Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…
Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!
Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…
…siis hakkas Getter laulma.
Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.
Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”
Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.
Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…
…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.
Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.
Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!
Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.
20 thoughts on “avameelselt võtab sõna bioloogiline kell”
Vabandust, Daki, kui vana sa meil nüüd siis oledki?
Ma mõtlen, et äkki otsustamisega nii tuline kiire siiski pole, seedi seda mõtet pool aastat, aasta…
Võimalik, et tekib seis, kus pole küsimustki, kas saada veel üks laps, võimalik, et tekib lihtsalt suur soov ja kahtlused kaovad.
Mina mõtlesin 35-aastaselt, teises abielus: “tik-tak”. Endas kindel ma polnud, hinges kajas segadus ja “tik-tak” vastu. Võtsin mõttepausi.
Sain 36 ja selgus tuli kuidagi hiilides. Ette ei näe midagi, kõike võib juhtuda, eelnevas elus ju juhtus. Kõike. Ma olen aga juba suur tüdruk, kindlalt saan hakkama.
Laps on tulekul, ma olen ta sündides 37 aastat vana noor ema. Ja ma arvan, et elu sujudes jõuab ka kolmas veel tulla.
Päriselt on mu sees “tik-tak” veel tiksumas aga ma ei kuule ega tunne seda enam. Nagu oleks elult kingitusena mõned aastad juurde saanud.
Aga seda ma ju üritasingi öelda, et ma üritan eristada, mis on mu pärissoov ja mis on mingi… muu force kuskilt mujalt. Ja ma ei tea. Ja ma arutlesin.
Ühinen esimese kommenteerijaga.
Bioloogiline kell 30-ndate alguses on tänapäeval naeruturtsatust väärt. Seda ei saa tõsiselt võtta. No kohe päris kindlasti ei saa.
V.a. üliharvadel meditsiinilistel juhtumitel, kus on varajane menopaus vms.
Minu hea tuttav sai esimese lapse 42-selt. On õnnelik noor ema. Kui mõelda, et ta oleks mõelnud nagu Sina, Daki…. Üks imearmas laps oleks maailmast puudu. Palju imearmsaid lapsi oleks maailmast puudu.
Õnneks armastus ei ole numbrite mäng ja lapsed sünnivad.
Mina võtaks sinu asemel ka nüüd vähemalt paar-kolm aastat ilma igasuguste hinge- ja süümepiinadeta.
Milakesele ka tervisi!
Kusjuures, ma proovin. Ma saan aru küll, et ma tegelikult tahan ja naudin seda elu praegu, mis mul on. Aga mingi hingerahutus… panen hormoonide ja pseudo arvele:) (Aga kavatsen halada ka edaspidi.) (Kui peaks vajadus tekkima.)
Lugesin seda teksti ning korraga imestasin, kullake ( ma ei tea muidugi kui sobilik seda võõrale öelda on 😀 ) sa ei ole ju vana ! 🙂
Ma ei ole kunagi varem kommenteerinud ( vähemalt ei mäleta et oleks ) kuid tunnen et nüüd oleks õige hetk. Sa oled inimene tänu kellele mina hakkasin kunagi blogima, ma lugesin su blogi, su raamatut ning sa andsid sellega mulle nii palju energiat ja inspiratsiooni. Ma olen lugeja 2007 aastast ning pole kordagi sõna võtnud varem. Nüüd aga on hetk kus tahaksin öelda, et sa oled imeline. Imeline naine, imeline ema ning imeline inimene. 🙂
Ma ei teagi mis ma sellega öelda tahtsin. Ehk lihtsalt seda,et pea püsti, Parim on alles ees 🙂
Issand, aitäh!:) Sina oled ka imeline, ma olen selles täiesti kindel.
Kindlasti on sul veel palju aastaid seda otsustada. Isegi mina – 40 – arvan, et mul on veel paar aastat seda otsustada! Ikka käivad need mõtted peal…
Ma oskaks seda targutada, et umbes siis, kui Mila läheb teise klassi, on sul hea aeg uueks lapseks. Siis hakkab Mila juba isekulguriks, ei vaja ema nii palju ja suudab ilma valuta aktsepteerida uut last. Esimene klass on raske, siis peaks ema kõrval pühenduma. Või siis juba enne, kui ta on 5-6. Aga siis on ikkagi see esimese klassi mineku vapustus veel tulemas ja ema peab end jagama väikese ja suure vahel ja mõlemal on suur vajadus.
Soovitan nii konkreetselt, sest ma tean, nagunii sa jagad end teiste asjade vahel ja käid vahepeal depressioonis ära ja nii oleks sul kõige lihtsam.
Minu laste vanusevahe 3,5-4 ja see on raske olnud. Lapsel on tekkinud oma ego (aga mõistust ja empaatiat veel nii palju mitte) ja siis sünnib konkurent. Räägivad, et 1-2aastase vanusevahega kasvavad lapsed lihtsamini kokku, aga noh, seda sa enam ei saa ja see on ka füüsiliselt emale väga intensiivne.
Oh, ometi keegi, kes jagab mu mõtet, et 3-4 aastat vahele on kõige raskem. Minu õde talitas targalt – planeeris teise lapse parasjagu esimese lapse koolimineku aega, siis ta sai ise poolteist aastat kodus olla ja laps ei pidanud üksi kella viieni ema koju ootama. Ehk siis Daks, sul on aega. Mõni aasta vähemalt 🙂
Jah, mõnes mõttes on praktiline laste vahe 7 aastat (eeldusel, et laps kooli 7selt), nagu Sa, Tikker, mainid, ema nagunii kodus. Aga samas on see vanema lapse seisukohalt kurb, kui KÕIK ühekorraga muutub, sul on uued kohustused koolis, täiesti uus elukorraldus, ja siis ema ka kogu aeg selle uue titega. Ma tean kõrvalt, et nii on plaanitud ja see on vanemas lapses suure stressi tekitanud.
8-9 aastat vahele oleks parem, mina seda meelt. Või siis juba 6. Siis ei tule kõik muutused ühekorraga.
See ei olnud mina, see oli teine Liis 😛 Mina sain oma kaks last 1,9-aastase vahega ja ehkki alguses oli raske (samale ajale sattus ka kolimine, Abikaasa uus töö jne), siis nüüdseks mängivad koos nagu miškad ja elu on lill.
Aga ma kusjuures kunagi mõtisklesin küll, et äkki planeerida kolmas Plika kooli mineku ajaks – just nimelt sellepärast, et oleks siis hea titega kodus olla. See oleks sügisel 2016 😛 Aga nüüd ma mõtlen, et kolmas tuleb siis, kui kodu on korras JA rahaline seis stabiilne JA on olemas kindel töökoht, kuhu hiljem tagasi minna. Hetkel on vaid kolmas punkt täidetud, esimesed kaks võtavad aga ilmselt aega tunduvalt rohkem kui aasta, mis mul selle plaani järgi rasestumise ajani oleks 😀 Ahjaa, kõige olulisem tingimus on lisaks see, et reaalselt on titeisu ka. Praegu pole kõige vähematki – naudin seda, et saan lõpuks ometi tööl käia ja oma elu elada. Eks näis, kas see kolmas üldse tuleb, ehkki ma arvan, et pigem ta kunagi ikka tuleb. Aga ma olen alles 30, täitsa noor, aega maa ja ilm 😉
Jaa, 9 aastat on väga hea. Minu omadel on 9 ja võimalikud järgmised lapsed võiks ikka ka suure intervalliga tulla. 11 ja 2 oli väga cool aeg, nüüd 15 ja 6 varsti ja toimib, teismelisel nunnu väike sõber ja väiksel sõbral suur iidol. Suhted on soojad ja sõbralikud, konkurentsi pole, sest kategooriad on erinevad. Lisaks on mõlemad saanud, teine küll vähem, täiesti personaalset kasvatust, sel ajal kui väike vajas mind enim, vajas suurem just minust vabanemist.
Ja sellele kirjutan ka alla, et esimene klass ja imik kokku ei käi. Esimene klass on keeruline, siis on lapsel pühedumist vaja. Mitte imikuga kodust ema, vaid ema, kes saab keskenduda värskele koolilapsele.
Ainus trikk on see, et 10-aastase intervalliga laste saamiseks peab alustama sünnitamist varem kui varases keskeas. Näiteks gümaasiumis 🙂
Hehe. Kolmekümneselt sul ei ole päriselt kuhugi kiire. Hull peast. Puhas pseudo.
Aga ma tahtsin tegelikult öelda, et mul tuli ka nutt peale, kui getter laulma hakkas, sest midagi nii kistut, sisutut ja piinlikku pole ma ammu näinud. Niiii halba muusikat, uskumatu.. võibolla hoopis see oli see, mis sind kurvastas?
Puht pragmaatilise poole pealt – miks peaks kaht last vedama läbi sellise finantsilise vintsutuse, kus pole raha, et puid osta. Või süüa.
Oluliselt lihtsam on lapsi kasvatada siis, kui ei ole igapäevast lisastressi raha puudumisest. See aga eeldab, et saavutatud mingisugunegi stabiilsus. Stabiilsus ei ole see, et oled paar kuud palka saanud, vaja on teatud hulka sääste pangaarvel. Et saaks nt katkiläinud külmkapi kiiresti asendada. Või kodule kindlustuse osta, et tulekahju korral ei peaks üle ilma kerjama hakkama.
Kõik see kõlab banaalse ja ebaromantilisena, aga ometi on vanema kohus oma last toita ja katta, nii seaduslikult kui moraalselt. Ehk sellel jutul, kus inimesed räägivad enese jalulesaamisest enne laste saamist, on siiski sügavam mõte sees. Sellega (enese kindlustamisega) ei tohiks lihtsalt liiga kaugele minna.
Mina saan küll aru sellest, et kolmekümneselt on tunne, et kell tiksub. Loomulikult on hulga naisi, kes 42selt sünnitavad, aga arvestama peab ka sellega, et alates 35ndast eluaastast hakkab naise tõenäosus rasedaks jääda järsult vähenema. Ja kui on ikka kindel plaan lapsi saada, siis võiks nad enne 35seks saamist ära saada. Aga alati võib jääda ju ka see võimalus, et “elame-näeme”, kui väga vahet pole, kui palju sul neid on. Siis pole tõesti kiiret … Samas jah isegi sel juhul on vist Dakil otsustamisega paar aastat aega. Igal juhul soovin, et jõuad millalgi selgusele. Aga omast kogemusest võin öelda, et lapsed lõbustavad üksteist, kui neid rohkem kui üks on. Samas eks need esimesed aasta poolteist ikka on enamast päris rasked.
Tere Daki,
kahjuks mul veel lapsi pole aga just selle video osas pean tõdema, et see oli suhteliselt keskpärane. Seda aga hetkeni kui näidati, et lapsed jooksid meeste sülle. Võttis küll pisara silma ning tekitas kohe sellise tunde, et “kurat küll, miks mina ei ole nii kellegi jaoks olemas”
:´(
Mulle meeldib su blogi lugeda. Üks asi on see, et sa kirjutad hästi, aga teine asi on see, et me käime tihti sarnaseid radu ja ma noogutan kaasa, kui loen, mida kirjutanud oled.
Aga kui ma siis loen kommentaare sellise blogipostituse all, siis ma imestan, et sa, kurat!, üldse blogid, sest… Minul on saanud siiber inimestest, kes ütlevad mulle, kuidas MINA elama peaksin. Kirjutan, mis tunne MINUL on olla, ja kohale saabub terve hunnik inimesi, kes ütlevad, Mann, ela niimoodi! Või, ela naamoodi!
Ja mina siis vaatan ja mõtlen, “Kas ma küsisin nõu, ah? Kas ma kuhugi kirjutasin, et öelge mulle, kuidas elada?” Ei. Mulle meeldib, kui inimesed oma kogemusi jagavad, aga mulle käib jubedasti pinda, kui nad ütlevad mulle, kuidas mina peaksin elama.
Kas sulle ka käib pinda?
Ma olen vaadanud, kuidas paljud, paljud naised on lükanud lapsesaamist edasi põhjustel, mis pigem teistele inimestele head tunduvad, kui et neile endile, ja kui nad siis mingitel põhjustel ei saa enam lapsi, kui nad proovivad, siis… Pekki küll kui palju valu neil vahel seetõttu tuleb siis.
Mina otsustasin juba kaua aega tagasi enda jaoks, et minust küll sellist naist ei saa. Lapsesaamine ei ole 100% plaanerimise küsimus – vahel on õnne, ja tervise küsimus hoopis. Et vahel nad tulevad, ja vahel ei tule. Ja mina otsustasin enda jaoks, et mina proovin pigem nüüd, kui tervise seisukohast on kõige tõenäolisem, et tuleb terve, rõõmus laps, kui et “lükkan edasi” ja võib-olla liitun tulevikus nende naistega, kes öösel patja nutavad, sest rasedust lihtsalt ei tulegi, no kasvõi nui neljaks.
Mulle meeldib, et sa kirjutad, ja mulle meeldid sa inimesena üldse, koos blogiga ja ka ilma blogita. Ja praegu ma lihtsalt loodan, et sa teed seda, mis sulle endale kõige õigem tundub, ja mis sind õnnelikuks teeb. Ma arvan, et sa oled tark ja tugev naine, kes oskab ise otsustada, nii enda kui Mila huvides.
Ja ma loodan, et sind need kommentaarid turri ei aja, sest… mind küll ajavad! Lõppude lõpuks on lapse jaoks oluline mitte nii palju see, kui palju vanusevahet oli või mitu õde-venda, vaid et on soe, õnnelik kodu. Ja ma soovin sulle kah sooja ja õnnelikku kodu.
Mann
Mina ise (eks?)blogijana ütleks seda, et lauskriirika ja mõnitamine häirivad (häirisid), aga mingil hetkel juhtus – tänu mu enda pausidele – nii, et enam peaaegu keegi ei kommenteerinud mu blogi ja ma enam ei viitsinud siis kirjutada ka. Mu meelest on kaasamõtlemine-kommenteerimine ikkagi blogi osa. Annab kütust järgmistele mõtetele.
Jah, seda ei saa tõesti keegi ette öelda, kas ja kui palju lapsi me soovime või peaksime saama. Neid mõtteid saab ainult toetada. Mina sain oma esimene (ja tõenäoliselt ainsa) lapse 27-aastaselt, täna olen 37 ning pole kordagi vahepeal tik-tak-tunnet peale tulnud. Lapsed on nunnud, armsad, andekad ja vahvad, aga minu mõõt on üks. Kuigi ma ei kasvata teda üksi, oleme tema isaga üle 10 aasta õnnelikus abielus ning ämmad-äiad ja ka mees räägivad ikka aeg-ajalt, et äkki oleks tore veel 1… No aga kui mina nii ei tunne, siis ma ei hakka ju emana teistele sünnitama! Mis ema ma siis oleksin?! Ja ma ei tunne end sugugi vähemväärtusliku inimese ja emaga, et mul üks laps on. Mõne meelest on see “ainult üks”, teise meelest “tal veab, tal on laps”. Õige aeg on käes siis, kui sisetunne ütleb.
Heh, pole see 3 aastat vanusevahet kah hullu midagi 🙂 mida iganes otsustad, soovin edu 🙂