Jälle üks vestlus rongist, sel korral minu- ja Milavaheline.
“Aga lüüa ei tohi,” ütleb Mila.
“Ei tohi tõesti.”
“Ja hammustada ei tohi ja kiusata ei tohi.”
“Täiesti õige.”
“Aga mängida tohib!” teatab ta rõõmsalt, ja lisab siis nii, et peaaegu terve rong kajab: “Ja musitada ja kallistada tohib ka!”
“Sul on täiesti õigus, kallis. Sa oled põhimõtteliselt eluks valmis. See ongi elu, sul on põhitõed selged.”
Mila mõtleb natuke.
“Aga vahepeal ma kukun. Ja siis ma nutan.”
“Jah, kõik me nutame, kui me kukume. Mina kukun vahel ka.”
“Jah, aga kui mina kukun, siis sina tuled ja püüad mu kinni. Ja siis ma, niimoodi, nutan sul süles.” Mila näitab natuke ette, kuidas ta nutab, ja jätkab: “Ükspäev ma kukkusin maha. Aga siis sa tulid ja puhusid peale ja ma nutsin ja siis enam ei nutnudki!”
“Jah, mu arm. Ma luban sulle siinsamas, et isegi, kui mind pole seal sind kinni püüdmas kui sa kukud, olen ma alati olemas, et sa minu juures nutta saaksid kui sul on valus.”
“Jah! Ja siis sa teed mulle kõvasti kalli-kalli. Kui ma nutan ja kukun.”
“Muidugi teen, alati teen. Aga tead, Milake, me kõik kukume vahel. Ja see polegi tähtis, et me kukume. Tähtis on see, et me tõuseme jälle püsti.”
“Ja siis sa tuled lohutama?”
“Jah, siis ma tulen lohutama. Alati tuleb keegi sind lohutama, ma luban sulle. Ja sa kukud ja nutad, ja siis tõused püsti ja võibolla kukud kunagi veel.”
“Aga sa püüad mu kinni?”
“Alati.”
10 thoughts on “elutõed”
Aww – nii armas!
Ja pilt on ka väga ilus!
Hehe, ma vaatan, et aadressiribal on selle postituse nimi “elutoed” – kah sobib! 🙂
Selliste asjade lugemine paneb mind tahtma lapsi saada 🙂 Ilus.
Aww – nii armas!
Ja pilt on ka väga väga ilus!
Minu lemmikud – Mila lood!
Sellest jutust saaks koos vastava pildiga ühe Väikese Printsi peatüki 🙂
See oli üks tõeliselt armas postitus.
Aitäh
Mul on pisarad silmas. Nii ilus.
Mul tuli nutt peale. Nii ilus! Ja niisamuti räägin mina oma tütrele…
Kullake, Sa oled imeline naine ja imeline ema. Ja tea, et kui Sina kukud, ei pruugi meie alati kohal olla, aga tuleme Sind alati lohutama, oleme alati olemas, et saaksid valu endast välja nutta ning mina olen valmis alati nendele totratele eluhaavadele peale puhuma 🙂
Ja aitäh, teile, ütlen ühes kommentaaris:) See on alati minu jaoks nii üllatav, kui sellised mulle-hiiglaasjad-aga-äkki-teistele-suvaasjad ikka korda ka lähevad. Oma mullis sees on raske hinnata teinekord. Aga kirja panen ikka, enamasti enda pärast – ja seda rõõmsam on leida, et teistele läheb ka korda!