Vahel ma vaatan USA telesarju ja nutan.
Okei, olgem ausad, minu nutmisharjumuste juures ma nutan ikka päris tihti. Nutmine on megaiisi. See tuleb peaaegu sekundiga kui ma näen mõnd armast last (kui parasjagu mu laps on kuskil eemal), mõnd nukrat hüljatud looma või armastust ükskõik mis kujul. No ühesõnaga, pole saladus, et ma ole übernutja. Sest jumala eest, ma olen inimene, kes on nutnud South Parki jõuluosa peale. SEST KES EI NUTA JÕULUOSA PEALE?! Südametud inimesed, thats who.
Igal juhul, täna vaatasin sarja ja mõtlesin, et küll on noor armastus ilus.
Ja sain ühtlasti aru, et ma pole seda iial kogenud.
Oh, muidugi oli mul Esimene Armastus, kelle järele ma õhkasin neli aastat, seejärel me käisime lõpuks kaks kuud ja suudlesime ühe korra ja lõpuks ma deitisin ta sõbraga, kes oli just sõjaväest tulnud. (Ja selle sõbra sõbranna, kes tollal tundus meganoor, on üks mu lemmikumaid #naistejuttude tšikke. Ühtlasi õppisin ükskord tagurdama, anti mosse ja põld ja tagurdasin nagu vana mees, meganaiss.)
No igaljuhul, ma ei saa iialgi teadma, mida tähendab noorpõlvearmastus. Ma nii väga tahaks teada, mis tunne see on. Noorena ju tunned rohkem ja teravamalt, kõik emotsioonid söövad end sinust läbi. Aga praegu… Noh, praegu oled rõõmus, kui Belgia baaris baarmän naeratab ja hiljem viimase rongiga koju sõites tuttavat näed. Et nagu noh, #lifegoals.
Nii väga tahaks, et tuleks meelde See Tunne. See, mis oli siis, kui olid veel varateismeline, kui maailm tundus täis võimalusi ja armuda võis igaveseks.
Aha, see on ka oluline.
Kui armuda võis nii, et kõik oli võimalik. Olete te ka märganud, et kui praegu armuda, siis nii sageli See Pole Võimalik?
Jube tüütu.
Ja aia ka.
7 thoughts on “armumistest”
Ma arvan, et elukogemus on see, mis täiskasvanuna ei lase kõigel ilusal nii ilus olla. Pubekana on kõik alles ees, maailm lahti, tunded suured ja puhtad ning mõttemaailm rikkumata. Süda ei ole veel kildudeks purunenud (korduvalt). Meelteseisund on teine.
Ma sattusis Videviku saaga raamatuid lugema vahetult peale seda kui mind maha jäeti (üle 5-aastane püsisuhe) ning need raamatud kõnetasid mind. Kõik raamatud kirjeldatud tunded olid nii tuttavad ja ehedad. Saaga viimaseid raamatuid lugesin siis kui olin oma hinge kokku lappinud ja juba täitsa mina ise. Ja mulje oli hoopis teine.
Minu teooria on, et armuda võib ülepeakaela igas eas aga selleks, et tunne oleks nii kõikehoomav, peaks meelteseisund olema vastav. Ja see seisund on meil lihtsalt nooremana tõenäolisem.
Täiesti makes sense.
Daki. Me armastame sind!
Mina teid ka!!! <3
vat vaidlen vastu-selle vastu, et moorena tunned rohkem ja teravamalt…aga võibolla ma olen lihtsalt aeglase arenguga 😛
aga tegelt-omist kogemusist võin öelda, et ei või iial teada, millal need suured ja tugevad tunded tulevad. praeguse tormi kõrval tundub noorusaeg kui leebe tuuleiil. ja ma olen keskeas eksole 😉
Mul on tegelikult neil päevil tunne, et mul ei tule seda tormi enam kunagi. Enamiku ajast see ei häiri mind, aga vahel hirmutab.
Oli tahtmine seda kommenteerida, mis siis et vana postitus 😛 Vot mina olen see imelik inimene kes kunagi ei ole aru saanud sellest noorpõlve armastuse ja suudluste ja kallistuste erilisusest. Ja ma tegelikult vaevu vaevu mäletan oma esimest armastust ja üldse seda tunnet, see on nagu nii ära kulunud ajaga, ma nagu mäletan seda, et jah see suudlemise tunne oli sellepärast teistmoodi kuna ma polnud ennem ju suudelnud ja siis oligi oma essa armastusega see ilgelt tore, tattipidi tund aega järjest koos olla:D Kuid seda tunnet ma justkui mäletan ka rohkem teoreetiliselt kui pigem tunde endana. Minu tormiline ja kirglik armastus on olnud alles hiljuti tegelikult, see keda ma pidasingi enda tõeliseks armastuseks, kellega nagu tahakski jääda, see oli aasta tagasi ja koos olime kaks aastat. Ikkagi kõige värskemalt ja paremini on meeles need mis on juhtunud viimaste aastate jooksul ja ma kohe kuidagi ei saa väita seda, et need oleks kuidagi halvemad või mitte enam nii mõnusad kui nooruses. Aa see ma olen 26 aastane 😀 Inimene kellesse olla armunud ja kui teda ikka suudelda ja kui tunded üle pea kokku löövad siis minu arvates on see ikka veel niivõrd mõnus tunne!! Ei saa ma nendest noorusepõlve tunnete heietajatest aru 😀 Kuidas nad neid üldse mäletavad veel 😀