Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.
“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”
***
Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.
Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.
No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.
***
Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.
Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.
Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.
—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.