Mu kõige kallim,

täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.

Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.

Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.

Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.

Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!

Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.

Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.

Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.

Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.

Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.

Ja sellest piisab täiesti.

Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,

sinu ema

(see ebatäiuslik ja lihtne)