Hei sõbrad-lapsevanemad! Otsin loo jaoks allikaid! Kui teil kellelgi on olnud kogemusi unes kõndivate lastega ja olete nõus natuke sellest rääkima, jätke selle postituse alla kommentaar või kirjutage mulle otse (dagmarlamp@gmail.com, või näiteks Facebookis).
Või kui sa tead kedagi, kes teab kedagi jne, siis olen tänulik, kui selle teate ehk edastad:)
8 thoughts on “otsin allikaid”
ma kõndisin ise, lausa hilise teismeeani 🙂
daki, mul unes kõndivaid lapsi ei ole – küll aga olin ma ise laps, kes vahel kõndima läks =). iseenesest lihtne diil: ärkasin öösel selle peale, et põis tahtis tühjendamist, astusin voodist välja, hakkasin wc suunas kõndima ja vist jäin poole koridori peal uuesti magama (ja kõndisin edasi), sest ühel hetkel ärkasin äkki selle peale, et käisin ilge kõmakaga peadpidi vastu seina. ja siis oli esimene mõte midagi sellesugust, et…
wtf?!
okei, päris wtf ei olnud, sest tol ajal ma selliseid sõnu ei teadnud veel, aga päris segadusseajav oli see kõmakaga ärkamine ja mõtlemine, et a) miks ma koridoris olen, ja b) miks ma mäletan voodist tõusmist, aga mitte enam siia kõndimist, ja c) pea valutab nüüd, noh, ja d) ikkagi on wc-sse vaja minna.
Minu laps kõndis unes kuni umbes nii kolme-poole eluaastani. Või noh, temal avaldus see nii, et ta lihtsalt kukkus mingil hetkel voodis karjuma või läks vetsu ja hakkas karjuma. Igatahes sa võisid temaga igasugu trikke teha, tema lihtsalt karjus hüsteeriliselt. Algul me ei saanud aru, mis toimub aga lõpuks tabasime ära, et ta tegelikult vaimselt magab, ainult füüsis tegutseb ja ta on otsekui mingis pahas unenäos lõksus. Mingi ajaga läks see üle ja siis ta normaliseerus hetkega, näiteks oli vetsus, vaatas ringi ja hakkas täiesti normaalse häälega rääkima, kui enne oli igale asjale vastu röökinud “ei tahaaaaaa!!”. Mul ema rääkis selle kohta, et mingi eani saab lapse nö “hing” kehast ära käia ja siis see niimoodi justkui avaldubki – laps on nagu psühhoosis ja siis korraga tuleb vaim uuesti peale 🙂 Tegelikult ilmselt see mingisugune närvisüsteemi arenemise tunnus vast, et ei suudeta lihtsalt unest välja tulla.
Mina tean last, kes on lausa knast välja hüpanud.
Tänaseks juba suur mees, aga ma kahtlen, kas nad nõus sel teemal suhtlema on.
Kas selle loo eesmärk on otsida uneskõndimisele asjatundjate seletusi või teha pelgalt üks põnev lugu teiste inimeste eripäradest? Kui ainult kirjutada asjast ilma arstide kommentaare jagamata, siis on paha lugu. Mul omal on nii isiklik kogemus kui kogemus lähisugulaste uneskõndimistega, mis kestnud veel ka täiskasvanueas, aga ajakirjanduses neist rääkida kindlasti ei taha. Need on kõik olnud väga hirmutavad juhtumid. Daki, mõtle enne pikalt järele kui nii tõsiste teemade kallale asud. Mingis delfilikus või elukahekümneneljalikus võtmes ei sobi sel teemal kirjutada. Kui plaanid tõsist uurimust, siis anna minna!
Aitäh! Kontakteerun.
Uneskõndija, ikka koos kommentaaridega asjatundjatelt, muidugi. Ikka artikli jaoks.
Minu laps õnneks pole ka veel unes kõndima hakanud. Aga nagu eelpool on kirjutanud, olen ka mina ise uneskäija.
Kui päris väike olin, siis hirmutasin ema päris kõvasti sellega. Ma võisin olla mingi 4-5 aastane. Ühel ööl ärkas ema krõbina peale üles (meil oli krõbisev vaip esikus) ja läks vaatama, et mis toimub. Kedagi ta ei näinud, aga koridori seinal olid väikesed verised käejäljed.
Tõde oli selles, et mul oli öösel ninast verd jooksma hakanud ja unes kõndides sai need jäljed sinna seinale tehtud. Ise ma muidugi ei mäletanud hommiku sellest midagi.
Enam ma otseselt unes ei käi. Aga öistest seiklustest pole ikka vaba. Seda juhtub päris tihti, et ma ärkan üles, aga päris ei ärka ka. Abikaasa on juba harjunud sellega kui ma keset ööd järsku mingit väga veidrat juttu hakkan ajama ja nurgas hiidämblikke/kummikutorne/kepsutavaid kitsekesi/universiumi avarusi näen. Või siis üritan wc-sse minna, aga ei leia ust üles, sest olen enda arvates kusagil mujal kus uks asub teisel kohal.
Nende luulude (nagu ma neid kutsun) eripära on selles, et ma pärast mäletan neid.
Olin ise ka väga suur uneskõndija noorest peast. Põhiline põhjus unes kõndimiseks ikka öine pissihäda ja/või muu segav faktor. Paras peavalu vanematele, sest kui koridori uks oli lukust lahti, siis isegi olin trepist alla jooksnud unes kõndides. Vanemate nipp minu unesegasuse vastu oli näpistamine, et uneseisundist üles ärkaksin 🙂