Mul oli selleks nädalaks nii palju coole postituseideid, aga ÜLDSE pole aega, õudukas. Ja lisaks kõigele sattusin ma eile õhtul kuidagi lugema oma sellenädalase Delfi kolumni kommentaare ja mul läks tuju nii ära, et ei ole enam peas ühtegi cooli ideed.
Internetti kirjutamisega on teadupoolest see värk, et idiootsete kommentaaridega tuleb arvestada. Eesti anonüümne kommentaarikultuur kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb ja sa kas õpid seda ignoreerima, õpid seda mitte südamesse võtma või õpid sõkaldest terad eemaldama. Kui ühtegi kolmest selgeks ei saa, siis pole internetti kirjutamine asi, mida sa kaua teha saaks – see sööb lihtsalt seest nii tühjaks.
Mina olen õppinud kommentaare ignoreerima. Kui Mallu Delfis oma beebiblogi hakkas pidama, luges ta alguses koguaeg kommentaare ja ma rääkisin talle pikalt iga kord, miks ta seda tegema ei peaks, ERITI kui ta seda kõike nii hinge võttis ja läbi elas. Nüüd ta vist neid enam väga ei loe ja on õppinud neid vähem südamesse võtma. Mina? Ma oleks pidanud jääma ignoreerimise juurde, sest mina võtan KA südamesse. Ja nüüd seekord lugesin ja nii õudselt kurb hakkas.
Ma ei saa hästi aru sellest, et inimesed võtavad oma päevast selle 15 minutit, et minu kirjapandut (millega nad ei nõustu ja mida nad idiootseks peavad) lugeda, siis võtavad paar sekundit, et endale “äge” alias välja mõelda ja siis veel mõne minuti, et mulle midagi VÄGA halba öelda. Lolliks sõimata, näiteks. Või siis täpsustada, kui VÄGA nad ikka lolle naisi vihkavad.
Mina võiks öelda, et ma vihkan ilgelt lolle kommentaare.
Pooled kommentaaridest just seda on, inimesed lihtsalt EI SAA aru absoluutselt, mida ma kirjutan, point läheb lennates kuskilt poole meetri kõrguselt peast üle. (Ja hakkavad mölisema, sest ma viitasin jutu sees tähtkujudele… Järelikult olen imbetsill ju! Või siis hakkavad kinni sellest, et ma kirjutasin, kuidas Mila sööb vokkrooga… SEST MILLINE EMA ANNAB OMA LAPSELE PRAETUD JUURIKAID LIHA JA NÄITEKS RIISIGA?! OLEKS ET KEEDAKSKI!!!) Teine pool kommentaatoritest saavad umbkaudu aru, mis mu tegelik point oli. Ja kuna nad sellega ei nõustu, siis arvavad, et on kuritegelik, et minusuguseid ammu juba seina äärde pandud pole, SEST MILLINE EMA EI SUNNI OMA LAST SÖÖMA?! Praegu hea rääkida, aga vaatame, kuidas su laps 15 aasta pärast kodutute supiköögi järjekorras seisab…
What nagu? Et kes naerab viimasena, naerab paremini?
Ma kohe nii väga tahaks näha seda inimest, kes tuleb kohtub Milaga, näeb kõrvalt, kuidas ma teda “kasvatan” (või siis tema kasvatamatust) ja siis õhtuks ütleb: “Jajah, väga tore. Kõik on väga tore. Aga ma loodan, et 15 aasta pärast on su laps kodutu narkomaan. Ja kohtume siis seal Koplis supiköögi juures? MA OLEN SEE, KES POLE KODUTU JA KES SU LAPSE ÜLE NAERAB. Head õhtut!”
Päriselt? Tõsiselt? Sellised inimesed on olemas?
Lugedes kommentaare, tundub tõesti nii.
Eile mõtlesin natuke selle kõige üle. Käin ringi ja mõtlen, et inimesed on ilusad ja head, vähemalt enamuses. Poes naeratavad, pangas jutustavad minuga, ainult vahepeal aeg-ajalt ähvardatakse päriselus näkku lastekaitsega ja õnneks ainult iga paari nädala tagant ähvardatakse kodutusega… Sellega ma olen juba harjunud – vähemalt enamuses tundusid ümbritsevad inimesed head.
Aga tuleb välja, et tegelikult on kõik kahenäolised? Mulle näkku naeratavad, selja taga aga ootavad õelalt irvitades, et mul läheks ikka nii sitalt kui võimalik? Ja kuna mu elu läheb üldiselt tõesti üsna sitalt, siis, ma eeldan, saate te minuvihkajad iga nädal kokku, kannate mu mitteedusammudest teineteisele ette, naerate veel ja siis lõpetate istungi paraadi ja ilutulestikuga?
Tore, kui mõnel nii palju aega ja energiat on. Ja tore, et mu sitastiminemised ja sitastitegemised teile nii palju rõõmu toovad. Keep on giving, guys!
42 thoughts on “kommentaaridest”
Uhh, pai Sulle, pisike!
Ma ei saa seda küll kuidagi tõestada, aga ma mõtlen ka seljataga (no esiteks juba sellepärast, et me päriselus näost-näkku ei kohtugi) Sinust hästi ja hoian pöialt, et elu kergemaks läheks . 🙂
Ja lohutada ka ei oska, sest nagu alguses kirjutad, teooriat tunned Sa niigi hästi, praktikas kahjuks ei tule lihtsalt välja see kurjusest eemalehoimine alati. Ega mul endalgi alati õnnestu (muudes asjades siis eelkõige).
nagu Sa ka ise kirjutad “point lendab üle”. Sa võtad kommentaare isiklikult, aga, usu 95% kommenteerijatest ei tee seda isiklikult Sinu suhtes. Inimesed tahavad arvata, kaasa rääkida, olla olulised, tähtsad, targad ja kaasatud.
Sa peaksid seda võtma kui missiooni- pakud välja intrigeerivaid teemasid, mida kommenteerides saavad inimesed end välja elada ja tähtsana tunda.
Kerge öelda, raske teha:)
Ära unusta- Sa muudad maailma oma kirjutistega ning anonüümsete kommenteerimisvõimalustega paremaks paigaks. See on Sinu missioon siin elus:)
Aitäh, tegelikult ma seda nii näengi ja tajungi, aga vahel lihtsalt ununeb ära ja tuleb negatiivne võnge sisse…
Ma lugesin nii Su lugu kui kommentaare ja kommenteerijatest jäi tõesti halb maik. Kui ikka inimene võrdsustab lapse mitte sööma sundimist “vabakasvatusega”, mis lõppeb vanaemale kirvega äsamisega (sorry, loll näide küll) siis on viga siiski võrdsustajas mitte sinus.
Mina lugesin artiklist välja, et Mila kasvab hoolitsevas keskkonnas ja loodan südamest, et oskan oma peagi sündiva põnniga sama elutervelt hakkama saada.
Mind häirib, et vabakasvatust samastatakse kasvatamatuse ja hoolimatusega…
Lugesin ka natuke neid kommentaare seal, palju ei suutnud. Esimene emotsioon oli ka, et wtf – kas inimesed tõepoolest loevad ja ei saa tekstist absoluutselt aru? Ilmselt. Ma olen ka seda mõelnud, et kus need tigedad kommenteerijad päriselus ussitavad, tegelikult olen mõnda näinud ka – no on kohe selline inimene, kelle meelest kõik on halvasti, kõik siin ilmas on kole ja paha, teised inimesed on kõik idioodid jne. Sellised s*tanuusutaja näoga inimesed. Mind ajavad nad naerma – õnnetud jobud. Võib-olla tõesti ongi hea, et saavad end netis suvalise inimese peale välja elada, äkki vigisevad päriselus selle võrra vähem aga kahjuks ma ei usu seda. Minu arvates tuleks neid kommentaare ikka kuidagi modereerida, et inimesed näeks, et ei ole okei netis sappi pritsida. Ja mis krdi – ära kirjuta kui ei suuda kriitikat taluda? Kriitika oleks mu meelest see kui öeldaks a la – ma arvan, et sa peaksid oma last sundtoitma, sellepärast, et…Sellist asja ma pole vist mitte iialgi näinud, et keegi suudaks viisakalt eriarvamusele jääda.
No selles suhtes on muidugi õigus, et kui ma juba sellist asja teen – kirjutan internetti – siis on tagajärgedega tegelemine (sh ka see, kuidas ma lasen end kommentaaridel mõjutada) minu vastutada… Aga seda küll, konstruktiivne kriitika on sageli hoopis teine.
Kusjuures mina olen siiralt veendunud, et see kontingent, kes kuskil netiväljaannetes ABSOLUUTSELT IGA UUDIST ja artiklit kommenteerib, ei ole päris see, kellega normaalsed inimesed igapäevaelus suhtlevad. Neil on peas mingi fundamentaalne viga. Nad on natuke nagu haiged inimesed. Ma ei oska muud seletust leida, alati kui kommentaare loen.
Võibolla see ongi mõne inimese jaoks AINUS eneseteostamise viis. Või siis nad ei saa aru, et tegelikult internet ikka nagu on ka päriselu osa ja seal halvasti ütlemine ei ole mõnus pinge maandamise viis nagu näiteks arvutimängude mängimine, vaid ongi lihtsalt reaalselt halvasti ütlemine ja kes seda teeb, on sitapea. Ausalt ei tea.
Ilmselt on mõlemat sorti inimesi. Kommentaarikultuur peab veel kõvasti arenema…
P.S Eesti Päevalehes oli kunagi helgel ajal ainult isikunime alt kommenteerimine lubatud. Kommentaariumid olid sisukad ja nende lugemine andis reaalselt arvamusartiklile palju juurde. Olid ajad, olid majad…
Nüüd on seal muidugi tavaline segu paranoikutest, vandenõuteoreetikutest (juudid! pedeliberalism! Ansip!), niisama lollidest ülbitsejatest, teemast mööda jaurajatest ja kirjaoskamatutest tainapeadest.
Mulle tundub, et nad pealkirjas sõnast “vabakasvatus” kaugemale ei lugenudki. See sõna iseenesest ajab rahva juba nii leili, et vaja kohe takka üles lööma hakata.
Mulle meeldis su kolumni lõpus just see vabakasvatuse kirjeldus. Eluterve suhtumine. Me oleme oma järeltulijatele eeskujuks, tahame või ei. Öelda võib mida iganes, sõnad ei kasvata.
Jõudu! Ja tõesti, ignoreeri seda möla. Kui suudad.
Enamasti suudangi:) Aitäh!
Kurjade inimeste juttu ei tohi südamesse võtta. Ikka vaja positiivsemat loota. Võib-olla toob tulevik ainult pehmemad droogid ja nõrga sõltuvuse, kodutuse asemel eluaegse laenuorjuse ja töötuse asemel vabakutselise kibeda leiva.
Midagi asjalikku polegi öelda. Lihtsalt.. esimese viie sekundiga kargas nii äge nimi pähe, et ei saanud kommimata jätta.
Hahahaa:D
Eks mõne inimese nägu-tellis suhe ongi vale ning vajab korrigeerimist, nothing personal, just construction business.
Oh, kui oskuslik sõnakombinatsioon:) Võrratu!
Ma ka täiega tahaks laikida kohe:D
Artikkel oli asjalik ja täiesti jagan sellist söötmismeetodit (kui seda just meetodiks nimetada saab) – kui ei taha, siis ei söö, las sööb mõni teine kord. Sööma sundimine on täiesti uncool, kui tegu pole just meditsiinilise näidustusega.
Anonüümsed kommentaarid artiklite all on praeguseks küll täiesti mõttetuks muutunud. Asjalikud on kommentaarid vaid väga spetsiifiliste teemade puhul, mis puudutavad väheseid inimesi, aga mida “arusaadavam” teema, milles igaüks end “eksperdiks” pidada saab, seda suurem ka läbu kommentaariumis. Eesti Päevalehe kunagine ID kaardi põhine autentimine ei andnud minu meelest samuti väga head tulemust – selle vallutasid igasugu harrikingod jne, kes oma nime paljastada ei karda, kuna kuulutavad enda arust püha tõde.
Kommentaariumi päris kinni panna vist ei maksa, aga see tuleks artiklite alt ära suunata. Igal ajalehel võiks olla vaba mikrofoni leht, kus siis võib sellist jama ajada nagu heaks arvad. Mõistlikumad ja teemasse minevamad asjad tõstaks toimetaja õige artikli alla ümber. Aga otse artiklit kommenteerida ei tohiks saada.
Absoluutselt nõus. Ja muidugi teadlikkus peab tõusma (ja tehnoarenguga käsikäes õnneks aina tõusebki), siis langeb ka kultuurituse tase. Aga seda muidugi ei muuda ka aeg, et inimesed näevad ja tajuvadki asju teinekord kardinaalselt erinevalt… Ja see on TEGELIKULT okei. Oluline on see, kuidas sa oma teisipidiarvamuses käitud – kas ründad või lased teistel ka elada.
Lugesin su kirjutist – noogutasin kaasa – ja lugesin kommentaare ning mulje jäi, et inimesed on mingit teist artiklit lugenud. Või on neil guugliprillid ees, mis filtreerivad teksti? Tundub, et paljud neist tarkpeadest on tavalised kitsarinnalised konnatiigi elanikud, kes ajavad vett sogaseks ja siis panevad pea vee alla – wasn’t me. Ma ei usu isegi, et need on noored ja rumalad, sest noored võivad ka väga targad olla (kusjuures teinekord on “elutargad” isegi väga palju rumalamad) ja jagavad iva.
Mis värk selle wokiga on?! Ma tegin oma (kohe 2a) lapsele juba al esimesest eluaastast pidevalt woki, seda nii riisi kui nuudlitega — teen seda siiani. KUSJUURES ma teen endale ka!!!! Esiteks on see lihtsalt nii hea, teiseks on see nii kiire ja kolmandaks nii lihtne. Kui mõni kommenteerija läheks mõnda Aasia riiki, siis ta jääks otsehoobilt nälga, sest seal saab palju wokitud toitu 🙂
Ah, ära isegi ürita mingit pointi nende anonüümikute jutust leida, sest nad kirjutasid selle lihtsalt oma masendava positsiooni väljaelamiseks (kodus on allasurutud ja kukununnud ju) ja kohe kindlasti ei oska nad lugeda ei ridasid ega nende vahelt, ega ei ole neil ka empaatiavõimet. See viimane kipub kahjuks tänapäevases info- ja nutiühiskonnas olema normiks saamas 🙁
Tänaseks on kõik see juba natuke naljakas ka:) Ja “vabakasvatuse” kild on juba siin mul sõpradega rääkides pidevalt hambus.
Vokid rokivad ja on tervislikud. Ärgu kobisegu. Iseasi, kui ei maitse ja ei viitsi teha – no ärgu söögu siis. Aga ärgu kobisegu, kui teistele meeldib.
Ära lihtsalt loe kommentaare. Ja ega ainult sina ei saa negatiivsete arvamuste osaliseks, tavaliselt arvamust avaldavadki ainult need, kes midagi head ei oskagi öelda.
Söögi osas olen sinuga samal arvamusel. Mind sunniti lapsepõlves ja mäletan, kui jube see oli. Seepärast ei sundinud oma last, kes oli väga kehv sööja. õnneks ka lasteaias ei sunnitud.
Enamasti ei loegi – ja nüüd enam tükk aega ei ole plaanis kah:)
Ma üritasin ka nende kommentaaride taga olevaid inimesi portreteerida ja lõpuks ei saanud enam midagi aru. Aga ma usun, et enamus lugejaid on nagu mina – ei hakka koertekarja üksiku kondiga õrritama. Ja nagu siinsetest kommentaaridest näha, siis on sul toetajaid tegelikult palju 🙂
Daki, kommentaarium on idioodipolk ja nii neid tulebki võtta.
Kui mina beebilogisin, siis sooviti mulle nurisünnitust ja ei tea mida veel. Otsustasin ignoreerida.
Olen aru saanud, et mida vihasemalt nad saatavad, seda valusamini point kohale jõudis. Karjub ikka see peni, kes kaikaga pihta saa. iiet võta seda kisakoori kui komplimenti. Hea lugu oli – ma noogutasi igal pool kaasa. Me kah last ei sunni.
Manonts, see on ikka päris jube, kuidas inimesed teistele nii kohutavaid asju suudavad soovida. Aga tundub, et positiivsust ON maailmas rohkem ja häid asju siiski ju juhtub palju-palju…
Mina enda pliksi kasvatasin vist sinu Milale üsna sarnaselt. Vähemalt su kirjutiste põhjal tundub nii.
Ja tead, kena inimene kasvas.
Mina suunasin, aga ise ta kasvas.
Lase edasi ja ära kõike halba ligi võta! 🙂
Kui pasarahega pildujad tahavad elada mullis, et nad on ülihästi kasvatatud ja ka muidu toredad isikud, siis mis parata – jäägu neile see arvamus. Võimalik, et nende järeltulijatest sellest hoolimata (või just selle pärast) kasvavad siiski normaalsed inimesed.
Mella, täpselt! Ise kasvab, mina saan ainult suunata ja ARMASTADA. Nii raske on ette kujutada, et see saaks kuidagi vale olla, sest tundub ju nii õige…
Aga mina tahaks teada,kuidas 2 aastast last sööma sunnitakse.
Kui sügavas hirmus peab vaene väike oma ema ees olema,et käsu peale hakkab sööma toitu,mida ta ei taha.Ykskord elus olen kuulnud vanaemast.kes sidus köögirätiga lapse käed selja taha ja söötis sisse täpselt nii palju toitu nagu tema arust oli vaja.See tundub kaunikesti jube lugu.
Lastekaitset oleks selliste vanemate eest vaja.
No ma tean, et on selline vahevariant nimega “ühe ampsu reegel” – et laps võtab ühe ampsu ja siis võib otsustada, kas tahab või ei. Ma olen seda teinekord proovinud, aga see ongi olnud päris jube. Ajad last lusikaga taha ja kui kisab, siis surad aga ampsu suhu. Aga töötab paljude jaoks, mulle jälle ei sobinud.
See tegelt ei peaks käima nii, et last lusikaga taga aetakse. Mul on laps näiteks väga halb sööja, aga aeg-ajalt (kui neid söömata päevi on juba mitu järjest) saame ikkagi kokkuleppele, et proovib ühe ampsugi. Rääkimisega, muidugi, mitte sundimisega.
Sina nii vana kalana, lähed närvi siukse asja pärast? Vat see paneb imestama, mida rohkem ma endale neid kommentaatoreid ette kujutan, seda naljakam see tundub ( ma saan aru, et artikli autorina on naerada raskem). Aga ikkagit, seda püüdes seda jama visualiseerida, kerkib silme ette just mingi Monty Pythoni sketš twittidest, kes juba artikli pealkirja nähes(” vabakasvatus”) pool orgasmi saavad ja lugu avades selline boonus: sõnad “2 aastane”, ” vokkroog” ja “homoseksuaalne” ühes jutus koos – no kurat, jackpot ju! Siit saab ju siukse arvamusavalduse, mis arvamus on, lisaks vajalikud hääled kaasvõitlejatele ja täiuslik rahuldus on komplekteeritud.
Ma saan aru, et Sa tahad olla võimalikult siiras ja lõppuded lõpuks ainult nii saabki midagi muuta, aga mina vist ei suudaks loobuda kiusatusest neid jobukakke veidi trollida..teemade valik lõ-puu-tuuu!
😀 Hehe, ma üldiselt oskan selle üle naerda küll, vahepeal on endalgi sitemad hetked ja võtan liiga südamesse. Edaspidikäik: trollima!
Min olen see õnnetu, kes lapsena sugugi süüa ei tahtnud. Ja keda pidevalt sunniti, meelitati ja ähvardati. Tulemus – kui mul kästakse oma lapsepõlvest välja tuua esimene asi, mis meenub, siis on see sööma sundimine. Ja lisaks lubati mul kohutavalt toiduga pirtsutada. Et ma ikka midagigi sööksin siis tehti/anti mulle alati seda mis tahtsin. Tulemus – mul on läinud aastakümneid, et sellest kohutavast valivusest lahti saada. Seega kasvasid ka minu lapsed nii, et kui ei tahtnud, siis ei söönud, aga midagi muud ka ei saanud. Edu ja jõudu Sulle.
Aitäh! Sinu näide on täpselt see, mis minulgi hirmuna silme ees, kui keegi last sundida (või meelitada! see võib olla sama hull ju!) käsib. Kas sinu lapsed kasvasid hästi? Ka sundimata? Nälga ei jäänud, burksi peale üle ei läinud?
Mina soovin Sulle lihtsalt jõudu neist kommentaaridest üle olla ja rõõmsat aega oma lapsega.
Endal kodus ka kaks kanget, 4,5 aastane Jäär ja 1,5 aastane Kaljukits 🙂 Ja ütlemist ja vastuütlemist ja argumenteerimist tuleb iga sekund. Siis püüadki end rahulikuks sundida, vaadata elu läbi väiksemate silmade ja õppida, õppida, õppida. Kuigi see on paganama raske aeg-ajalt. Siiski tean, et see raskus tuleb sellepärast, et endal on sees asjad veidike sassis. See kõigepealt korda. Lugesin kusagilt, et kuula last südamega, siis leiad ka lahenduse ja seda oskust ma arendan endas iga päev. Päikest sellesse kaunisse suvesse Sulle.
Vabakasvatuse kui koolkonna põhiline mõte ongi see, et kasvatada ei tule mitte last, vaid iseennast. Ja see on paganama raske, palju lihtsam on ju enda asja lapsele peale suruda, kui et seda enda asja muuta…
Heh, need, kes kõige rohkem kasvatuse teemal sõna võtavad (loe: lapsevanemaid kritiseerivad), pole tavaliselt ise lapsi eriti lähedalt näinud ja nende arvates on iga nutt jonn, veidi valjem rõõmukilge talumatu kisa jne. Sööma sundimine on muidugi parim viis tekitada inimeses eluaegset vastumeelsust teatud toitude vastu. Meil käib (kah kahesega) nii, et süüakse seda, mis on, ja kui see ei sobi, siis muud eraldi toitu ma vaaritama ei hakka (ainult vanaema oleks ka vaja vastavalt välja õpetada :D).
Pai Dakile ja Milale!
Jap, selle ma kipun ka teinekord unustama, et mis mulle arusaadav (milline nutt millise tähendusega, näiteks), on paljude jaoks üks õudne kasvatamatuse kisakärane pundar, mida hukka mõista…
Keegi kuskil viitas toredale artiklile, kust peaks saama hea ülevaate kommentaatorite keskmisest vaimsest võimekusest. See sobib siia arutellu minu meelest suurepäraselt http://www.ohtuleht.ee/532431. Kui ma selle artikli kommentaare lugesin, siis ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et 30 kommentaatorist üksi polnud artiklist aru saanud. Hakkasin kommentaare lugema, esialgu valdas mind uskumatus, siis lõbusus ja lõpuks ikka hakkas natuke kurb.
kui nad nii infuriating ei oleks, võiks neid inimesi isegi haletseda – neil on endil lihtsalt pidevalt kohutavalt halb olla.
üks mu lemmikinimesi Stephen Fry räägib väga hästi sellest:
http://youtu.be/Eu_exH78qqg