Ma hakkasin eile mõtlema… Kas teie hoiate alles mälestusesemeid oma eksidelt või asju, mis on seotud mälestustega nendest? Mis on üldse proper protocol sellisel juhul? Pigil “Baby Jane’ist” oli “endiste tüdruksõprade karp”, mida ta hoidis kuskil kapis peidus, aga kus olid sees kõik pildid ja muud pisikesed asjad, mis endistest suhetest jäänud.
Kuna mul pole olnud eriti proper suhteid, ainult mõned ja ülejäänud on toimunud minu peas, siis pole mul ka eriti selliseid jäänukeid. Härrast on alles üks sulg, mis kuidagi kõigi nende aastate jooksul on minuga kõikjale kaasa kolinud. Selle sule ta tõi mulle ühel hommikul, kui me ööbisime männimetsas, koos pihutäie mustikate ja jõhvikatega. Õhk lõhnas sügise järgi ja tal oli kirju sulg kõrva taga, täpselt nagu mõnel indiaanlasel. Ja nii on see sulg jäänud, mul ei ole temast eriti palju muud. On veel üks flaier ühelt ürituselt, mida koos külastasime, aga see on kuskil… Ma ei mäletagi, kus.
Ahjaa, üks kassett on ka, nii-öelda mixed tape, mida me kuulasime, kui tema vana ja logiseva autoga Eestimaa kruusateid mõõtsime. See kassett on omadega väga läbi, aga töötab veel, unnates, vilisedes ja vaevaliselt.
Exhusbandist on mul alles üks pilt, mis on tehtud meie esimese suudluse õhtul. Oli tema õe sünnipäev ja ühtlasi minu ja tema õdede lahkumispidu, kui nad hakkasid taas Inglismaale sõitma. Me olime Sikiga olnud pikka aega suures tülis ja nii ma terve õhtu ulusin, tema õlal, kui kahju mul on ja kui nõme see on, et meie õed meid maha jätavad. Ja mingil hetkel me juba suudlesime. Pilt on tabatud täpselt hetkel, kui mul on silmad paiste nutetud, aga tema on mind juba naerma ajanud, ma pühin pisaraid, aga silmad juba naeratavad, Exhusbandi käsi kaitsvalt üle mu õlgade. Seda pilti hoian ma märkmiku vahel. Õigemini, ma ei hoia, hakkasin alles nüüd hoidma. Ma ei tea, kus see pilt vahepeal oli, aga hiljuti tuli ta kuskilt taas välja ja ma ei oska talle paremat kohta mõelda, kui märkmiku kaante vahel taskus. Ma ei vaata seda, aga ma tean, et ta on seal.
Paar asja on veel temast jäänud. Aga ainult paar, sest kui me suure pauguga tülli läksime ja ta mitu päeva koju ei ilmunud (tegelikult ma päris täpselt ei mäleta, kas oli sellises järjekorras sündmusterada, sest see suvi on mul väga hägune, võis olla ka muudmoodi), siis pakkisin ma kõik tema asjad kokku ja viisin prügikasti äärde. Mingil hetkel hakkasin aga kahetsema ning nii ma käisin päris mitu korda prügikasti vahet, tuues ära kord ühe, kord teise asja. Näiteks üks väga hea kokanuga leidis endale parema tuleviku nii.
Ja noh, muidugi on veel sõrmused, millega ei ole ma osanud midagi teha. Ja kihlasõrmus, millega ei ole ma ka osanud midagi teha.
Muudest suhetest pole mulle memorabiiliat jäänud. Eriti. Okei, mõnes mõttes meenub mulle suhe A2-ga, kui ma vaatan oma esimest tätoveeringupoega, mis sai tehtud just sellel suvel, kui ma olin 16 ja käisin temaga. Või õigemini, ma arvasi, et ma käisin temaga, sest tema oli kogu aeg maal ja kui ükskord tagasi tuli, siis teatas, et me võiks sõbrad parem olla. (Sellest ma tegelt olen juba rääkinud, mul kunagi oli üks post lahkuminekutest.) Aga see pole ikka see, mida ma silmas pean.
Ma vist pole kunagi olnud eriti tüdruk, kellele midagi kingitakse. Okei, kihlasõrmus, eks ole, aga see on üldjoontes ka kõik. Vahepeal on taibanud keegi sünnipäevaks või jõuludeks mõned raamatud kinkida, aga niisama ei ole mulle kunagi eriti kingitusi tehtud. Millest on natuke kahju, sest ma tõesti tahaks teada, mis tunne see on, kui keegi teeb lihtsalt niisama kingituse – nii, nagu ma ise kipun spontaanselt kingitusi tegema ja näiteks inimestele töö juurde lilli saatma*:)
Mida teie teete oma endiste suhete mälestusesemetega? Näiteks olen ma olnud juures, kui üks mu südamesõbranna otsustas panna kõik oma ekside kirjad ja fotod suurde lõkkesse, et minna uude suhtesse puhta lehena. Mina ei suudaks seda teha, kui mul sellised asjad olemaski oleks. Ilmselgelt pole ma olnud ka tüdruk, kellele keegi viitsiks (paber)kirju saata, ükskõik, kui palju ma neid siis ka ise välja saadaks.
Aga on see okei, kui neid vidnaid ja asjakesi alles hoida? Kas teid näiteks häirib see, kui teie partneril on kuskil “endiste tüdruksõprade karp”?
Hiljem… Tuli veel meelde üks asi, mille kohta tahaks hea meelega teie arvamust kuulda: kuulukse, et naised ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mind pole see kunagi häirinud, kuigi jah, meie uude ja ühisesse Tartu-koju sai ostetud uus tekk, sest lihtsalt oli suuremat tarvis. Aga kuidas teie sellesse suhtute? Või läheb see sinna “tarbeesemete” kategooriasse, mida ei pane tähele ja ei pea oluliseks?
–
*Okei, see tegelt on ebaõiglane, sest juhtus seda ainult ühe korra, saatsin emmele lilli ja emme teeb mulle kogu aeg kingitusi, aga see ei ole see, mida ma silmas pean.
30 thoughts on “suhteveerg: endiste suhete mälestusesemed”
Oeh, ma olen väga halb äraviskaja. Aga halb hoidja ka samas. Mul pigem lihtsalt kaovad asjad ära. Aga ma ei suuda teha seda sammu, et “nüüd viskan ära”. Ühest suhtest olid mul hästi kaua alles minu kirjad temale (sic!) ja ükskord ahju küttes, kui tulehakatust ei olnud, põletasin need ära. Aga see võttis ka mitu aastat kokkuvõtmist.
Aga jah, mind vist häiriks. Mitte, et kui kuskil on karp, aga näiteks endise tüdruku kingitud käepael randmel või pilt rahakoti vahel vms. Et sa ei saagi kunagi päris täpselt aru, kui suur see emotsionaalne värk on.
Aa ja ühest suhtest jäi mulle üks foto… palusin sõbral see rituaalselt ära põletada. Ise ei suutnud.
Mulle on raamatuid kingitud, aga nende osas mul säilib respekt ka pärast väga rõvedat lahkuminekut. Plaatide osas millegipärast vähem. Fotode, kunstide jms suhtes samuti vähem.
Mul on ka nodi alles.. Mul on kirjade jaoks karp. Sõrmused müüsin hiljaaegu maha. Mul on mõned ehted, mida ma ilmselt kunagi ei kanna, aga need on alles… ma ei teagi, kas meenutamaks või miks.. ma ei raatsi ära visata 🙂
praegusel kallimal on ka endiste tüdrukute asju – kingitusi ja kirju – mind ei sega (oleme neid koos lugenud, armas!)
Üks asi on veel, kui on alles “seksikad pildid” eksist… Kas need peaks teie arust ära kustutama?
a, ja kunagi põletasin ära 13 (!!!!) käsitsi kirjutatud päevikut ja lehtede viisi luuletusi ja asju… nüüd kahetsen.
http://www.perekool.ee/index.php?id=43743&class=forum_schnell&action=view_post&post=6491756
Mh, huvitav ja emotsionaalne teema.
Mind häirivad ekside kingitud nipsasjad ja ka fotod. Mul oli üks päris kopsakas hõbedast kaelakee – see hakkas mul pärast lahkuminekut allergiat tekitama, andsin selle oma õele, kes võttis selle ja palju muid esemeid vastu mitte sellepärast, et talle need kangesti meeldinud oleksid, vaid et mind neist vabastada. Riideid ta kannab mehiselt, keed ma pole teda kandmas näinud.
Üks kuldkett on mul alles, mõtlen selle oma lapsele anda, kui ta tahab, aga praegu ta veel ei taha. Seksikad fotod kustutaksin ja oleksin üsna nördinud, kui mu mees midagi sellist alles hoiaks. Samas on meie majapidamises (olnud – mõnigi asi on 11 aasta jooksul katki läinud või ära kulunud) nii minu ekside kui ka mu mehe eksi muretsetud tarbekraami – need pole olnud kingitused vaid elamiseks muretsetud asjad ja neisse ma emotsionaalselt ei suhtu, ka mees mitte. Samuti raamatud on rahulikult alles, pühendused neis ei häiri sugugi 🙂
Aga seksikad fotod oleks kindel ei. Samuti kirjad, tegelikult, ma arvan… Mina oma ekside omad olen küll ära hävitanud ja mu mees pole neid kunagi alles hoidnudki.
karikate emand – su viimane väide – kuidas sa tead?
Oh, paljude asjade järgi, eelkõige selle, et me oleme teineteisele alati nii läbipaistvad olnud. Teiseks selle järgi, et oleme mitu korda kolinud ja mina pakin asju. Kolmandaks selle järgi, et kõik tema paroolid, rahakotsisud jms on mulle teada või küsimise kaugusel, töö tõttu on ta varem sageli mulle koju helistanud ja mind oma sahtlitest ja arvutist asju/infot otsima saatnud. Neljandaks – ta on nagu munk, tal on üleüldse võimatult vähe asju (peale raamatute), nende sees hoolikas ring peale teha oleks poole tunni töö, sealjuures pole tal alles diplomeid, tunnistusi ega midagi emotsionaalset üleüldse. Viiendaks – ta on nüüd mitu aastat kodus töötanud ja ongi väga kodune inimene ka vabal ajal, st tal pole kuskil mingit kohta, kus vanade mälestuste kohal unelemas käia, ta on kogu aeg kodus. Ja nii edasi ja nii edasi… Mõni suhe on tõepoolest lihtne.
Karikate Emand, aitäh, et jagasid. Tarbeesemetega on muidugi lihtne, see konkreetne nuga lihtsalt oli kuidagi erilisem, ostsin selle talle kingituseks kunagi suure raha eest, kui ta hakkas toiduvalmistamise vastu huvi üles näitama ja ma tahtsin nii talle näidata, kui väga ma seda hindan, et ei pea üksi köögis rabelema. Aga üks asi tuli mulle veel meelde, panen selle vist postitusse ka: naised, kuulukse, ei taha magada sama teki all, kus sai magatud eksiga. Mis te sellest arvate?
Mulle isiklikult tundub, et vist on ikka nii, et oleneb kuidas lahku mindi.
Kui näiteks on suudetud inimesega pärast heaks sõbraks jääda, siis need asjad ei häiri, ka pildid arvutis ei häiri (sest no, sõbrast võib ikka pilte olla), aga kui inimesega enam ei suhtle, või äkki isegi on tekkinud midagi vaenu sarnast, siis loomulikult ei taha näha ei sealt saadud kingitusi ega ka pilte, ei arvutist, rääkimata paberilt.
Mõne inimese puhul olen täheldanud, et selliste asjade häivitamine on neid palju aidanud peale lahkuminekut, ise seda ei oska kommenteerida, kuna mul polegi otseselt selliseid asju olnud, aga pilte olen hävitanud küll, stiilis – tõestage, et ma üldse kunagi noorena kuhugi ämbrisse astusin 😀
Aga teisipidi… pole veel oma kogemustest näinud, et mehed selliseid asju väärtustaks ja kui ei väärtusta, siis pole see ka ju tähtis minumeelest.
Tikker, paistab, et sa võtad asja sama pohhuistlikult kui erkin, või siis vähemalt väga ratsionaalselt:) Ma pole kunagi suutnud pilte hävitada, vist sellepärast, et kui juba on nad suure vaevaga paberile saanud, siis enam ei raatsi. Minu jaoks lihtsalt on noh paberile saamine probleem.
Kusjuures, ma näen teie kommentaaridest huvitavat tõika – kõik, kellel on olnud kirju, mida põletada, on seda varem või hiljem teinud, rahuliku südamega. Mina, kellel mul pole iial kirju olnud, ei kujutaks ettegi, et ma neid hävitaksin – minu ettekujutustes on tegu millegi nii erilisega, et neid hävitada oleks patt. Aga noh, kuna mulle keegi ei kirjuta, siis ma ei saagi kunagi teada, kas ja kui erilised (armastus)kirjad ikkagi on…
hm, mul oli enne erkinit ainult üks pikk suhe, millest nänni alles jäi. panin kõik isiklikud või muidu kuidagi teda meenutavad asjad ühe kotiga kõrgele kappi ära. paar aastat hiljem mingi kolimise käigus vaatasin üle ja viskasin sealt enamiku minema, need lihtsalt ei tähendanud mulle enam midagi.
üks tema kingitud kaelakee on siiani ehtekarbis, aga mu maitse on vahepeal nii palju muutunud, et ei kanna seda enam. võiks vabalt kellelegi ära anda või maha müüa, kui viitsiks sellega tegeleda. eks eestisse kolides saa jälle asju sorditud, ära visatud, ära antud…
seksikad pildid häiriks, aga mina pole neid kunagi kellestki teinud, pole neid ka minust tehtud.
erkinil pole mingeid sentimentaalseid mälestusesemeid alles, ta on selleks liigne pohhuist 😀 mind ilmselt ei häiriks, kui oleks paar asja kuskil kapis, küll aga häiriks see, kui ta kannaks pidevalt mingit eksi kingitud ehet või tema pilti rahakoti vahel – eriti see viimane poleks normaalne.
fotodest üldiselt – mina olen teada-tuntud fotomaniakk, kes alati palju pilte albumisse teeb. sama tavaline on ka see, et mõned aastad hiljem vaatan üle ja viskan kolmandiku välja. ekside pilte on koos teistega sel kombel päris palju lennanud, sest need lihtsalt ei tähenda mulle enam midagi, samas kindlasti ei põleta ma rituaalselt kõiki pilte ära, kõige ilusamad ikka jäävad mälestuseks. mul on lihtsalt oma isiklikud albumid elust enne erkinit ja… elust koos temaga tulevad teised, ühised. kui ma kunagi viitsin sellega tegelema hakata 😛
OT: näen, et karikate emand on tagasi. juhhei!
Mulle tundub, et igal sellisel minevikuga seotud asjal on oma aeg. Mõnikord saab see aeg täis ja siis on neil aeg minna. Minul oli kapinurgas terve hunnik kirju. Mõnikord sattusin jälle nende peale, lugesin ja panin kappi tagasi. Kuni ühel korral mulle tundus, et pole enam mõtet neid sinna tagasi panna. Ja nii leidsid need oma maise lõpu pliidi all. Konkreetseid asju suhetest väga alles polegi. Mõned ehted, aga kuivõrd ise eriline ehete kandja enam ei ole, siis pole nende olemasolu mul enamasti meeleski.
Mis puudutab fotosid, siis need on ühes karbis laua all. Samas on seal karbis põhimõtteliselt kõik fotod minust, mis on tehtud enne eelmise suhte lõppu, alustades siis lapsepõlvest. Fotosid ei tõuse käsi ära viskama ja ma ei näe ka ühtegi põhjust, miks ma peaksin. Need on mälestused minevikust ja nende tähendus on tänaseks hoopis teistsugune. Pigem on need tagantjärgi lihtsalt koomilised vaadata. Ühtegi seksikat fotot mul muidugi pole, need tõenäoliselt saaksid küll kustutatud/põletatud.
Eks asjade ja fotodega ole nii nagu Amara ütles, et oleneb sellest kuidas lahku mindi.
Aga raamatud on minu jaoks pühad 🙂 Neid ei hävitaks küll mingi hinnaga, mis sest, et mõni meeleolukas pühendus lausa oigama võtab 😀
Mind ennast mõni pildikarp teise poole kapinurgas ei häiriks, meil kõigil on õigus minevikule… kui see just jah nähtavalt igapäevaellu ei trügi.
Asjadel pole selles kontekstis minu jaoks erilist tähtsust, kuivõrd me teise inimese mõtteid ja tundeid nagunii “kontrollida” ei saa.
mul on ka enne olnud pmst üks suhe. ja ma loobusin tähendusega asjadest. et siis nendest asjadest, mis tollel hetkel omasid mingit tähtsust.
* ilmutatud pildid ja kõikvõimalikud muud asjad andsin teisele poolele. mõttega, et las ise vaatab, mis teeb.
* üks tema särk oli minu käes. selle põletasin ära 😛
* mingid pehmed mänguloomad olid – need kinkisin sugulaste lastele edasi.
* alles jäi raamat (see oli kallis raamat ja ma tahtsin seda endale. ma jätsin selle tagastamata n-ö kättemaksuks :D) ja mingi medal (sest see ei põle :D)
see, kui palju “pagasit” jääb, oleneb kindlasti suhte iseloomust. nt praegu. ma ei kavatse lahku hakata minema, aga hetkel on minu ja elukaaslase asjad palju rohkem põimunud, kui eales varem.
ta on mulle kinkinud ehteid, riideid, raamatuid. need pole sellised asjad, mida minema viskaks.
ja nt enamus elukaaslase t-särkidest on minu ostetud, sest ta ise ei viitsi poes käia.
nendest nooruspõlve armastuse asjadest on palju lihtsam lahti lasta. imelik oleks isegi härdalt alles hoida kõik nooruspõlve armastustega seotud asjad.
Pingback: Postitus mitte millestki « 34 minutes
Aga kirjade põletamisega on mingi imelik värk küll. Mina näiteks olen põletanud küll kirju (võib-olla sellepärast, et need kinnitavad midagi, mis osutus valeks), aga e-maile hoian igavesti alles. (Vähemasti kuni meiliaadressi vahetuseni ja eelmise mailboxi iseenesliku sulgumiseni vms.) Ja väga raske on mul ära visata rumalaid väikseid sedeleid stiilis “saabun sel ja sel ajal”, “too seda ja seda” jne. (Võib-olla sellepärast, et need on nagu märgid “ajast, mil me olime õnnelikud ja suhe toimis”, mitte sõnastatud vanded ja tõotused ja kinnitused, mis pikemate kirjade puhul kogu aeg juhtub. Ma olen täiesti allergiline igasuguste tõotuste suhtes.) Ma vahepeal isegi ei suutnud ära visata neid kollaseid post-it-pabereid, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud, kui keegi mulle midagi kuhugi valvelauda jättis. (Aga suurem jagu neist polnud romantilist laadi muidugi.) Noh, aga nendega ongi, et nad kalduvad lõpuks ise ära kaduma ja koristamiste käigus kogemata prügikasti sattuma.
Aga kusagil, vanematekodu kirjutuslauasahtlis peaks veel küll olema alles esimesed transatlantilised armastuskirjad, mis on nii naiivsed ja armsad, et neid pole isegi mõtet põletada. Tunnet oli neis lõppudelõpuks küll null, aga see idealiseerimismäär on lihtsalt lapsepõlvenostalga.
Mitte, et ma elu jooksul armastuskirju kui selliseid üldse väga palju oleksin saanud. Tõesõna mitte. Ja nii palju, kui mulle ka laule või luuletusi on kirjutatud (paari inimese poolt), olen aru saanud, et suuremas jaos ei ole need ikkagi kunagi seotud minuga või armastusega minu vastu, ja enamasti ikka kirjutaja enda eneseväljenduse ja mõnikord edevusega. Sama vist kehtib ka kirjade kohta. Sageli.
Mina olen selline inimene, kes pole kunagi midagi eksidega seonduvat teadlikult ära visanud ega hävitanud. Päris pubeka suhetest on alles kõik vanad päevikud, kus vahel ka kuivanud lilled jms. Ega ma ei tahaks küll, et keegi neid kunagi loeks aga nii kahju oleks ka ära visata. Tegelikult on väga lahe vahel neid vanu päevikuid sirvida ja imestada, et kas kunagi sai tõesti selline oldud. Mulle pole ka keegi kunagi armastuskirju kirjutanud, aga ilmselt hoiaks ikka need ka alles. Ise kirjutasin oma kõige pikaajalisemale eksile lausa raamatu – ma kahtlustan, et tal on see alles, aga see ei häiri mind eriti (ehk seetõttu, et ma ei mäleta, mida sinna kirjutatud sai?). Pildid on ka kõik alles, ei tule mõttessegi neid ära visata – osad ju näiteks lihtsalt reisipildid või peopildid, kus lihtsalt eks peal. Tegelikult on ka mingeid musipilte aga need otseselt ei tülgasta mind, sest olen siiamaani kõik suhted sõbralikult lõpetanud ja suhtlen ka kõigi eksidega niivõrd-kuivõrd siiamaani. See vist ka peamine põhjus, miks pole tahtnud nö puhtalt lehelt alustada. Kunagi üks klassiõde viskas ära temale ühe poisi poolt kirjutatud terve luuletuste kogumiku – mu meelest oli see lausa kuritegu – teise inimese looming ju ikkagi.
Tekiteema – kuna elame uue mehega samas elupaigas, kus ka mina ja eks elasime, siis paratamatult ei hakanud ju kogu sisustust ümber vahetama (ok, tegelt ei vahetanud vist midagi va paar pilti riiulilt sai sahtlisse pandud) ning ka tekk jäi samaks. Korra isegi tabasin end mõttelt, et need ju samad linad jne aga samas siis peaks ju juba voodi ka ära vahetama ja kuna praegune mees sellest probleemi ei teinud, siis jäi vanaviisi.
M., ma muide ka hoian seda “köögilauaposti” alles, ja mitte ainult romantilist laadi, näiteks Maia koos elades oli meil kohe eraldi köögilauaposti postkast, kuhu me kirjutasime armsaid-tobedaid kirju. Aga kahjuks on see karbike praegu kuhugi ära kadunud. Aga mingid kirjakesed olen suure vihaga ära visanud, just eksi omad, sest temaga harrastasime me ka köögilauaposti. Nüüd on muidugi kahju sellest.
Pluss, üks asi meenus veel: mul on NII KAHJU, et mul on kaotsi läinud armutõotustesmsidega kõnekaardid. Mõned on mul alles, aga sealt ma enam vanu smse ei leidnud, ju siis ongi igaveseks kadunud. Kurb. Ma mäletan, et mulle on ilusaid sõnumeid saadetud. Aga näiteks Inimese kaunid ja romantilised smsid olen ma jupiti ühte faili üles kirjutanud, mis kannab nime armsaidasju.doc. Nii et mingeid asju ikka on!
Marca, ma arvan, et mehi ei häirigi, ma olen just aru saanud, et naisi häirib. Aga raamatute hävitamine on muidugi kuritegu!
..ma ei ole eksidega seotud asjadesse kunagi suhtunud teistmoodi kui kõigisse muudesse oma asjadesse. See on ju üks elu kõik, minu jaoks pole vahet, kas asi meenutab mu elu suhte- või mõnda muud aspekti. Ma viskan asja ära siis, kui ta ei ole ei ilus/tähendusega või siis funktsionaalne. See, kas asjal on või ei ole seos eksiga, ei ole üldse tähtis. Eksid ei ole ju mingi eriline elu osa, vaid täitsa.. regulaarne, elementaarne nähtus 🙂 Miks nendega seotud asjadele siis eristaatust anda? Ühel hetkel on need ju lihtsalt inimesed, kellega sa oled natuke aega koos kulgenud. Ma usun, et tõde on see, et hea suhe ei peagi kestma igavesti – ja kui see saab läbi, et tähenda see kohe suhte halvaks ümberdefineerimist. Hea suhe võib vabalt kesta 15 aastat, olla hea igas oma aspektis, aga lihtsalt ajalik – ühel hetkel inimesed lihtsalt ei sobi enam suhtesse. Ja see on loomulik. Kui suhete võimalikku lõppemisse suhtuda samasuguse loomulikkusega kui nende algamisse, siis ei hakka ka eksidega seotud asjad häirima, vaid on märgid eri eluetappidest 🙂 But that’s just me…
Mulle meeldib Lee rahulik ja ratsionaalne lähenemine asjale. Eksid ongi osa elust ja mis sest siis salata. Suhe, mis rajaneb sellel võltseeldusel, et me oleme puhtad lehed, ei vii kuigi kaugele, näen seda kahjuks oma silmaga just praegu pealt. Eksid on osa meist, tahame me seda või mitte.
pikast-pikast kooselust tekkinud tarbekraami, tekki sealhulgas, koos suhte lõpuga küll välja ei visanud. kirjad olid peaasjalikult e-kujul ning ühel emotsionaalselt kindlamal päeval pakkisin need ühte kaugesse serverinurka kokku. ajalugu ikkagi – silma alla ei taha, aga päris ära visata ka mitte, sest tegemist on suure osaga minu eelnevast elust ning täiskasvanud inimeseks arenemisest. piltidega sama lugu.
kingitused… kõrvarõngaid kannan siiamaani 🙂 keegi ei tea, et need just Tema kingitud on, ja ennast ka ei sega. võibolla olen õnnelik, et eks eriline kinkija ei olnud…
Teema on natuke päevakajaline..
Suurteks üldistusteks pole õnneks põhjust olnud, kuid pärast seda kui mind sõnumiga maha jääti, pakkisin oma arust kõik temaga seoses olevad asjad (sokkidest kuni salfakapakini) majas kokku.. ning viisin minema. Hiljem leidsin musta pesu seast tema teksad ja pluusi. Ei suutnud üle aasta nendega midagi teha, alguses tegi liiga palju haiget, hiljem polnud viitsimist tegeleda, aga täna sorteerisin riideid ja leidsin need.. Mida siis teha? Lihtsalt ära visata? Demonstratiivselt põletada? Pakkida kilekotti ja viia ta õele? Küsida, mida ta ise tahab?
Tegelikult see tundub nii totter hoida aasta aega mingeid haisvaid riideid, sest kõike arvesse võttes olen sellest lahti lasknud. See peab ikka piiritu laiskus olema..
Aga mingid ehted jäid ka mulle. Õnneks olid need piisavalt inetud, et kandmiseks pole väga põhjust olnud.
Ise olen ka sellel teemal viimasel ajal mõtteid mõlgutanud. Mul on alles päris palju asju, just mälestusesemeid, mis viie aastaga koguneda jõudsid. Kirju on terve suur mapitäis. Need asuvad kõik mu emakodus, mitte praeguses, kus elan koos uue elukaaslasega. Mitte, et ma tunneks mingeid hingepiinu lahkumineku pärast või midagi sellest ajast taga igatseks, kuid siiski ei tea, kas visata või alles hoida… Ja Daki, mis sai Sinu kuulsast pulmakleidist? See käib ka pigem mälestuseseme kui tarbeeseme alla mu meelest.
Ma ei tea kas selles on midagi imelikku, aga põhimõtteliselt ei häiri mind ei seksikad ega muidufotod, kirjad ega muud objektid.
Ma mõtlen, et kui too eks on olnud oluline osa minu kaaslase elust, siis miks peaks ta minu pärast kuidagi seda olematuks üritama teha?
Samuti on minu arvates eksidega suhteliselt eluterve peale lahkuminekut edasi suhelda – tõenäoliselt oldi koos ju mingi põhjusega ja oligi tore inimene – tõenäoliselt on ka edaspidi. Ega inimesed naljalt ei muutu ju.
Kui ma praegu üritan meenutada, et milliseid objekte mul kellestki maha on jäänud, siis ega ei tulegi meelde. Koos kellegi lahkumisega kaotavad igapäevased olmeobjektid seose selle inimesega. Fotod on kusagil olemas, aga ei vaata. Hoian siiski spetsiaalselt alles paari e-kirjavahetust – mitte isegi niivõrd selle inimese meenutuseks, vaid tähiseks mingist kummalisest eluperioodist.
Eksidega eluterve suhte säilitamine on muidugi hea, aga vaat alati see ei õnnestu, eriti kui lahkuminek on olnud kole ja valuline. Ja näiteks Härra ütles mulle täitesti konkreetselt, et ta võib mind armastada või vihata, aga vaheteed pole. Aga näiteks selle üle on mul küll hea meel, et me saame nüüd juba Exhusbandiga normaalselt suhelda.
Hoidsin aastaid alles Esimese Suure Armastuse armastuskirja ja fotosid. Ehk selle tõttu, et kartsin neid momente, kus pole kedagi, kes ütleks ilusaid sõnu ja hoiaks ja siis on vähemalt see kiri, need koos tehtud fotod?
Sel sügisel vanaema matuste eel sirvisin tema fotoalbumeid ja leidsin foto, kus vanaema tantsib Zorro kostüümis meesterahvaga, kes ei ole minu vanaisa. Vaatasin seda pilti ja ma ei tea miks, aga esimene mõte, mis tekkis, oli see, et huvitav kuidas vanaisa sellesse fotosse suhtus. Huvitav reaktsioon… (Võib-olla seetõttu, et mind ennast häiriks, kui minu mehel oleks oma eksidega koos tehtud pildid kuskil sahtlinurgas.) Paar kuud hiljem riiuleid koristades leidsin albumi, kus olid Esimese Suure Armastuse pildid ja fotod minust koos veel mõne eksiga. Häiriv oli neid vaadata. Kuidagi võõras. Võõras oli näha ennast kellegi teisega peale oma mehe. Viskasin osad pildid ära ning Esimese Suure Armastuse fotod saatsin talle- ehk on tal nendega midagi peale hakata.
Minu jaoks on füüsilistest asjadest lahti laskmine ekside puhul märk sellest, et ma olen lõpliku punkti pannud. Isegi suhete puhul, mis oleks võib-olla vajanud ka aastaid hiljem lauset “Palun vabandust” või mille algus ja lõpp ja sisu jäid lõpuni segaseks on ikkagi võimalik panna enda jaoks punkt. (Minu puhul küll tihti alles aastaid hiljem, kui on saabunud mingi sisemine rahu seoses mõne lahkuminekuga.)
PS- Ühise teki teema pole nii kriitiline (tekil on ju tekipüür), kui ühe ja sama voodimadratsi teema:)
Kommentaaridest tuleb välja huvitav tendents: on naisi, keda häirivad ekside kirjad-pildid ja on naisi, keda ei häiri. Ma vist olen seal vahepeal kuskil. Oleneb, kuidas mees ise neissse kirjadesse-piltidesse suhtub, see vist on määrav.
Ma arvan, et see kommentaarium näitab suhteliselt eluliselt, et on inimesi, kelle jaoks elukaaslane tähendab põhimõtteliselt omandit ning selle külge on liidetud igavese armastuse müüt, mis tähendab, et see ei ole õieti kunagi alanud ja plaanitsetakse ka, et see ei lõpeks kunagi, mistõttu tegeletakse ajaloorevisionismiga ja hävitatakse dokumentatsiooni ja eeldatakse, et ka teised tegelevad sellega.
Ja siis on need teised inimesed, kellel on ajast, elust ja inimestest teistsugune nägemus, mis reaalsusega nii räigelt vastuollu ei lähe.
Tuleb küll öelda, et võib mõista, kui inimesed tahavad hävitada mingid liigselt ebameeldiva või koormava emotsionaalse ballastiga objektid. Kuigi ka sel juhul leian ma, et viga oli juba nende tekkimises. Inimene ei peaks elama elu, kust peab juppe vahelt kustutama.
Martin, mulle ütles õde kunagi targad sõnad: me oleme oma eelmised suhted, me oleme need, kelleks meie eelmised suhted meid vorminud on. Ja kui sa armastad mind praegu sellisena, nagu ma olen, siis pead sa olema selle eest natuke tänulik ka eksidele. Ehk siis hävitamine oleks absoluutselt mõistusevastane.
Ükspäev siin tuli meil jälle teemaks, kui ilmnes, et ühel sõbranna huviobjektil on esimese naise pilt rahakotis. Esimese, mitte eelmise. Et kas selline asi on okei või mitte. Minu poolest: las kannab! Juhul, kui tal minu jaoks on koht elus ja südames, võib kellelgi kunagisel olla sümboolne koht rahakotivahel. Mina sinna ei tikugi.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma pole vist ka selline tüdruk, kellele niisama väikeseid armsaid kingitusi tehakse/on tehtud. Aga need mõned asjad, mis olen saanud, on üldiselt ka alles jäänud. Kui vaadata siit, kus ma praegu seisan, siis ei suudaks vist elu sees ka mitte põletada ära üht kaarti (kogu lühikese elu jooksul olengi saanud täpselt ühe armastuskirja meenutava kaardikese. ise lõigatud, joonistatud ja kirjutatud), visata ära neid plaate oma lemmikmuusikaga või isetehtud käekette, olgugi et nad meenutavad kõik eksi. Kuid iial ei saa öelda iial ja võib-olla mõne aja pärast on tunduvad nad lihtsalt mõttetu kokkusoperdatud rämpsuna, kunagi ei või teada.
Lasin paar aastat tagasi tollasele kutile väga temaliku sõnumiga t-särgi teha ja näen teda siiani seda kandmas. Ilmselt ei leia ka tema, et eksi kingitud asjad peab tingimata ära viskama.