Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).
Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.
Mis on iseenesest täiesti masendav.
Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.
“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.
Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.
Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!
And then you go full on psycho bitch.
Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.
Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!
No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!
Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.
Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.
Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.
Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.
…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.
Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.
9 thoughts on “vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest”
Elu võib õnnelik ja “content” olla ka vallalisena, aga see ei tähenda, et seda va sõltuvust ja kõiiiiiki neid su ’06 postituses kirjeldatud mõtteid ja tundeid ei teki pärast suvalist üheöösuhet. Taastumine on pisut valutum ainult 🙂
And that’s the worst.
Tegelikult on see oskus vallalisena iseendale elada kõige olulisem. Vahet pole mis soost inimene on, ikka võiks osata ka üksi elada ja enda seltsis toime tulla. Järjest uutesse suhetesse hüppamine kuna omaette elamine on hirmus ei ole OK.
Minu elu parim periood algas peale seda kui eks mu maha jättis ja ma oma kassidega pidin uude kohta kolima. Kui nutud nutetud siis läks täiega mõnusaks. Pikad jalutuskäigud rannas, täitsa omaette. Külmikus olid need asjad mida mina tahtsin ja üldse oli võimalik toituda vaid enda soovide ja vajadust järgi. Trennis ja sõbrannatamas oli aega käia kuna kogu vaba aeg oli enda soovide järgi planeeritav. Trennis sai käia nõrkemiseni ja tööl ületunde teha kui töötuhin sees oli. Ja meesterahvad olid lihtsalt lahedad sõbrad kellega oli mõnus lobiseda ja ilmaasju paika arutada. Ma olin juba üle aasta üksi olnud kui tekkis see mõte, et kui see prints valgel hobusel peaks nüüd kohale kappama siis tulgu ja võtan ta vastu. Enne seda ja tahtnudki ühtki meesterahvast oma ellu. Ja elu parimas vormis olin ma toona ka. Ilmselt stressivabadus ja muretu kulgemine oli kõige taga.
PS! Mitte et ma kurdaks. Oma praegust elu ja elukaaslast ja last ei vahetaks ma millegi vastu aga siiski oli see omaetteaeg parim.
Kõik mängud ja “aegade klappima” saamised ja muu jama taanduvad tegelikult sellele, et He’s Just Not That Into You! (http://www.imdb.com/title/tt1001508/) Vahe on selles, et kui inimene on 20 ja seda ei mõista, siis on ta lihtsalt noor. Kui inimene on 30 ja seda ei mõista, on ta loll ja ka meeleheitel.
Lisaks veel see, et loomulikult peab kooselus üksteisega arvestama, kuid kui keegi ütleb, et tal kooselu pärast jääb oma elu elamata, siis see kooselu ei ole õige!
Vaba ja vallaline olla on iseenda jaoks vajalik oskus.
Mul on palju meessoost sõpru ja nad on mulle tihti lobisenud kuidas nad magavad naistega, kes neile mitte grammigi ei meeldi ja kui olen küsinud, et miks siis üldse jamada?, siis enamasti vastatakse, et aga miks mitte, ega siis mingit suhet ei pea ju alustama. Ja tõesti, paljudele on see lihtsalt ajaviitmise vorm.
Ma ei osanud tavaliselt ka kunagi oma naistuttavatele nõu anda, kui mu käest küsiti, et “kuule, magasin tollega, kust ma nüüd teada saan, kas ma meeldin talle?”, sest ise uurisin selle ikka enne välja.
Aga millist nõu siis anda, et kuidas uurib välja täiskasvanu, mitte kooliõpilane, kas meesterahval pärast veel huvi on, polegi teada saanud veel… Ainus mida soovitada oskasin oli, et küsi otse, aga seda nõu ei võtnud keegi kunagi kuulda 🙂
See toimib vastupidi tegelikult samamoodi. Ja ma usun, et mingi ülemõtlemise keiss, see on ikka person by person noh, vastavalt inimesele, hetkele, kus ta oma elus on – kas hakkab üle mõtlema või ei.
wau, Daki, super hästi kirjutad ikka, sain nii mõnedki paralleelid tõmmata :D.
Ah, tead, paralleelidega on nii, et neid võib tõmmata igavikuni välja ja tegelikult on ikkagi kõik noh, nii nagu juhtub olema. Teadküll.