Mu armas väike päkapikk, sel korral palusin, et sulle kirjutaks hoopis su tädi Liis. Siin see kiri on.

Kallis Mila,

kas Sa mäletad seda aega, kui Sa olid väike täpp oma emme kõhus ja ta neid kirju kirjutama hakkas? Mina mäletan. Minu meelest on täiesti fantastiline, kuidas ühes pisikesest täpist ja õrnast aimdusest kasvab Päris Inimene ja veel fantastilisem on minu meelest see, kuidas täiesti tavalisest inimesest kasvab Ema.

Sina ei saa kunagi teada, milline oli sinu ema enne sind aga mina tean ja nägin seda metamorfoosi. Nii nagu ma olen näinud Sinu esimesi sõnu ja samme, olen ma näinud tema emaksolemise omasid. Ma olen igal kuul poetanud mõne pisara neid kirju lugedes, mida ta Sulle kirjutab. Miski, mida mina Retile teinud ei ole (kuigi ma olen teinud nii mõndagi muud).

Kui ma vaatan Sinu ja Reti pilte, siis olen ma alati hämmelduses sellest, kui sarnased te olete. Mingi joon, mingid tõrksad silma tükkivad juuksed, mis takistavad teie kiiret rütmi muudab teid nii lähedasteks, nagu te oleks kaksikud. Eks te oletegi. Reti sünnist saati teineteise jaoks olemas olnud, sest teil mõlemal on hullud emad, kes peavad kogu aeg tööd tegema. No ja nii te kaklete ja olete sõbrad selles kaheaastase hoomamatus „MINU – EI MINU“ taktis, mis ometi jätab palju ruumi armastusele ja üksteiselt õppimisele. Alatasa võrreldakse lapsi, kes mida ennem tegema või ütlema hakkas, aga teie areng on läinud vaieldamatult sarnases rütmis.

Mulle väga meeldis väljend „kõvaketas läks tööle“. Üks asi on see, kui beebile jõuab kohale, et ta on inimene ja teine faas on see, kui kaheaastane saab aru asjade loogilisest järjekorrast. Sul on juba iseloomu ja Sul on oma mõtted ja teod, mida Sa vaikselt salaja nihverdad vahel emmegi eest varjatult. Sa oled ISE, samas oled Sa empaatiline ja mõistev. Sa oled iseseisev, selle koha pealt küll Retist ees, sest temal on venna turvaliselt kõrval.

Iga kord meile tulles on Sul kaasas midagi, mille Sa suure tõenäosusega maha unustad, sest asjade vajalikkus tekib ja kaob. Küll aga on Sinu jaoks püsivad olnud inimesed ja ma loodan, et sa saad oma lapsepõlvest kaasa selle turvatunde, et Sinu „tädid ja onud“ (rääkimata emmest) ei jäta Sind isegi siis, kui Sa tahad kakskümmend minutit nutta, sest esimesena pandi jalga vasaku jala sokk või sest Reti ei loovuta oma männikäbi. Ja Reti juurde oled sa alati oodatud.

Sinu tädi Liis