Vahepeal ma… oot, ma alustan uuesti.
Väga sageli, eriti kui ma kohtun uute inimestega, saan ma arusaamatute pilkude osaliseks. Nad ei mõista, miks ma “kirjutan seksist internetis” (nagu mulle endale meeldib öelda) ja miks ma pean nii üliisiklikku blogi. Miks ma olen kõike seda avalikkuse silme all juba kümme aastat teinud. Enamasti nad kardavad – nad kardavad, et saavad osaks mu “lugudest”, “satuvad internetti”. Ma korrutan alati ja pidevalt ja kõikjal, et ma kirjutan AINULT ENDAST ja kui ma kirjutangi oma lähedastest, siis ainult nende nõusolekuga, enamasti pseudonüümide all ja (oma tütre puhul eriti) kasutades aastatega tekkinud sisemist filtrit, mis ütleb, mil määral teistest kirjutamine on okei.
Ma olen pidanud kordi ja kordi selgitama, miks. Mu perekond ei ole nagu mina. Mu sõbrad, enamasti, ei ole nagu mina. Nad ei tunne vajadust välise validatsiooni järele – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei ole nii edevad kui mina – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei hinga kirjutamist läbi naha sisse nagu mina – mitte, et see oleks ainus põhjus.
Ja kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, siis arvasid enamik neist, et see on asi, millest ei peaks või ei tohiks ma iial kirjutada.
Kui ma rääkisin mõttest, et kui ma üldse saan veel kunagi ühe lapse, siis ainult selle inimesega, kellega ma koos olen. Ja ainult sellel ajal, mis mu peas õige tundub – siis ütles mu ema: “Kas sa mäletad, kui raske sul oli? Kas sa mäletad, kuidas…?”
Ma mäletan, muidugi ma mäletan. Ma mäletan kõiki oma võitlusi ja oma läbikukkumisi ja haigetsaamisi ja haigettegemisi.
Ja ma ikkagi püüan leida viisi, kuidas sellest kirjutada, kuigi ma täna just Delfis kirjutasin põhjustest, miks ma eriti väga enam ei jaksa.
Aga siis tulen ma siia blogisse ja loen seda kommentaari:
Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.
Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.
Aitäh sulle!
Ja kõik need pilgud, kahtlused, küsimused, kulmukergitused, heitlused… SEE on põhjus, miks ma kirjutan.
Kui on kasvõi üks inimene maailmas, kellele läheb see korda ja kelle ma olen suutnud õnnelikumaks teha lihtsalt sellega, et ma elan oma elu ja kirjutan sellest nii nagu ma kirjutan…
it’s all worth it.
PS. Robin Williamsi mälestuseks vaatan tema viimast (kahjuks ainult hooaja-pikkuseks jäänud) sarja The Crazy Ones. Soovitan soojalt.
14 thoughts on “it’s worth it”
Muidugi lähed korda. Piisavalt, et näiteks mina nägin täna unes, et meie saime lapse (ma ei tea, kuidas, kaks naist ikkagi, aga kuidagi saime) ja võtsime kaks koera ja käisime rattaga sõitmas 😀
Jee! Saame lapse! See ON tänapäeval võimalik!
Ma mõtlen ka nii.
Ma viimasel ajal enam ei kirjuta nii isiklikult. Olgu, viimasel ajal ma ei kirjuta enam üldse.
Aga uskuge või ei, ma saan siiani kirju inimestelt, kes on mu blogi avastanud ja algusest läbi lugenud. Ja kui nad kirjutavad, et ma annan neile jõudu või lootust või usku, siis see ongi seda väärt.
Olles olnud üksikema, olles olnud augus, majanduslikult ja emotsionaalselt, olles sellest välja tulnud – see annabki inimestele lootust, et neil võib ka nii olla. See on minu jaoks piisav põhjus kirjutamiseks, on alati olnud.
Sest need kirjad ja need kommentaarid. Need on siiras rõõm.
Ja, Morme, sina oled minu inspiratsioon! Ma korraks arvasin, et leidsin oma eluka, aga ilmselgelt eksisin…
Mina tahan ka öelda, et olen aastaid su blogi lugenud ja sellest sageli lohutust leidnud. Hea on vahel kinnitust saada, et kõigil juhtub ja et see on normaalne ja et see on ok. Samuti hindan väga sinu julgust kirjutada avameelselt ja ausalt oma võitlusest depressiooniga.
Aitäh sulle! Tõesti, see on mulle ääretult oluline, et keegi hindab ja ma kedagi aitan.
Vahel juhtub ja vahel on okei. Ja isegi kui tundub, et pole midagi, siis, noh, kirjutage vähemalt mulle. Ma ei päästa, ehk, aga ma olen olemas ja kuulan.
Mina loen ka Su blogi just selle pärast, et kõik saab lõpuks korda. Olen saanud kaasa elada, suhetele ja nende lõppudele, Mila tulekule, nii mõõnadele kui tõusudele ning alati on lõpuks selgunud, et “kõik saab korda”.
Kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale nagu öeldakse 😀
(ja mis seal salata, ise augus olles oli õelalt hea tõdeda, et kellelgi on hetkel hullem…)
Aga kui äkki ei saa kõik lõpuks korda…?
Mäletan, kuidas leidsin kunagi ammu raamatu “daki.elab.siin” ja seal oli nii palju tuttavlikku, alates Tartu elust, kohtadest kuni mõteteni välja. Mingil hetkel leidsin ka selle blogi ning olin ise ka selleks ajaks Tallinnasse kolinud. Eks ta ole omamoodi kummaline, et tegelikult täiesti võõra inimese kirjutatut lugedes, tundub, et on abi küll.
Kogu see netimaailm ongi kummaline. Mul on abi näiteks sellest siin, et sa nii kirjutasid. Aitäh!
Minule sa meeldid. Meeldib see, kuidas sa kirjutad. Alustades sinu kirjeldustega Tartust, hetkeemotsioonidest, raamatutest, mida oled lugenud ja lõpetades sinu elus ette tulnud raskustega. Loodan (ja näen), et saad oma raskustest ikka ja jälle üle. Tubli oled, usun, et sul ei ole kerge olnud. Mulle isiklikult meeldib väga kui sa kirjutad oma lapsepõlvest, mälestustest, Tartust, isegi see, kuidas sa kirjeldad mingeid lõhnu või mälupilte, loob ka lugejas tunde, aha, ma tean täpselt, mida sa sellega mõtled/tunned!
Aitäh! Ma näen, et sa võibolla kommenteerid esimest korda, aga ma tahtsin lihtsalt öelda, kui väga oluline see minu jaoks on. Et sellised kommentaarid on. Et sa loed. Aitäh!
Nõustun eelnevatega, et ka mina loen just sellel põhjusel su blogi, et sa oled aus ja kõik saab alati lõpuks korda. Sa ei salga maha asju mis on tegelikult meie kõigi elus – tülid, lahkuminekud jms negatiivsed emotsioonid. Olen saanud kaasa elada, suhetele ja nende lõppudele, Mila tulekule, nii mõõnadele kui tõusudele ning alati on lõpuks selgunud, et “kõik saab korda”.
Võiks saada. Peaks saama. Öeldakse, et saab. Aga ma üldse hetkel ei usu, et saab.