Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.

Hiljaaegu oli mul nädal, kus kahel päeval järjest viibisid mu korteris paljad naised (kes ei olnud mina). Oo, ma tean, algus on nii paljulubav – nagu Ron Jeremy elulugu, kas pole?

Tõde on loomulikult hoopis ebaseksikam. Mitte et ma ütleks, et need naised oleks ebaseksikad, aga põhjus, miks nad alasti viibisid, oli mõlemal juhul sama. Sest nad polnud oma kehaga rahul.

Jap-jap, seda need naised omavahel olles teevadki. Võtavad end paljaks ja seksika padjasõja asemel kurdavad, kui ebarahul nad oma kehaga on. Või noh, sel korral oli nii. Enamikel juhtudel teeme me ikka midagi muud kokku saades. (Näiteks joome veini ja räägime mehi taga.)

Tagasi alasti naiste juurde.

Mõlemad nad on mu kallid sõbrannad ja kusjuures mõlemad minust – noh, kui mitte poole, siis kolmandiku võrra kergemad küll. Kaalunumbrilt siis. See aga näitab jällegi seda, et kaalunumber per se polegi oluline. Ka alla 50 kilo kaaluv naine võib olla oma kehaga täiesti tülis. Ja on uskumatu, et see on ikka veel nii tavaline, hoolimata kõigist “Olen ilus, loomulikult” ja “70 kilo on uus 45” trendidest, mida (naiste)ajakirjandus aeg-ajalt taas teemaks võtab. Veider on ka see, et ma mõistsin oma sõbrannasid täielikult. Ning see häirib mind kõige rohkem – et minu jaoks (ja paljude teiste naiste jaoks) ONGI täiesti normaalne elu osa see, et nad ise ja kõik neid ümbritsevad naised polegi oma kehaga rahul!

Naabrinaine on muidugi hoopis teisest killast. Ta kuulas mind, silmad suured peas ja raputas uskumatuses pead: “KUIDAS see võimalik on?!” Ta päris ausalt ei mäleta korda, mil ta oma kehaga rahul poleks olnud. Ja ta ei kaalu mitte see 45 kilo, mida üks mu paljaks koorinud sõbrants. Pigem ikka, noh, natuke rohkem. Me üritasime arutledes järeldusele jõuda, et kus läks midagi mu sõbrannade ja minu elus valesti, et meie jaoks kehaga pidevalt tülis olemine ongi normaalne.

Naabrinaine psühhoanalüüsis (mitte eriti originaalselt), et väärastunud kehapilt on tõenäoliselt mitme faktori põhjustatud. Esimene ja kõige olulisem neist on loomulikult enesehinnang ja tõsiasi, et paljud (minusugused) naised arvavad, et nende isiklik õnn on kuidagi otseses seoses sellega, kui “pandavad” nad on või kuidas teised neid näevad.

Ehk siis otse öeldes: õnneliku elu aluseks on see, kas on mees või pole. Ja mehe olemasolu sõltub sellest, kas keegi sind üldse seksikaks peab. Ning mida paksem, ebatäiuslikum, armilisem, kurvikam (sisesta siia ükskõik mis omadussõna, mis selle konkreetse naise jaoks ta keha ebaseksikaks teeb) sa oled, seda vähem tõenäolisem on, et keegi sind üldse tahab. Mis tähendab, et õnnelikust elust võid sa vaid und näha.

Ratsionaalselt analüüsides saan ma aru, et selline mõtlemine on konkreetne pask. Aastatepikkuse sundmõtete, solvangute, ebakõlade ja ebaadekvaatse enesehinnangu loodud konkreetne pask.

Ratsionaalselt mõeldes saan ma aru, et ennekõike tuleb ennast (kõigi oma vigadega) armastada – ja küllap siis kunagi keegi ka sind armastusväärseks peab. Ja kui ei peagi? Mis siis sellest! Õnnelikuks eluks pole alati abikaasat tarvis.

Ratsionaalselt saan ma sellest kõigest aru, aga hoolimata mingist rahulolust, mille ma lapse saades saavutasin (noh see “olen siuke nagu olen, aga vähemalt tegin lapse oma kehaga valmis”-rahulolu), olen ma aina veendunum, et kui minu praegune suhe peaks kunagi lõppema, siis ei leidu maailmas ühtegi inimest, kes mind tahaks. Tehku ma nii palju sporti või lugegu nii palju kaloreid kui sisse mahub – ebatäiuslik, seega ebasobiv.

Appi, milline pask.

Aga nii just mu mõtted mõõnahetkedel töötavad ja paljad naised mu korteris tõendasid, et neil ka. See on nii kohutavalt kurb.

Ja kõige veidram?

Mina nägin neil kordadel enda ees seismas MAAILMA KÕIGE ILUSAMAID naisi. Noh, on mõned armid, mis siis? On siit-sealt natuke konarlik? Ja mis siis! Ilusad naised! Vaat et kõige ilusamad! Sest ebatäius ongi inimeste juures kõige ilusam. (Peamiselt sellepärast, et täiuslikku polegi olemas, aga see on juba muu teema.)

Aga miks, kurat, ei suuda nemad end või mina end ise nii näha? Ja kust peaks üldse alustama? Ehk pakutakse kusagil ka ajupesuteenust?