalise suhte kohtamist-kogemist seda välist survet kiirelt tanu alla saada tundnud, küll aga mäletan ma selgelt, et tundsin seda sundi sisemiselt. Miks keegi mind “päriseks” ei taha? Miks kõik mu poiss-sõbrad leiavad täiusliku naise alati pärast seda, kui meie oleme lahku läinud? Miks kõik mu ümber paistavad justkui sõrmenipsutuse peale endale paarilisi leidvat, kuid mina ekslen ikka veel, JUBA 23AASTASENA!, üksiku ja õnnetuna ringi, püüdes leida lohutust mõttetutest ja vahel natuke mõttekamatest flirtidest ja juhusuhetest.
Üks põhjus selleks oli (lisaks loomulikult minu ilmselgele defektsusele) (see siin peaks olema huumor enda üle) (ha-ha) — ja lavastusele tuginedes saab öelda, et see probleem on jätkuv — eestlaste veider komme deitimiskultuuriks pidada peol eri nurkades seismist. Ma võin vist senini — kaks abielu ja raamatutäis suhteid hiljem — vaid kahe käe sõrmedel lugeda üles korrad, kui ma päris tõelisel kohtingul käinud olen. Ikka kipuvad need suhted alguse saama ühistest pidudest ning ikka kipub mängus olema vähemal või rohkemal määral alkoholi. Minu generatsioon noori naisi on üles kasvanud, vaadates “Seks ja linna” ning kaasa õhanud iga kord, kui keegi jälle kohtingule pääses… ise täpselt aru saamata, mis kuradi asjad need kohtingud on ja miks need ainult telekas juhtuvad.
Nii et praegu mulle tundub, et asi pole mitte selles, et häid eesti mehi pole alles jäänud, vaid hoopis head eesti mehed ja naised ei leia üksteist üles. Sest me kuidagi ei oska seda deitimismängu teha! Miks? Sest keegi pole meid õpetanud. Tüdrukud on õppinud vaid “Seks ja linna” vaadates, et tuleks vaid võimalikult hot välja näha ning oodata, kuni Mr Big tuleb ja limusiiniga maja ette sõidab. Poisid… vot, ma ei teagi täpselt, mida poisid on õppinud. Ilmselt läheb neil kogu aur loomuomasele eestlaslikule kohmetusele ja sellest üle saamisele. Või, nojah, joomisele.
Aga lavastuse lõppakord meeldis mulle siiski väga. Eesti mehed ja eesti naised sobivad omavahel suurepäraselt, kas pole? Sest ainult eesti naine teab, et see, kui su eesti mees igal õhtul sinu juurde koju tagasi tuleb, pärast sööki nõud ära peseb ja teinekord autoroolis istudes su käe võtab, tähendab, et ta armastab sind üle kõige maailmas.
Mis siis, et ta seda öelda ei oska.