Ma ei ole kunagi väga vananemist kartnud. Peamiselt sellepärast, et ma olen laisk ja mulle meeldib meenutada, melanhooratseda ja nostalgitseda – vanadus tundub mulle mideagi sellist, kus lõpuks saab lõpdvaks lasta ja rahulikult võtta, nautida lapselapsi ja teisi tillukesi sugulasi, lugeda, magada, laiselda, võib-olla kirjutadagi…
Mu ettekujutus pensionieast on üsna romantiseeritud, muidugi. Ma kujutlen seda igavese nädalavahetusena. Teate seda mõnusat rampväsinud tunnet, mis on, kui oled ühe megahullu nädala üle elanud, saavutanud kõik ja rohkemgi, mis plaanis oli. Sa oled väsinud ja võimalik, et valutavad puusad (jääl kukkumisest), silmad ei seleta (väsimusest) ja voodist ei saa kerge vaevaga püsti. Aga ära tegid! Ja nüüd on aeg mõnu tunda, sealhulgas ka süümekavabalt laiselda.
Eks ta muidugi selline päriselt olema ei saa, aga ma olen juba aastaid olnud kindel, et vähemalt ma PÜÜAN vanana seda nautida, mida ma noorena ju ei saa. (Targutades võib lisada, et noorena peaks püüdma nautida kõike seda, mida veel saab. Aga see pole praegu teemaks…)
Teemaks on hoopis mu kortsud.
Viimased pool aastat või nii pole ma väga palju peeglisse vaadanud. Occasionally on kästud end mul mudugi üles lüüa ja ÜKSKORD OMETI VÄLJA NÄHA NAGU NORMAALNE INIMENE (Mallu ilmselt põletaks poole mu garderoobist.), aga süvenenud ma väga endasse pole. St enda üldgeneraalnäopiirkonda.
Nii et kui ma mõni nädal tagasi taipasin, et need kanavarbad, mis mul ikka tulid, kui ma silmi kissitasin ja/või naersin, on nüüd seal ka ILMA MITTE MIDAGI TEGEMATA! Täiesti selged kortsud silmanurkades. Minu oma isiklikud kortsud. Ma kutsun neid Kanakarjaks.
Dramaatilise efekti huvides ma natuke ka muigan… wow, ma ei suuda uskuda, et ma sellise lause just kirja panin…
Ma olen kortse üldiselt alati võluvaks pidanud, seda, kuidas inimese emotsioonid ta näole vaikselt ja aegamisi jäädvustuvad. Ma teadsin juba ammu ju, et ega nad ükskord sisse kolivad mulle sinna. Ma ju ootan vanadust! Mul on isegi välja valitud, mis värvi halli mu juuksed olema saavad! Isegi jalutuskepp on välja valitud! Ka TALVINE jalutuskepp!
Nii et uskuge mind, ma olen ääretult üllatunud, et ma veits… paanikas just mitte, aga ärevil olen ma küll. Lebasin eile Mila kaisus, kui ta “Charlie And Lola” multikat vaatas, vahtisin tema täiuslikke lokke ja nägu ja põski ja samal ajal TUNDSIN oma kortse! Saate aru, ma TUNDSIN neid. Ja ei julgenud liigutada, et äkki, maitea, paljunevad otsaesisele ja suu ümber ka kohe. Jumal teab, mis invasiooniplaanid sel Kanakarjal on!
Lisaks on ametlikult lõpuks käes kevad, tean seda mitte lumekuhja järgi kontoriakna all, vaid sellest, et allergiad ründavad igast otsast ja näonahk tahab otsast kukkuda. Mis tähendab pidevat kreemitamist. Aga ma ju ei tea, kas ma peaks nüüd Kanakarjale mingit erisööki pakkuma hakkama? Kas tavakreem teeks asja hullemaks? Peen seerum on mul nüüd ka, sest kuskilt jäi kõrvu, et oleks aeg midagi turgutavamat ka osta, aga ma kardan, et ma panen seda liiga palju? Või äkki liiga vähe? Kas seerum on nagu kortsuväetis? AGA MIS SIIS KUI ON?!
Eit mis eit, rumal eit pealegi, sest ise on kirjutanud sel teemal artikleid ja asi see siis internet lathi võtta ei ole, et uurida, mida kuhu kui palju panna. No et 30. eluaastaks võiks mingid ihuhoolduse ja meigi põhitõed ikka selgeks saada…
Õnneks täna pole ma kordagi oma Kanakarja peale mõelnud, mis tähendab, et õnneks olen vist ikka see, kes meikida ei viitsi ja vananemise pärast vähe muretseb.
Loo moraal?
NO ONE IS SAFE! Arvad, et esimesed kortsud ja hallid karvad ei morjenda sind? Mina arvasin ka!
Ja siis läksin ja andsin neile nime ja ei julgenud end tund aega liigutada, kartes kortsuväetiste ja Kanakarja invasiooni pärast.
Mõistlik. Selline ma juba kord ju olen. Mõistlik võiks olla mu keskmine nimi, põhimõtteliselt.
Blogi-Mõistlik-Daki
Ffs, nüüd ei leia ma oma prille kuskilt! I don’t even…
7 thoughts on “30 tuhat miili tunnis ehk vananemispaanika”
Oota, sina ei karda vananeda? Sellest ajast saadik kui ma sind loen ja ma olen sind lugenud sellest ajast saadik kui blogimaailma avastasin, oled sa kogu aeg oianud, et “appi, ma olen juba niii kolevana”, “appi, ma sain just kakskendviis ja tundun kuueteistaastastele kolevana” jne.
Võimalik muidugi, et esimeste kortsude avastamine on tõeliselt dramaatiline kogemus, mul neid ei ole, vähemalt mitte märgatavaid 🙂 See-eest läksid mu juuksed halliks, kui ma olin kakskendseitse ja inimesed arvasid, et ma värvin neid meelega sellisteks.
!! täpselt sama avastasin mina päev tagasi. ja samamoodi ei julge eriti grimassitada, naerda jne. mul on tunne, et nad kohe muutuvad veel suuremaks kui ma natukenegi nägu liigutan. jube. 26 ja kortsus, see tuli ikka šokina, ma kogu aeg kujutasin ette, et sellised asjad juhtuvad siis, kui ma olen juba suur ja täiskasvanud ja üle kolmekümne ja puha, praegu tunnen end nagu 16 aastane..ainult, et kanavarvastega. ko-hu-tav.
Mul on neid kanu ja varbaid kyllaga näos, ja tead mingil hetkel muutuvad need t6epoolest nii vähemorjendavateks ihuelementideks, et unustad äragi ja meelde tuleb ainult siis kui alusmeigi pealemäärimiseks on pintslit vaja, sest svamm jätab jäljed sinna kanavarvaste sisse…. noh ja nii edasi. Tegelikult on nende vananemist sümboliseerivate ihumuutuste hulgas palju hullemaid kui varbad näos!
Krt, ma oleks õnnelik kui mul need kanavarbad oleks (ok, ilmselt kui oleks, siis ma kah paanitseks) aga mul neid vist geneetiliselt ei tule, emal kah pole siiani aga selle asemel on meie suguvõsa naisi õnnistatud silmadevaheliste “tigeda vanamuti pikikortsudega” või misiganes nende jälkuste nimi on. Ilmselt me siis põrnitseme pidevalt kurja näoga…Igatahes lugesin ma juba tõsiselt Botoxi kohta aga see raip ju mõjub vaid lühiajaliselt ja ega see süstimise teema eriti ei ahvatle ka, eriti teades, et 500 grammist Botoxist piisaks kogu maailma rahvastiku hävitamiseks (Imelisest Teadusest lugesin). Ja mitte ükski kreem ei aita, mitte ükski. Mul on ka jube kuiv nahk, eriti kevaditi ja kui aluskreem korraks ka need kraatrid peidab, siis päeva peale kuivavad nad ikka välja. Ilmselt saab minust see kurja näoga vanamutt, keda kõik naabruse lapsed kardavad (aga kes südames on niiii hea ja lahke…või siis mitte).
Aga kas olete pannud tähele, et rohkem kortsus on liigkõhnad inimesed?
Veidi ülekaalulised on palju siledamad.
Naine 50+ tahtis öelda seda, et kui sa alla võtad, lähed veel rohkem kortsu.
Mina nii ei öelnud, aga vale see pole.
Näide oma elust.
Olin noorena modellimõõtmetega, aga nüüd on KMI 25, mis on ülekaalu piiril.
Kuid samavanadest sõbrannadest, kes endiselt piitspeenikesed, peetakse mind nooremaks. Neil on lihtsalt rohkem kortse.
Kosmeetiku juures pole kunagi käinud ja näkku mökerdasin aastaid Nivea kreemi, paremat lihtsalt polnud. Nüüd kasutan Puhta Looduse erinevaid tooteid.
Aga kõige tähtsam on rõõmus meel, kortsud tulevad muretsemisest