Suu on olnud paistes juba nädal aega, mis teeb rääkimise, naeratamise ja hea tuju in general üsna võimatuks. No ikka ei ole võimalik elada, kui iga neelatus ja liigutus valutab nagu vanakurat.

K. soovitas, et ehk ma võiksin proovida nõelravi. Ja kuna meeleheitel inimesed teevad meeleheitlikke tegusid, siis panin end kiirelt Tsui (ma loodan, et ta nimi kirjutatakse nii) juurde Hiina Keskuses kirja.

Võdin oli sees, kui eile kohale läksin. Mind juhatati taharuumi, kus kõigepealt lõi pahviks tugev viirukilõhn. Heitsin Tsui lüheldaste käskluste peale lauale pikali ja üritasin talle seletada, mis mul viga on, kui ta, näpud mu suus, üritas aru saada, kust valutab ja kui tugevalt. (“Ai-ai-ai-ai-aaaaah! Just seaaaalt!” – ja ma üldiselt olen ikka väga kõrge valutaluvusega*) Ning siis läks asjaks.

Ma ei osanud üldse ette kujutada, mis tunne see olla võiks, kui keegi nõelu paneb. Noh, mõtlesin, see võib vabalt olla midagi sarnast tätoveerimisnõelale. Aga võta näpust, polnud. Oli lihtsalt kerge surve. Valusaks läks siis, kui ta hakkas nõelu läbi katsuma ning valupunkte otsima. Liigutas aga nõela näos või käes ringi ja küsis: “Tunneme? Tunneme?”, kuni ma tõmblesin, vibelesin või ohkasin: “Tunneme-tunneme.” Need otsimishetked olid küll natuke ebameeldivad, eriti näos. Aga samas oli selline magusvalus tunne, nagu ikka on, kui paistes koha peale vajutada.

Kogu see vedelemine oli tegelt üsna igav. Mingil hetkel tõmbas ta mu kohale mingid soojalambid ning peagi hakkas mul üsna palav. Siis vaatasin ma lakke ning imetlesin suurt toru, mille kaudu – nagu ma kuulsin – kellegi ülemise korruse naabri väljaheited torustikku jõuavad. Tuba oli vaikne, kui välja jätta veelahin torust ja Tsui väheldane ringinahistamine ja see, kui ta iga teatud aja tagant tuli taas mu punkte otsima ja nõelu liigutama.

Oleks hirmsasti tahtnud näha, milline ma nõeltega välja näen, aga ei õnnestunud isegi käte nõelu kiigata. Ja kõige vastikum tunne polnud mitte nõelad varvaste vahel, vaid hoopis käeõndlas.

Mingil hetkel hakkas valutav suupool soojalt surisema ning valu vaikselt kaduma.

See kestis täpselt selle ajani, kui koju jõudsin ja õhtuks pidin ikka valuvaigistid sisse lajatama. K. lubas, et hommikuks peaks kõik möödas olema, aga boy was she wrong. Õigemini, täna on parem küll, näiteks pole ma võtnud valuvaigistit ja suudan üldiselt funktsioneerida, käisin isegi Elvas arsti juures, aga niipea, kui koju saan, neelan valuvaigistit küll, sest suht võimatuks on asi jälle läinud.

Nii et ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta. Kogemusena oli huvitav, aga kas ka seda paarisadat krooni väärt?

Ma lihtsalt tahaks, et see valu juba ükskord lõppeks.

—

*Vt ka nibu- ja keeleneet, tätoveeringud