Milal on viimasel ajal jälle tulnud komme vastu hommikut ärgata ja minu voodisse pugeda. My heart breaks a little kui ma mõtlen sellele, kuidas ta oma voodis pimedas ärkab, välja ronib, läbi pimedate tubade tatsub, seda kõike ainult selleks, et mulle kaissu pugeda.
Aga täna hakkas ta rääkima üht veidrat lugu.
“Emme, onju, hundid on kurjad?”
“Ei, hundid on lihtsalt metsloomad. Loomad ei ole kurjad, kui inimesed neid kurjaks ei tee.”
“Aga hunt oli täna kuri!”
Hmm, mõtlesin ma. Hunt? Pole olnud hunt meil viimasel ajal kuskil teemaks.
“Milline hunt?”
“See hunt, kes öösel tuli!”
“Jah? Kas sa nägid teda unes?”
“Jah! Ta tuli ja ta kiskus mu juukseid ja mul oli valus ja ma ärkasin üles ja hüüdsin: “Emme!” ja onju, hundid on kurjad.”
“Kas see oli täna öösel? Siis, kui sa mu kaissu tulid?”
“Jah, sest ma hakkasin kartma!”
Ma küsitlesin teda natuke veel, et selgeks saada, kas ta tõesti räägib tänasest ööst (“Kas see oli tookord, kui sa ärkasid ja pissile küsisid?”) ja tuleb välja, et rääkiski. Oma esimest PÄRIS unenägu, mida ta mäletas ja mida, kahjuks, kartis ka.
Õhtul voodisse minnes hakkas ta jälle hundist rääkima.
“Ma tahan sinu voodis magada! Seal pole hunte! Siin on hundid ja nad kisuvad mu juukseid ja mul on valus ja siis ma kardan…”
“Ma luban sulle, et täna ei tule hunte. Täna näed ainult ilusaid unenägusid.”
“Aga ma ei taha ilusaid nägusid… Ma tahan SIND unes näha!”
5 thoughts on “hundid haaravad juukseid”
Sellised nagu on tütred, ei ole vist mitte keegi. See, et sa näed end nende silmades, siis kui nad keerutavad peegli ees, laulavad “inglise keelseid” laule, kukuvad ja nutavad suuri-suuri pisaraid ja kuidas nad naeravad oma väikesest südamest. Mul on nii nii nii hea meel, et mul on kaks tütart ja mul on nii hea kuulda, kuidas küll harva aga siiski, poeb mu isepäine 3,5a mulle sülle ja ütleb, et ta mind armastab “nii palju kui on maailmas šokolaadi!” ja kuidas hommikul ärgates 1a ütleb mulle naeratades “emmmeeee!” 🙂
Mila on nii armas laps!!!
Jaa, tüdrukud on bestest! Muide, Mila lemmiklaul hetkel on see Pampersi reklaam telekast: “Good morning, good morning!” Seda võib ta lõputult kaasa laulda:)
Daa, noh, miks te arvate, et väikesed poisid ei ole sama nunnud või ei tee sama nunnusid asju? Nõmekas soopõhine üldistus.
Lapsed on lapsed. Kui teil on neid ainult ühest soost, siis paluks arvestada, et teil on LIIGA KURADIMA FAKING VÄHE ANDMEID selliste üldistuste jaoks.
Ma saaks aru, kui sa ütleksid: minu laps on maailma parim. Tõesti saaks. Aga praegune kämarajura on umbes sama hea, kui väita, et ainult punapäised lapsed teevad nunnusid märkusi.
Inimene, sul on muidugi absoluutselt õigus. Minu jaoks on poegade-tütarde erinevus selles, et poegasid kasvatad sa lõppeks selleks, et nad “ära anda”. Kui temast saab liiga sõltuv memmepoeg, oled sa oma tööd vanemana valesti teinud. Tütred ja emad jäävad aga eluks ajaks teistmoodi lähedaseks… Aga ma võin ka eksida, mul tõesti pole võrdlusmaterjali, aga samas pole ma kohanud ühtki meest, kellele liigne lähedus emaga oleks suhetes naistega kasuks tulnud. Kuskil on see balansipiir.
See viimane lause Milalt… Selle nimel tasub olla ja elada! Mu meelest lastega ongi need väikesed asjad, kogemata lausutud laused, möödaminnes sõnad ja žestid, mis teevad elu ilusaks… ei, imeilusaks!