Sõbrants Maiden, kes elab seitsme metsa ja soojärve taga, luges mu kolumni ja tahtis esitada vastulauset. Algselt avaldatud Tule Maale! Facebooki-lehel.

Logistika maal on linna omaga üsna võrdne. Linnas viibid teel kauem, sest autosid on palju, siin saad mõnuga sõita tühjal teel, lihtsalt kilomeetreid on rohkem. Linnas jääd ummikusse, siin võib olla teele langenud mõni puu. Linnas pidurdad nagu segane, kui koolijüts punase tulega ootamatult teele jookseb, siin juba tead, millises metsatukas elutsevad põdrad, metssead, rebased ja neile ei kehtiks valgusfoorid nagunii, isegi, kui need püstitada.

Sõprus ehk siis sotsialiseerumine maal? Inimesi on tõesti vähe, kelle vahel valida. Aga sidemed on sügavamad, sest oleme pidanud oma nurki lihvima, et teineteist mõista. See, et igal hetkel ei saa inimest a´la Tinder “võtta ja jätta”, teeb asja muidugi keeruliseks.

Mis puutub peremudelisse, siis ei oskagi hinnata, kumb on keerukam- kas üksi lastega asju korraldada (kui majanduslik faktor kõrvale jätta, ent see on kõikjal sama) või samal ajal võidelda ka selle suure pingega, mille maale kolimine ja elumuutus suhetes sageli esile toob.
Paljud paarid, kellel on probleeme, tulevad maale. Loodavad leida siin aega teineteise jaoks ning luua armastav pere, kus lapsed saaksid kasvada maal ja oma õues joosta. Paraku ei õnnestu see alati nii, nagu unistatud. Kindlasti mitte nii kiiresti. Kui linnas oli võimalik pageda sõbrannaga kohvikusse või uidata mööda poode, siis siin seda pole. Tõsi, on inimesi, kes leiavad ka metsas jalutamas käies oma rahu, mida on rikkunud mõni kodune pinge. Kuid olgem ausad, olles harjunud linna anonüümse sagimisega, tekitab looduse vaikuses viibimine veelgi üksildasema ja hirmsama tunde. On vaja harjumist. Iga maale kolinud noor naine peabki elama üle mingi meeletu psühhoosi, ent kui ta sellest väljub ning mees on endiselt tema kõrval, on võimalik minna oma arenguga edasi. Siinjuures peab meeles pidama, et sinu teinepool elab tõenäoliselt sama üle. Sellega tuleb arvestada ning õppida toetuma teineteisele, ostukeskuste ja kinoseansside asemel.

Niisiis pagetakse linna tagasi. Psühholoogiliselt on maale kolimine väga raske. See, et siin on palju tööd- just oma majapidamises, on vaid hea. Inimesel on vaimselt lihtsam hakata ise remontima vana maja, kujundama aeda ja oma tulevast kodu. See on eneseteostus- tervele inimloomusele omane. Erilise pinge paneb peale, kui kolitakse uude või täielikult renoveeeritud majja. Kui siis on veel ka väikesed lapsed ja kodune ema, siis on väga keerukas. Toas on justkui linna mugavus, õues on tühjus, teed on porised, lapsevanker jääb kinni, kuhugi minna ei ole. Kellegagi rääkida ei ole. Uusi sõbrannasid ei oska kuskilt otsida, vanad jäid nii kaugele, et isegi, kui nad lubavad tulla, tuleb neid oodata nädalaid, mõnikord kuid.

Mis on lahendus? Aeg. Eneseanalüüs, kriisid ja katastroofid, mis tuleb sisemiselt üle elada (võib juhtuda, et puruneb ka lauanõusid). Oma maailm sisemine tuleb ümber hinnata, nagu muutunud on ümbritsev maailm. Kõiges negatiivses ja uues tuleb leida positiivne nüanss. Kui sahk ei jõua lumetormis meie hoovini, niiet väljasõit autoga on välistatud, siis tasub aegsasti tööandjale helistada ja teda sellest teavitada. Lasta lastel kauem magada ja panna kallimaga koos koogitaigen hakkama. Labidaga nagunii sa end tööle ei kaeva ja sahamees, tubli mees, ei tea ka, kuidas ta jõuab. Arvate, et sellest tuleb suur pahandus? Lastakse töölt lahti? Ei lasta! Ilmselt on tänu sellele lumetormile teisigi “vange”. Võimalik, et ülemus isegi istub alles kodus lumevangis. Pole mõtet üle reageerida vaid hinnata seda vaba päeva koos perega. Mõelda, kui elekter ka ära on? Teeme ahju tule, küpsetame pliidil pannkooke ja räägime lugusid või loeme muinasjutte, käime möllame koos lumes niiet lumi krae vahel ja sokkides. Mõnus.

Ma hindan endiselt oma sõbrannadega linnas kohvikus käimist. Isegi enam, kui varem. Tihti nad imestavad, et no mida ma kibelen ja see on ju tavaline pidu, milleks nii üles löödud? Mu kallid linnasõbrad, ma võtan teiega kohtumistest ja ühistest ettevõtmistest maksimumi. Naudin iga hetke, nagu see oleks viimane! Nagu teie naudite suvel minu juures soojärves ujumist.
Ka võtame kallimaga aega, et külastada kahekesi mõnd suuremat linna- viimati veetsime nädalavahetuse Riias. Ma armastan inimhulki ja linnas vohavat kultuuride sigri- migri. Ma saan sellest tohutult inspiratsiooni, kuid alati ka uue kinnituse, et minu koht on metsas. Nagu linnainimene saab selle tunde, kui viibinud nädalavahetuse maal.