(Märkus: panen selle posti üles nii siia, oma blogisse kui ka meie kirjastuse blogisse, mille leiab siit.)
Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.
Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.
Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!
Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi “Minu Londonist” suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…
Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.
Otsustasin, et enne “Minu Londonist” ei kirjuta, kui olen “Minu Pariisi” võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: “Kuidas moepealinnas ellu jääda”. Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, “kiiksu”, hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.
Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.
Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.
Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.
Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja “Minu Pariisi” autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)
10 thoughts on “kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis””
Pariislased, st tõelised, mitte sisserännanud, on väga toredad, lausa fantastilised inimesed.
Jah, selle linna omapära hakkab kahjuks mattuma ameerikaliku materialismi ja aasias ennast kaotanute “kultuurikihi” alla.
name, vot, just seda ma tahakski uskuda, et tegelikult on nad toredad, mitte ennast täis snoobid. Ma olen alati olnud selliselt diskrimineerimise vastane, et ma usun, et jobusid on iga rahvuse, soo, seksuaalvähemuse jne seas, aga usun ka, et toredaid inimesi on, ja rohkem kui jobusid!
Hea võrdlus toodud. Minu arvates toob Pariisi meeleolud väga hästi esile E.M Remarque oma teoses “Triumfikaar”. Kas “Minu-” sarjast võiks oodata uut “Pariisi” – raamatut, milles oleks see iidne hõng olemas?
A miks kirjastus siis annab välja raamatu, mis tegelikult selle liiniga, mida Minu-sarjalt oodatakse, päriselt ei haagi? Ei olnud ju eesmärgiks tarbijaraamatute sari? Kui selgus, et välja kukkus midagi muud, miks siis see mitte andagi “muuna” välja – käsiraamat, reisijuht, mis iganes? Ma võtsin Minu-sarja algul tohutu vaimustusega vastu ja olen praeguseks ikka üsna pettunud. Inimesed, kes ehk elus esimest korda raamatu mahus kirjatöö ette võtavad, ei peagi olema profid, selleks on toimetajad, selleks teeb kirjastus autoriga tööd, et tulemus oleks nauditav. Seda tööd kas pole või on see väga kesine, igatahes liiga palju on ülemäära pealiskaudseid ja hüplikke raamatuid. Natukene lisatööd – ja tulemus oleks oluliselt parem. Saan aru, et raha tahetakse ruttu kätte saada, aga kas see tõtlikkus pikas perspektiivis siiski valusalt kätte ei maksa? Mina nt enam seda sarja ei osta – pärast õige mitut pettumust meenus taas, et raamatukogud on ju olemas. Kui te seal ise ka näete, et väljaantu pole see, mis ta olla võiks – miks te selle siis ikkagi ära ilmutate ja sellega sarja taset teadlikult alla tõmbate?
Huvitav jah, et inimesed kipuvad arvama, et asi on kiirustamises ja rahas või kasumis. Enamasti ongi aga asi palju keerulisem, kui kõrvaltvaatajale võib tunduda. Autoril on oma nägemus, lugejatel on oma nägemus, toimetajal on oma nägemus jne. Nii palju, kui mina olen kõrvalt näinud (ja lähedalt) ja ise toimetanud, ei saa öelda kohe kindlasti, et oleks olemas selline üks suur tõde, et kindlasti on nüüd asi selles, et toimetaja pole tööd teinud või lisatööst ja taustatööst on ajapuudusel loobutud.
Toimetajad töötavad koos autoritega ikka väga palju.
Mina ise arvan, et on olnud kaks raamatut (nende nimesid ma ei nimeta), mis oleks vajanud lisatoimetamist ja ümbertegemist, mõlema autoriga-toimetajaga rääkisin sellest, mõned asjad sain sisse viia, aga suures osas ei saanud. Tegelikult ei saa kõike ajada sarja ja kirjastuse teemaks, suur otsustaja on ikka autor – millist raamatut ta teha tahab.
Maitsed on ikka nii erinevad! Minule “Minu Pariis” meeldis. Lemmik ei ole, aga ei kuulu ka nende hulka, mis “Minu …” sarjast minu arvamuse kohaselt avaldamata oleks võinud jääda. “Minu London” on veel lugemata ning seega võrrelda ei oska. Ärge tehke maha Pariisi raamatut 🙂
Haarasin ka “Minu Pariis” raamatu kätte suure õhinaga, kuid oli esimene, mille pooleli jätsin.
Olen lugenud nii Minu Pariisi ja Minu Londonit, ning mõlemad meeldisid :). Jah, “Minu Pariis” oleks võinud olla kohati isiklikuma lähenemisega. Samas kui ma kõrvutan sellist stiili ühe teise Minu-sarja raamatu omaga, kus autor rääkis peamiselt vaid oma igapäevaelust ja raamatu lõpuks tekkis küsimus, et kas ma nüüd riigi kohta ka midagi uut ja huvitavat teada sain, siis valin iga kell esimese lähenemise. Ja mis puudutab Minu Pariisi autori kirjeldamisoskust, siis mind see ei häirinud. Võib-olla ma olen ise ka natuke konkreetsema lähenemisega, sest mul on just mitmed raamatud oma pikkade ümbruse-maailma kirjelduste tõttu pooleli jäänud.
Näete-näete, ongi maitse asi! Kes ootab mida, kellele meeldib mis. Ma ei tahtnud Pariisi-raamatut maha teha, lihtsalt mulle ei jätnud ta seda elamust, mida väga ootasin – olin endale ise kõrged lootused kruvinud.