Läheneva 30 vanusenumbri kukkumise kass on sel aastal kohale jõudnud eriti varakult. Eile ja täna ärkasin ma TÕELISE emoga, sest ma lihtsalt ei suuda seda ära händlida.

Ärge saage must valesti aru, eks, mul ei ole põhimõttelist probleemi vananemise või 30 OLEMISEGA. Džiisus, te ikkagi räägite siin praegu inimesega, kes EI SUUDA ÄRA OODATA, millal ta pensionile jääks, et lõpuks ometi saaks legitiimselt laiselda ja ei peaks mitte midagi tegema.

Küll aga on mul tõeline probleem sellega, et mul on alati ebarealistlikud ootused seoses oma sünnipäevaga. Ja kuna number on kuidagi eriline, siis sel aastal on need lootused totaalselt laes ja MA KASSIN NAGU VANA KASSUR juba tuhandendat päeva järjest.

Sest ma ei suuda välja mõelda, mis vormis seda pidu pidada, nii et täidetud saaks kõik tingimused:

1. Ma peaks saama kutsuda sünnale KÕIKI endale olulisi inimesi, sh vanu Tartu-sõpru.
2. Nad peaks kõik kuhugi ära mahtuma ja kaugelt tulejatele peaks olema võimalus pakkuda öömaja. Ja arvestada tuleb ka sellega, et paljudel on lapsed või pluss ühed, kes ka peaks kõik kuhugi ära mahtuma.
3. Pidu ise peaks olema muidugi grandioosne ja fabuloosne, soovitavalt sisaldama väikest paraadi, kloune, bändi, mustkunstnikku ja strippareid. Ja võibolla kummilosse (no neid, mis lastel on) ja batuute. Okei, ühest batuudist piisab.
4. Peo eelarve seejuures on mingi HEAL JUHUL sada eurot. Sest ma rott ju.
5. Ahjaa, ja ideaalis oleks see kõik üllatuspidu, mida ma ise korraldama ei peaks ja kaasneks veel suur WOW-efekt ja õnnepisarad, et mu sõbrad on fantastilised. (Mitte et nad seda niikuinii juba ei oleks…)

Näete nüüd ise, et ma seisan täiesti võimatu ülesande ees. Kuna ma elan praegu ka sellises kohas, kuhu, ma olen kindel, ei viitsi kõik isegi tulema hakata (sest siit öösel koju saamine on transpordi puudumisel raskendatud ja sel juhul peaks keegi olema kaine rool, no ja siis olen mina eraldi kassis, et inimene peab passima kainena, kui ta äkki tahaks ka võtta klaasikese ja siis ta hakkab ju mingi hetk ära kibelema, ja siis ma olen selle pärast eraldi kassis), siis kodus pidamine tähendaks, et ma peaksin tegema mingi ERITI selektiivse külalistelisti, jätma välja plussühed, keda ma hästi ei tunne. Aga see oleks lihtsalt asshole move ja ma ei taha olla SEE TŠIKK, kes hakkab paaridele ütlema, et õu kle, tule süntarile, aga ära oma ELUARMASTUST kaasa võta, sest noh, ma olen teda aind ühe korra näinud ja mul kodu seinad pole kummist.

Siis on variant siiski kuskil mingi laud kinni panna ja osta mingid snäkid. Aga ma ei suuda isegi välja mõelda mõnd ägedat kohta, sest jumal teab, millal ma viimati kuskil väljas käisin. No ja siis ikkagi tuleks lapselogistikale mõelda, sest, ah, ma ei taha isegi sellesse laskuda hetkel, aga tõenäoliselt pean ma arvestama sellega, et Milake on siiski ka sel õhtul minuga ja öiset hoidjat mul hetkeseisuga pole (kuigi õnneks on vanavanemad, nii et ses mõttes pole asi katastrofaalne).

Vahepeal ma mõtlesin, et tahaks lihtsalt mingit eriti ägedat kompleksi kinni panna, kus oleks bassein ja mingid ööbimiskohad ja nii, no siuke talvine pool party, aga vt punkti 5.

Siis mõtlesin, et lükkaks üldse suvesse selle pidamise, aga jajah, mäletan ju küll, ükskord Birx lubas ka suvel pidada ja pidamata see pidu jäigi, teiseks olen ma nii hull kuupäevapede, et see pole ikka õige sünna ju, kui inimene on sündinud 11.02 ja siis peab süntarit, ütleme, 18.06. MA OLEN TALVELAPS. Veebruar is my thang! 

Oeh, elu on ikka kohe nii palju keerulisem, kui mingis osas ei ole inimene täiskasvanuks saanud ja tujutseb nagu mõni eit oma sünna pärast.

Nii et praegu ma mõtlesin, et ei tee üldse midagi. Lähen kinno nagu Jess “New Girli” viimases VÄGA TEMAATILISES osas. Ja siis tõmbun kookonisse ja istun ja nukrutsen, et miks ma nii feil olen.

Ja järgmine päev läheb elu edasi.

Sounds like a plan.