Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.