Nii paljudest asjadest oleks kirjutada, aga nagu ei oskagi enam. Ühel hommikul astusime majast välja, õhk oli karge ja pärastvihmane, päike oli pilvede taga peidus ja tibutas kergelt udupiisku ja ma mõtlesin, et kas see ongi see hommik, mis peaks eluks ajaks meelde jääma.

Ju jääb. Aga võibolla ei jää ka. Kes teab. Alati on tagasivaadates veider avastada, mis hommikud on meeles ning millised pole. Hommikutega on alati olnud üks kummaline lugu, me kõik teame seda.

Siiski ma loodan, et see hommik jääb oma kargusega ja rohelisusega meelde.

Samas, see hommik, mis oli täpselt kolm aastat tagasi, see polegi meeles. Mida ma hommikuks sõin? Kas ma kohvi ka jõin? Kas ma magada sain? Kes mulle kleidi selga aitas – aa, oot, ei, see on mul meeles, see juhtus ju juuksuris…

Ma olen sada korda öelnud, endale ja teistele, et 2007 on udune aasta minu jaoks. Ja ta oligi, suures osas. Aga siiski on mingid väga eredad mälupildid jäänud. Näiteks see, kuidas ma Helsingis Eurovisionil kahe töö vahel apteeki lippasin. Või see, kuidas ma ühel pärastlõunal pangas käisin. Või see, kuidas… Või kuidas…

Mälu on üks imelik asi.

/

Imelik on ka see, kuidas ikka veel ei tea, mis minust saab. Raske on plaane teha, aga veel raskem on selle pärast, et ma ei tea päriselt, mis ma TAHAN, et must saaks. Või nagu Epp ütles: “Saada kosmosesse signaal.” Ma ei oska kosmosesse signaali saata, sest ma ei tea, milline see signaal peaks olema. Teelahkme tunne on küll kohati, aga need teed, mille lahkmel ma olen, on udusse mattunud ja ma ei teagi, mis nende teede pervedel kasvab, saati tean ma siis, mis nende lõpus ootab.

Maikuud on imelikud. Imelised ja kohutavad samal ajal. Sest kohutab kõik see ilu ja samas ka see teadmine, et kohe saab see ilu läbi, kohe viskavad sirelid oma õied maha ja jääb ainult meenutus sellest uimastavast lõhnast.

Voodikapil on suur punt lillasid õisi. Ma ärkan igal hommikul sirelitesse ja see, siiski, on kuradima imeline.