Naabrinaine pakkus #naistejuttudes välja, et võiks püüda oma aastat meemi kujul kokku võtta. Niisiis viskas ta õhku need (mugandatud) kõige-kõigemad.

Sõitsin täna saarde, hing laulis, tagaistmel laps ja kõlarites jazz ja mõtlesin, kuidas möödunud aastat kokku võtta ja kirja panna.

Kolm kõige paremat hetke 2015

Millised on parimad hetked? Igas päevas peaks ju neid olema – ja ongi, muidugi. Aga need kõige-kõigemad sellest aastast, ja veel kuidagi reastada…?

1. Ehk see hetk, kui ma sain aru, et ma suudan. Suudan nii paljut. Ja tegelikult neid “ma suudan” hetki polnud üks, neid kogunes aasta peale päris mitu. See hetk, kui tuled magistritöö kaitsmise komisjoni eest, sulged enda taga ukse ja saad aru, et suudad. See hetk, kui auto lõhkeb keset maanteed ja saad aru, et suudad ise hakkama saada. See hetk, kui, ükskõik mis, kus sa oleks varem kasutanud õlekõrt, sa enam ei kasuta. Sest: ma suudan. Töötada nagu loom, olla olemas, tulla mugavustsoonist välja, julgeda astuda kinnisilmi. Ma suudan.
2. See oli vist tähtede vaatamise öö. Ühtlasi märkis see kuidagi mu suvelõppu, aga kuidagi ka mingi ajaperioodi lõppu. Tegelikult võib vabalt olla, et need on kaks või mitu õhtut ühes, aga kuidagi praegu see on saanud üheks õhtuks. Kuidas me ootasime järve ääres, kuni kõik on läinud. Paljad kehad vees, klammerdumine, tähistaevas, vetepimedus jalge all, see natuke kõhe tunne, mis pimedas ujumisega alati kaasneb. Siis ahelsuitsetamine tekil, niiske liiv külje all, tuhanded soovid, mitte ükski neist määratud täituma. Üks suvi lõppes ja see ei tule kunagi tagasi.
3. Ja kõik need hetked, neid hetki on samuti nii palju, aga nad on ühtmoodi kõik nii olulised. See hetk, kui su tütar tõstab keset meeleolukat jõulupidu pilgu, leiab sinu oma, naeratab, ja tõstab käed üles, moodustades pihkudest südame. Salajane “ma armastan sind”. See hetk, kus sa istud köögipõrandal, pühid silmanurgast pisara, aga juba kuuled jooksusamme, ta saabub ja ütleb, et sa oled parim. Kõik need väikesed ja suured võidud, mis käivad kooskasvamise teel – jagatud supp, eraldi supid (sest vahel on meil eraldi suppide isu). Jagatud õhtud, jagatud raamatud, jagatud hommikud, jagatud autosõidud, laulud, luuletused, põdramärkamised, vildikameigid, pärismeigid, teineteisele kleitide valimine ja välimuse kiitmine, videosse püütud mõtisklused õunamahla teemadel ja “palju õnne sünnipäevaks” soovimised. Kõik need hetked, mil ma saan olla selles elus selle fantastilise ime saatja.

Kolm kõige sitemat hetke 2015

1. Noh, neid oli, aga siiski vist tasub öelda, et polnud ühtegi hetke, mis oleks olnud objektiivselt või subjektiivselt sitad. Oli emotsionaalseid hetki, magusvalusaid, segaseid, piinlikke, hetki, mis panid tundma, et tahaks ära, tahaks liikuda edasi, või tagasi, kuhugi, kus pole SIIN. Aga ometi noh, eks ole, oma elust ära ei põgene. Seega… Üks hetk eredalt ületab teisi. Ma lebasin kontoripõrandal, sest ma enam ei suutnud. Oli lõputult palav ja ma pidin maha viskuma, sest ma värisesin ja muidu ei oleks suutnud üldse olla. Ma olin Älis, astunud jäneseurgu ja teistpidi sealt välja ronimas.
2. Need hetked, mil sa tajud, et kõik on piiratud. Aeg on piiratud, võimalused, õnn – kõige jagub jaokaupa. Ja et muinasjutud ei saa reaalsuseks.
3. Ja need hetked, kus sa tunned, et sa oled koormaks, sa oled tülinaks. Et sa teed kallile inimesele haiget.

Kolm lubadust iseendale uueks aastaks 2016

1. Ihult ja hingelt pariislannaks. Muuhulgas ka Pariisis ära käia. Üksinda. Sest see on Linn, kuhu peab esialgu palverännakule minema üksinda.
2. Rohkem enne mõelda, ja alles siis öelda või teha.
3. Rääkida. Eriti kallitega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ei suuda kunagi öelda iial, seega… Ma lubasin endale varemgi, et ma enam ei, kunagi ei… Aga lubadusi murtakse, ka endale antud lubadusi. Niisiis, see on raskeim osa sellest kõigest, ma ei suuda öelda iial. Ma tahaks öelda, et ma edaspidi alati teaks paremini, alati teeks õiged valikud, aga ma ei saa seda öelda. Aga on suur tõenäosus, et ma iialgi enam ei tööta ajakirjas Hello. Ja on suur tõenäosus, et ma ei vaata kunagi enam, kuidas Dave lavalt kukub ja jala murrab. Seda ma ilmselt tõesti ei tee enam iialgi.

Ja seda, ma loodan, noh, ka:

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2015