Kaks aastat tagasi samal ajal olin ma vasakul küljel haiglavoodis, vahtisin tühja tugitooli voodi kõrval ja ulusin nutta. Ma ei olnud iialgi elus end nii üksinda tundnud. Ma nutsin, sest ma olin nii üksi. See üksildus oli nii suur ja kõikehõlmav ja ajas meeleheitele, sest ma ei suutnud ettegi kujutada, et ma kunagi end teistmoodi tunneks. Nutsin üksildusest.

Valus ei olnud enam/veel, sest seljasüst oli mõni aeg tagasi mõjuma hakanud. Ka see oli imelik tunne, mittevalutamine. Olin nii üllatunud, sest ma olin päevi (MILJONEID PÄEVI) valutanud ja ma olin ära unustanud, mis tunne on mittevalutada.

Kui ma kell kümme 1. mai õhtul 2011 oleks edasi valutanud, ei oleks mul mahti olnud seda üksindust tajuda. Saati selle pärast nutta.

Siis jõudis JR tagasi ja kuna ma ei valutanud, soovitas õde võimalust kasutada ja tukkuda. Lapsel kiire pole, maga-maga. JR jäigi tugitooli magama, sekundiga vist, aga mina kuulasin kellegi loomalikke karjeid, mis ei saanud läbi ja… kartsin. Vot siis hakkasin ma kartma. Oh, muidugi, kõik naised kardavad sünnitust mingil määral, kartsin minagi.

Aga seal, neid karjeid lugedes ja kella liikumist vaadates – siis olin ma nii hirmul kui ma elus iial pole olnud. Sest ma teadsin, et mina olen järgmine. Ja see kõlas nii kohutavalt, et ma ei tahtnud olla järgmine.

Siis tuli valu tagasi. Tehti kaks süsti veel, kuid enam nad eriti ei leevendanud.

Naine kõrvalpalatis ikka veel karjus.

JR magas ja mina olin üksinda, valutasin, aga ikka igavesti rase. See öö oli lõputu.

Õde käis aeg-ajalt, kontrollis, tilgutas, aitas vetsu kui vaja – aga ei midagi. Ei vett, ei last, valud on küll, aga lihtsalt niisama paistsid nad olevat. Tšillisid seal minuga, need valud.

Kuni lõpuks millalgi keegi otsustas, et tuleb seda va värki tagant turgutada.

Aga need valud… Mul oli mingi äpp, millega sekundeid lugesin. Vihkasin seda äppi südamest, sest see oli kasutu – luges täpselt valu lõpuni, nii nagu raamatuis kirjas. Minut. Aga ma ei tahtnud, et ta lõppu jõuaks, sest mis kasu on sellest hetkest, kui sa EI valuta? See tähendab ju ainult, et uus valu tuleb aina lähemale…

Naljakas on see, et ma kartsin tuhudest rohkem seda lõpuosavalu. Kuid ohhhoooohoi, ükski päevavalu ei ole tuhudega võrreldav. Ma palusin, et nad annaks mulle ükskõik mida, aga peaasi, et see lõppeks. Neil polnud enam midagi anda ja ma ei saanud aru, miks keegi ei öelnud, et ma peaks püssi sünnitusele kaasa võtma. See mõte oli nii reaalne, sest MITTE KEEGI EI AITA MIND ja ainult nii see valu ju lõppeks.

Kuni lõpuks kell 8 tuli uus vahetus, uus ämmaemand, ja ütles: “Nii, aitab jamast. Enne ma siit ära ei lähe, kui sul sünnitatud saab.”

Ma pole iialgi kellelegi nii tänulik olnud.

Keegi ütles: “…keiser…”

Ämmaemand ütles, et ei. “Sa suudad, ma aitan.”

Aitas. See oli nii rõve, aga ta aitas. Ma ei uskunud ise enam ammu, et sellest välja tulen. Aga tema uskus. Ja aitas.

“Enne kella 11 on sul laps käes,” ütles ta umbes 9 paiku. Ma ei uskunud teda. Ma ei uskunud, et see iial lõppeb.

Ma ei mäleta, mis oli esimene asi, mis ma Milat nähes mõtlesin või ütlesin. Aga ta oli nii valmis ja täiuslik. Ja vait. Tuli nii vaikselt. Ei mäleta enam isegi, millal ta esimest korda nuttis.

Aga mäletan, et see kohvi, mis hommikusöögiga toodi? See oli faking parim kohvi, mis ma iial joonud olen.

Oli 2. mai hommik 2013, Osama Bin Laden tabatud, väljas paistis päike ja mina olin lõpuks enam mitterase.