Naabrinaine rääkis, kuidas ta sai kultuurišoki. Käisid perega veekeskuses ja samal ajal, kui ta oli LMiga lastebasseinis, juhtus ta pealt nägema stseeni. Väike laps läks ema juurde, küsis pissile ja ema saatis ta rahumeeli lastebasseini: “No mine tee seal ära!”
Laps tuligi, kükitas vette maha, väristas end ja läks siis ema juurde tagasi.
Naabrinaine oli muidugi pahviks löödud. Ja olin minagi, kui ta sellest mulle rääkis.
Täna puutusin aga kokku olukorraga, kus mul endal ka kihvatas korralikult. Harilikult ma üritan teisi vanemaid mitte arvustada – kunagi ei tea, mis on põhjustanud selle olukorra, et laps on näiteks hüsteerias ja ema lihtsalt ignoreerib teda. Või kui laps nõuab hädise häälega võileiba, aga ema ütleb, et praegu süüa ei saa. No jumal teab, eks.
Aga olime täna kohvikus, kus õue peal ka väike laste liivakast ja mängunurk. Milake jäi sinna mängima, kui me emaga lauda istusime. Mingil hetkel jooksis ta ilmselgelt häirituna meie juurde, aga kuna ma ei olnud tähele pannud, mis juhtus ja ta nagu midagi ei öelnud ka, sõime rahulikult edasi. Mõne aja pärast läks Mila uuesti liivakasti mängima ja kui ta sellele lähenes, siis seal ka olnud umbes 3aastane poiss lihtsalt lõi teda. KAKS KORDA. Lambist, sest Mila julges minna liivakasti poole.
Poisi vanemad vaatasid asja rahulikult pealt. Mul viskas silme eest mustaks ja käratasin, et kurat, löö vastu. Mila muidugi ei teinud seda, vaid lihtsalt hakkas nutma ja tuli meie juurde tagasi. Ja muidugi ei olnud see kõige adekvaatsem reaktsioon, aga kurat, ma nii vihastasin!
Jäingi siis mõtlema, et mis tegelikult selles olukorras õige lahendus oleks. Ühelt poolt öeldakse, et lastel tuleb lasta omad konfliktid ise lahendada ja kui verd otseselt ei lenda, siis las asjatavad omaette. Sellega ma päris nõus pole, eriti kui on tegu ilmselgelt agressiivse võõra lapsega. Ja kuna ma eile vaatasin seda Jürgen&Scotti koolikiusamise vastast videot, olin ma veel eriti tundlik igasuguse vägivalla koha pealt. Sest alguse saab ikkagi kõik ju lastetoast ja mulle tundub, et ka sellistest vanematest, kes rahumeeli lasevad oma võsukestel teisi lambist peksta. Sellises vanuses last süüdistada oleks muidugi kohatu, tema lihtsalt ei tea paremini.
Niisiis, mida järgmine kord sarnases olukorras teha? Minna vanematega rääkima? Rääkida lapsega? Rääkida nii vanemate kui lastega? Või lihtsalt eestlasele omaselt passiivagressiivselt lahkuda, haarata laps käe otsa ja tulistada oma parima “kui pilk suudaks tappa” näoga vaikivaid süüdistusi ignorant-lastevanemate poole, kellel, olgem ausalt, on igasugustest pilkudest täiesti savi ja pigem rõõmustavadki, et nende võsuke lõi korra majja ja liivakast kuulub nüüd uhkes üksinduses ainult temale?
Ffs, teinekord lihtsalt tulebki siuke tunne peale:
children being raised so right
15 thoughts on “kultuurišokid”
Mina küll keelan võõraid lapsi. Ilusti ja viisakalt, aga kindlalt. (A la Palun, ära löö/viska liiva, teine saab haiget.) Või küsin mis juhtus, et ta nii teeb. Pigem on need lapsed olnud küll tuttavate lapsed, aga vahel ka liivakastis täitsa võõrad. Sõimata ei ole veel saanud. Ja mul pole selle vastu midagi, kui keegi minu last keelab, sest mina ju täpselt ei tea, kus teiste inimeste piirid on.
Nõustun 100% selle kommentaariga ja teen ise samamoodi.
Kui mina kuuleksin, et keegi saadab oma lapse basseini pissile siis läheksin ma kohe selle ema juurde ja küsiksin, et kas ma tõesti kuulsin õigesti. Teeksin seda enne kui laps on oma häda ära teinud. Kui selline sekkumine jätaks ema külmaks ja ta ikka lubaks lapsel end basseini tühendada siis läheksin ma selle lapse juurde ja teataks emale, et ma ka just kusesin sinna vette. Sooviksin head sulistamist ja kõnniks minema 🙂
Teise juhtumi puhul astuksin kindlasti oma lapse kaitseks välja, eriti veel nii väikese lapse puhul kui seda Mila on. Läheksin oma lapsega selle lööja lapse juurde ja küsiksin mis toimub ja seletaksin, et liivakastis võivad kõik lapsed mängida, lüüa teisi ei tohi jne.
Kui sellest ei aita ja laps ikka lööb siis hüüaksin karmi häälega, et lüüa ei tohi ja jätku järgi. Ma arvan, et iga normaalne ema reageeriks juba esimese sekkumise puhul, kui ta laps peaks kedagi lööma, aga kui ei siis tavaliselt sellistele vanematele ei meeldi kui keegi nende võsukesega õiendama tuleb ja kui nad ise last keelama ei tule siis sind kindlasti. Kui neile ei meeldi, et nende last võõrad kasvatada püüavad siis saab ju neilt küsida mida nemad sinu situatsioonis soovitaksid teha.
Peamine on loomulikult ise väga rahulikuks jääda ja mitte hulikaani vanematele kallale karata.
Jepp, see ongi keeruline natuke, suhestuda võõraste vanematega. Aga muidugi on soovitatud lahenduskäik õige.
Ma lähen ka marru, kui sellist asja näen. Ja loomulikult ma lähen ja ütlen sellele lapsele, et nii ei tehta. Kusjuures, ütlen ka seda, et ma ei taha seda enam näha. Ja seda kõike mitte isegi väga leebelt, vaid vägagi konkreetselt. Samas, kui oma laps nii käitub või käituma peaks, reageeriks täpselt samamoodi. Sellisest asjast minu arvamist mööda lihtsalt ei tohi mööda vaadata.
Muidugi peab lapse kaitseks sellises olukorras välja astuma.
Basseini pissimise lugu on täielik koomiks. Elu on ikka alati uskumatum kui väljamõeldised. Oleks pidanud teavitama mõnd töötajat. See oleks ehk mammale aru pähe pannud.
Löömiseloo puhul oleks mina rääkinud lapsega, kes lõi – küsinud, miks ta nii tegi ja palunud tal vabandada, keelanud edaspidi nii käituda ja ehk ka soovitanud minna lapsel rääkima emale, mis juhtus või läinud koos lapsega. Siis oleks ema pidanud kuidagi reageerima. Kolmesed on tegelikult täielikult titad veel (usun, et kui oma laps on väiksem, siis tundub vanem laps suur ja teadlik oma tegudest), peast soojad tegelikult ja ei mõista alati, miks nad midagi teevad. Neid peab muidugi õpetama õigesti käituma, enamasti piisab vestlusest.
Täiesti nõus! Järgmine kord talitangi nii.
Lisan ühe pealt kuuldud kurva eluhetke Tartust, mõni aasta tagasi. “Emme, mul on vaja pissile!” – “Ah, pissi püksi, sul on ju mähkmed all.” Laps oli pealtnäha umbes 2,5 aastane.
Mina ka ei näe probleemi võõra lapse keelamises. Keelaks võõrast täpselt sama moodi nagu enda oma.
Selline 3-aastane katsetab juba piire ja kui talle sel korral mingit keeldu ei tulnud, siis pole ka mitte mingit põhjust, miks ta järgmise lapsega teist moodi käituma peaks.
No oma väikese lapse kuuldes käratada : kurat? löö vastu! ei jäta sinust sugusi paremat muljet. Selle asemel, et rahulikult selgitada poisile, et lüüa ei tohi.
Üldiselt ei ole vägivallale lahendus vägivallaga vastata. Ja Milale annad sa nii märku, et probleemide lahendus on jõud ja vägivald. Väikesed õpivad löömise (või hammustamise) üsna ruttu ära. Ja nii on lasteaias jälle juures üks laps, kes teisi iga pisiasja puhul lööb, sest löömisega saab “õiglus” jalule. 🙁
Basseeiniloo puhul ei suuda mina jälle imestada seda, et keegi kuuleb sellist asja pealt ja jääb rahulikult basseini oma lapsega edasi isuma. Selle asemel et
minna ise sellele emale KOHE ütlema
või kui ei soovi konflikti, siis ujula töötajale ütlema
Esiteks, Mila ei kuulnud mu reaktsiooni. Teiseks, ütlesin ka siin kohe, et see polnud adekvaatne. Lihtsalt väga kihvatas. Ma pole ilmselt ainus ema, kel niimoodi lõviks ära kisub ja selge mõistus sellises olukorras korraks hüvasti jätab.
Mina saan küll väga hästi aru ja mingites olukordades olen ka oma lapsele öelnud, löö vastu.
Kas me elame selleks, et muljet jätta?
See “õige ja vale” oleneb tihti olukordadest, nüanssidest ja on suhteline.
Olen näinud ikka omajagu juhtumeid, kus lapsevanemad näevad, aga ei sekku, kui nende väikelaps lõhub või lööb avalikus kohas, olen näinud ka juhtumit, kus kaks pisikest poissi pildusid kassi täval kividega ja seda isa silma all. Olen ligi astunud ja küsinud just vanemate käest, et “kas teil häbi ei ole?” ja tõsimeeli ootama jäänud, mida vastatakse.. ja vastatakse huvitavaid asju, aga enamjaolt siiski vaikitakse piinlikult.
Kui ikka vanem kinnitab oma sõnadega väikelapsele, et basseini võib pissida või näiteks, et kodukass on pai, aga tänavakassid tuleb kõik ära hävitada ja neid võib lüüa, siis on ilmselt palju tahetud, et see kolmeaastane mõtleks, et – oot, nii ikka ei tohiks teha.
Basseini pissimise puhul oleks läinud öelnud töötajatele, et ema käskis vette pissida, emale ja lapsele oleks ka loengu pidanud.
aga kui keegi mu last lööks korduvalt ja vanemad ei reageeri, siis tuleb seista lihtsalt 2 lapse vahele, kui veel vehib siis öelda vanematele, et kui and kohe ei liiguta siis tuleb juba politsei sellega tegelema või see laps tõstakse liivakastist välja !
Eheh,
muidugi, muidugi oleks öelnud basseinikusikule igast asju, aga
…ma ei viitsinud. Aastaid ja aastaid käi ja selgita võõrastele lastele ja nende emadele elementaarsusi, nagu vastu seina. Ütled, et ärgem pissigem siia, kuulad vastusõimu ära.. ja ongi väärtuslik 10 minutit isiklikele lastele ettenähtud aega raisatud. Ma oleks elukutseline päästja ja politseiootaja, aga kõikide töllmokkade kasvatusvigu ma lahendada ei viitsi.
… töötajatele ütlemine… ühele neist ütlesin mõni minut ette pissijuhtumit, et basseinis on surnud hiir. Jorss korises ja nörtsus pahaselt, pani nutitelefoni käest, ja õngitses vaikides hiire välja. Aga no lapse piss oleks talle üle jõu käinud. Ja lapse emaga rääkimine ammugi..tegelt, ma ei usu, et ta üleüldse rääkida oskas, võibolla oleks veel nörtsunud.
Aga löömisest – mina keelan ka võõraid lapsi, kui nad minu omi klohmivad. Või kui aega ei ole, siis viin oma lapsed ära. Vastu löömine ei tule kõne alla, minu lapsed ei tohi mitte kunagi, mitte mingites tingimustes kedagi lüüa (sõja ja häda ja viletsuse jätame välja), nagu ka ma ise ei kasuta elusolendite vastu füüsilist vägivalda.
Naabrinaine