Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.
Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.
Ema pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.
Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.
Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…
Edasi läks nagu läks.
Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.
Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.
Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.
Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.
“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”
Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.
Tõde on, et ainult aeg aitab.
Ja uued algused muidugi ka.
On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…
Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.
Meil on nüüd uued kodud.
5 thoughts on “hüvasti, kollane kass”
Ka minul läks sarnaselt, et lapsed kolisid väikelinnast ära ning vanemad otsustasid samuti järgi kolida ja maja müüki panna. See oli mu jaoks nii suur trauma, et läks ikka mitu head aastat, kuniks sellega leppisin. Aga tore on see, et kuigi see kõik toimus juba 10 aastat tagasi, siis siiani unenägudes “kodu” nähes, ei näe ma ei oma praegust kodu ega ühtki vahepealset üürikat, vaid ainult ja ainult lapsepõlve maja 🙂 hommikuti on nii kummaliselt soe tunne, justkui oleks salaja vanas majas luusimas käinud. Koertega on sama lugu, sest oma praegust lemmikut pole ma kordagi unes kohanud, küll aga külastab mind üsna sageli mu lapsepõlve karvane sõber. Seega kui sul juhtub sama hästi minevat nagu minul, siis ei olnudki see sinu viimane kord seal aega veeta 🙂
mäletan seda tunnet 14 aasta tagusest kolimisest. minu sünnikodu oli minu vanaisa ehitatud, seda valusam, samas ei saanud elu seal majas nagunii vanamoodi jätkuda, kuna vanavanemad olid mõlemad läinud kõige kaduva teed ja maja seega pooltühi – ei tundunud ratsionaalne valik hakata sinna nende korrusele kedagi üüriliseks võtma, kellegi võõraga oma maja jagama, parem kogu kupatus maha müüa ja endale uus osta.
nüüd armastan seda ‘uut’ üliväga, asub see linnast eemal, metsa vahel, hirmus tore on oma lastega seal käia. niiet mõnes mõttes lõppes kõik ikkagi hästi. kurb on küll aeg-ajalt senini, eriti vanast kodust möödudes. lagunema on jäetud see, ilmselt ootuses, et sobival hetkel maatasa teha ja uus moekas loss või hoopis ärihoone asemele ehitada. nagu Muhvgi, käin ka mina seal unedes vahel veel ringi kondamas.
aga sinu lapsepõlvekodul, Daki, pean oma magamistoa aknast silma peal, loodetavasti läheb sel majal hästi!
Valusalt tuttav oli kõik see jutt.
Elasin Nõmmel vanas puumajas, mis oli meil pooleks samuti kummalise parmude perekonnaga. Kolisin sealt ära 20ndate eluaastate alguses, kuid vanemad elasid seal siis edasi. Minu pulmad olid seal majas, minu esimese lapse esimesed jõulud ja õueskäimised… Kõik lapsepõlvemälestused… Lõpuks müüsid vanemad oma osa maha, sest tahtsid kolida meie maamajja. Mina ei oleks jõudnud oma perega seda vana puumaja üles vuntsida. Elu läks edasi.
Mäletan samuti, et istusin kodumaja ees vahtrapuu all ühel sügispäeval ja teadsin, et kohe sõidab vanemate kolimiauto ära ja siis ei ole mul siis enam kunagi asja.
Olen käinud ikka seda maja vaatamas ja mõnikord on lihtsalt füüsiliselt valus sees seda maja vaadata. Aegamööda ununevad kõik need vana lagunenud puumaja vead ja naabrite teod ning ilus jääb meelde. Olen kindel, et vanast peast meenutan seda puumaja kui maailma parimat paika.
Appi. Ajasid mu lausa nutma 🙂
see oli jummalast äge maja.