Kallis Milake,
täna said sa täpselt kahe ja poole aasta vanuseks. Minu viimasest kirjast sulle on möödas juba mõni aeg, ma vabandan selle pärast. Ja ma vabandan selle hullumeelse sügise eest ka, kuigi ma loodan, et see on mind raputanud rohkem kui sind ja et sinu jaoks on hoidjatädi Ilme ja alatihti töötav-õppiv emme elu normaalne osa, mille pärast mitte väga stressata.
Milline sa siis kahe-ja-poole-aastasena oled?
Noh, esiteks muidugi oled sa KOHUTAVALT ARMAS. Me rääkisime ükspäev koos telefonis vanaemaga ja ma olin sunnitud tunnistama: see hulk aega, mille me päevas kulutame koos müramisele ja teineteise kõdistamisele, kiusamisele, naerma ajamisele, kallistamisele ja lollitamisele, on ikka täitsa kopsakas. Ning ta oli järgmine päev väga üllatunud, kui ma sain rahulikult telefoniga rääkida, sest sina olid parasjagu Ruumit kiusamas JA EI ELANUDKI MUL SELJAS. Hämmastav! Neid hetki on! Neid on vähe, aga neid on!
Noh, see nüüd kõlas kah natuke veidralt. Nagu sa omaette ei asjatakski. Oi, sa asjatad kõvasti! Su erialaks on kruvid ja vedelikud. Nende valamine. Ükskord, kui ma süüa tegin, toppisid sa mõnusa peotäie kruve veepudelisse. Mul oli pärast tükk tegu, et neid sealt kätte saada.
Lisaks räägib Ruumi, et alatihti lähed sa tema tuppa ja ümised laulda: “Lalla-lalaa-laa…” Niimoodi hajameelselt, umbes et “ärge pange mind üldse tähele, ma lihtsalt jalutan ja laulan siin omaette”. Ja siis justkui juhuslikult näed sa: oi, söök! Ja hiivad Ruumilt singitüki või apelsiniviilu. See on hirmus nunnu ja kohutavalt naljakas.
Täna vaatasin ma, kuidas sa multikaid vaatad. Sa elasid lammas Shauniga koos kõik läbi, kräunusid seal, kus kass kräunus ja jooksid, kui Shaun jooksis. Kui ma üritasin su mjäugumist filmida, märkasid sa mind, ja nõudsid, et ma sulle seda 10sekundilist videot sinust endast kakskümmend viis korda mängiksin.
Vahel me naljatleme Ruumiga, et praegu on ju aeg, kui sul hakkavad tekkima esimesed mälestused. Ja õhtud sageli näevad meil välja nii, et me kõik saabume koju, hakkame kokkama, päevamuljeid vahetama. Ja siis tuleb Miuks, kräunudes, nagu tal ikka kombeks. Ta mjäub tõesti väga palju. Ja vahel me kräunume Ruumiga talle vastu. Mille peale hakkad sinagi kräunuma (sest why the heck not, eks ole!) ja meil on siuke armas kräunukoor elamises.
Kunagi imestad sa kindlasti, miks su esimesed mälestused kräunumist sisaldavad…
Ma armastan seda, kuidas sa räägid. Sa oskad väga hästi öelda näiteks “käterätik”, aga sulle meeldib öelda “kätike” ja nüüd ütlen mina ka kätike, sest kätike on lihtsalt NII NUNNU. Uuema aja trend on ka “namastan”. “Mila namastan mõmmit!” Ja ükskord oled sa tulnud minu juurde kaissu ja öelnud: “Namastan…”
Enamasti, muidugi, kui ma küsin, kas sa emmet armastad, vastad sa: “Ei namasta!”
Numbrid on su suured lemmikud, aga ka sina kipud sageli unustama numbri kolm. “Üks, kaks, neli, kuus, jookseme!” Väikse abiga loed sa siiski kümneni ära juba. Sulle meeldib, kui ma loen su sõrmi ja varbaid ja sulle meeldib minu sõrmi-varbaid lugeda. Ja veel meeldib sulle mu seljas ratsutada, kaelas rippuda ja siis see, kui me “teeme jalgu” – ehk et ma tõstan su pea kohale ja sina kasutad oma superlihaseid, et jalad taeva poole ajada. Üsna varsti, ma usun, seisaksid sa vaevata kätel, su kõhulihas on ikka tegija.
Sa oled kõige armsam asi mulle siin ilmas. Päriselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elaksin ilma sinuta. Ja kuigi meil on päevi (eriti hommikuid), kus kohe mitte asjad ei klapi, saame me neist ju siiski üle. Ja need hetked, kui sa tuled, oma käed mulle ümber paned ja ütled: “Kõik on hästi…”
Neil hetkedel mu süda tõmbub kokku ja plahvatab siis armastusest.
Isegi, kui sa jätkuvalt mulle ütled “ei namasta”…
Namastan mina sind siiski lõputul hulga.
Emme