Uh, see nädal oli füüsiliselt ja emotsionaalselt üks väga raske nädal üle pika aja. Alles ma siin hõiskasin, et stressi üldse pole, võib-olla sellepärast siis tunduski nüüd natuke rohkem pingutamist kohe stressina. Varem, kui ma polnud siuke kulge-rahulikult-zen-mutt, poleks ma sellise nädala peale mitte kulmu ka tõstnud. Aga täna, kui ma kell 17 raamatud kokku pakkisin ja Prima Vista nädala ametlikult lõppenuks sain kuulutada, oleks ma praktiliselt poeparklas kokku kukkunud, sest nii suur pingelangus oli.

Füüsilisest raskusest: juba eelmisel laupäeval otsustas mu selg valutama hakata ja nii helistasin ma kolmapäeval, pisarad silmis massöörile, et paluuuun, tehke miidaaagiiii… Ning muidugi sain ma maiööl ju külma ning vasak põskkoobas on viimsed päevad valutanud. Ja ka see pole veel kõik, oo ei. Muidugi otsustas taas hakata kasvama tarkusehammas, mis tähendab, et lisaks vasakpoolsele põskkoopale on valutanud ka vasak suupool PIDEVALT* ja üldse ilgelt tropp on see, et koguaeg on valus ja päev algab ja lõppeb valuvaigistite söömisega.

Sel nädalal muidugi olid pikad tööpäevad ja esmaspäeval tuleb veel üks hästi stressirohke päev, aga sellepärast ma muretsen siis, kui see käes on. Lisaks oli veel see Hull Reede, kui ma pidin inglise keeles magistrandidele loengut pidama ja enne seda olin ma ikka suht breakdown of the närvi** äärel, ise sain aru küll, et olen ju ette valmistunud ja teemat natuke ikka valdan ja et TEGELIKULT ei peaks muretsema, aga ma kohe ei oska ilma muretsemata. Viimases (või eelviimases) “The Middle’i” osas just oligi, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes muretsevad, ja need, kes ei muretse. Mina olen raudselt nende hulgas, kes muretseb.

Paradokse täis olen ka, nagu näha. Alles räägin zenist ja siis juba muretsemisest. Oh jah.

Õhtul veel oli kohustus ja rõõm mängida plaati Wave’il, mis oli nunnu ja äge ja ma mõtlen, et äkki ikka ei peaks diidžeitamine sisaldama endas nii palju tantsimist, aga teate, ma teistmoodi ei oska ka kohe. Kui mul oleks rohkem neid DJ gige, siis oleks ma märksa paremas vormis, otsustasin, kui higist tilkuvana lavalt maha ronisin.

Järgmine kord mängin plaati siis Roll ja Bassi festivalil, 21. mail rokiklubis, ma vist lähen peale kell 22 B-saalis.

Aga jah, mu sõbrad, kuidagi hullumeelne on veits olnud, või õigemini, natuke nihkes, et ei ole saanud õieti muule keskenduda, kui Nendele Olulistele Asjadele, Mis Tuleb Ära Teha. Aga nüüd ma vist katsun end kokku võtta ja õue minna ja natuke inimese kombel lõõgastuda. Kui ainult suu ei valutaks nii õudselt.

—

*Seda asja on varem hästi saanud ravida viinaga, no et hoiad viina põses, aga mul kodus viina polnud ja ma proovisin Pirita liksiga. NOT COOL, GUYS. Ärge järgi tehke. Valu vastu kah ei aidand.

**Nii närvis olin, et pesin kogemata enne kodust lahkumist hambaid karvaeemalduskreemiga ja imestasin, et miks ei vahuta.