Vahepeal käin ma ikka oma blogi vanu arhiive lugemas ja ikka ja jälle hämmastun ma mitme tõsiasja üle. Kõige rohkem paneb mind imestama, kui
– tõsiselt isiklikest asjadest ma ikka kirjutasin, ma nagu ei mäleta seda üldse nii… isiklikuna
– kui topsy turvy ma olin
– kui teistmoodi ma olin
Jap, ma olen ikka väga palju muutunud, võrreldes näiteks kevadega või sügisega 2007. Ei ole sugugi ju palju aega möödas, aga… hoopis teistmoodi olen. Oh, lollusi teen muidugi senimaani, vahepeal isegi grandioosselt, aga selle konkreetse 2007. aasta karusselliga ikka ei anna võrrelda. Muidugi, 2007. aasta olen ma kuhugi ära ka matnud, nii et näiteks ühel õhtul “tutvustas” mulle end üks tütarlaps, kelle ma olin täiesti ära unustanud. Mul on muidu nägude peale fenomenaalselt hea mälu ja teda ma ei mäletanud, rääkimata sellest, et ta oli veel ühe mu sõbra sugulane ja me olime ikka mitmeid aegu sel kevadel koos veetnud.
Ainus, mis ma sain sellise piinliku juhtumi peale kosta, oli: “See oli ju 2007…” Nagu see, heh, peaks võõrale inimesele midagi selgitama või vabandama.
Naljakas on ka see, et sel raamatutuuril ütles Roy midagi väga olulist, mis lõikas otse südame sisse ja ma ei saanudki aru, et a) keegi polnudki mulle varem nii öelnud ja b) et see mulle ikka veel korda läheb. Ta ütles: “Daki, sinuga juhtus midagi väga kohutavat…” See lause muidu jätkus muude sõnadega, aga see esimene pool läks mulle väga korda. Muidugi juhtus midagi väga kohutavat! Miks ma ei või seda valjult välja öelda? See kohutav ei pea olema võrreldav teiste inimeste kohutavatega, see oli Minu Kohutav. Ma ei taha öelda, et see teeks mind kuidagi eriliseks või midagi, aga see, et keegi seda… justkui tunnustas, see oli minu jaoks oluline.
Ja seda inimeselt, keda ma praktiliselt ei tunnegi, eks.
Ja see kohutav, see Minu Kohutav, pani mind tegema kohutavaid asju. Kuidagi on sattunud, et viimaste nädalate jooksul olen ma kohtunud oluliste inimestega, kellega me oleme rääkinud, hommikutundideni näiteks mööda öist ja jahedat Tartut jalutades, ja kellelt ma olen saanud andeks paluda. Ja mu andeks palumised on vastu võetud. See on ka hästi oluline olnud minu jaoks.
Ning siis mind üllatab veel, kui õnnelik ma praegu olen. Ma loen oktoobrikuu 2007 arhiive, siis, kui ma ametlikult lahutasin, ja mul hakkab sellest tüdrukust kahju. Kui valus tal oli, kui katki ja maailmapidetu ta oli. Ning praegu… praegu ma mõtlen, et stress… Ma hakkan selle sõna tähendust juba vaikselt unustama. Oh, kindlasti on raamatutähtajastress ja artiklitähtajastress (aga artikleid on aina vähem), on raha-pole-enne-palgapäeva-stress (aga see on alati), kuid kõik need stressid on tillu-lillud, võrreldes… No ma ei tea, võrreldes olnuga.
Ma olen tõesti tohutult õnnelik. Igast sitast on läbi tuldud, hüüde saatel “Ärgem kaotagem meeleheidet!”, vahepeal inimestele liiga tehes, vahepeal ise olnud see, kellele liiga tehakse… Aga kas nii ei käigi see iseenda tee otsimine, iseenda koha leidmine?
Selle aasta maikuu erineb tohutult 2007. aasta maikuust. Ja kuigi ees on suured muutused – me näiteks ei tea senimaani, erinevalt Epust ja Justinist, kuhu me kolime või kuhu kodu rajama hakkame, sest Inimesel saab kool Tartus läbi ja töö ootab teda Tallinnas, aga me teame üht – et me teeme teineteist naeruväärselt õnnelikuks. Ja et me pole vist kedagi elus nii palju armastanud, nagu me armastame teineteist. Müstika, eks ole. Eriti müstiline on see neile, kes on meie suhte kujunemislugu kõrvalt näinud. Aga ma ise arvan, et see on üks põhjuseid, miks on kõik praegu nii heas kohas, nagu ta on – et me oleme andnud teineteisele vabadusi ja hingamisruumi, me oleme olnud ausad, me pole üksteist hambad ristis sundinud või ennast sundinud. Ja ikka oleme me teineteise juurde tagasi tulnud ja leidnud, et seal on kõige parem.
Vigu oleme ka muidugi teinud, sittakanti, aga välja oleme jõudnud väga heasse kohta.
Näete siis, nüüd kirjutasin üle pika aja kõige isiklikuma posti, mis ma olen üldse selles n.-ö uues blogis kirjutanud.
Ja poole tunni pärast lähen ma koju vanni ja olen lihtsalt vahu sees õnnelik. Waka-waka:)
11 thoughts on “scull psychology”
Mina olen kogu aeg teadnud, et sa oled lahe (Y)
Aga 2007 oli jah üks väga kummaline ja murdeline aasta. Tollal oli parasjagu kätte jõudmas buumi tipp, kuristik juba paistis ja mulli servad pragunesid, aga inimesed mõtlesid ja käitusid ikka ja aina rohkem ülesmäkke.
Minu enda kurb kogemus tollasest ajast seisnes mõningates finantsotsustes, mille tagajärjed siiani tunda annavad. Nimelt kuskil 2006 a. lõpust kuni 2007 aasta sügiseni oli minu “burn rate” umbes 7000 krooni kuus. See oli siis see summa mille võrra minu kulud ületasid tulusid IGA kuu, ligi aasta jooksul.
Buumiaja tingimustes olid pangad mulle päris suurte limiitidega krediitkaarid pähe määrinud ja no ma võtsin neist siis viimast, ise üldse adumata et kuidas ja millal ma kavatsen need võlad tasuda. Tegu oli sisuliselt laenuga ja kuna ma intressid maksin ilusti ära, siis pank laenas mulle hea meelega aina juurde. Õnneks veidi enne limiitide täitumist tuli mõistus koju tagasi ja tõmbasin piduri peale. Aga kahju oli suure laenujäägi näol juba tehtud.
Nüüd olen need võlad tasa saanud, aga see võttis ikka mitu aastat aega ja puhtalt enda heaolu arvelt – selle asemel et teenitud raha eest midagi endale lubada, tuli see pankadele ära anda.
Aga kogu selle jama tasakaalustuseks tutvusin 2007 varasuvel oma abikaasaga 🙂
Täpselt, ka mina hakkasin 2007. aasta lõpus oma Inimesega koos olema. Finantsotsustest ei taha rääkidagi, sel ajal sai ikka metsikult laenatud kokku, hirmus. Praegu helbin, aga õnneks on juba talutav.
Ja sina oled oma õnne ka väärt;)
Aga tagantjärgi mõeldes oli ikka huvitav aeg – üürisin Tallinna südalinnas üksinda ilusat korterit, sõin reeglina väljas, kodupoeks oli Stockmann to name a few. Kahju ainult et tegelikult ma seda tollal endale lubada ei suutnud, buumiaja kaasajooksik selline 😀
Juhus või mitte, kuid laupäeval käisin just seal, kus toimus 2007. aasta kevade teatud mõttes lahedaim pidu. Seekord ei käinud ma peol, vaid lihtsalt olin sealkandis. Meenus nii mõndagi, samas näis see päev-õhtu-öö nii kaugesse minevikku jäänud. Ma usun, et me kõik oelme sellest kevadest alates oma murdepunktid üle elanud ja hoopis teiseks saanud.
Me möödusime sealt eelmisel aastal kummipaadis. Oli veider ja kummaline. Aga pidu oli ju tõesti lahe, seda ei saa eitada!
Selle kohta, et tulevikku ei tea… Õige asi võibki kiiresti juhtuda. Meie ei teadnud nädal tagasi veel, mis saab, ja järsku hakkas tuul väga rõõmsa näoga ühes suunas puhuma… Nüüd on isegi uus üürileping taskus.
2007 oli tõmbetuulte aasta. Ka mina lahutasin, langesin ja tõusin. Palju murdelisi otsuseid, palju asju millele kohta ma oleks varem öelnud: ei iial. Palju elu 🙂
Maj-poolest. Aasta lõpuks oli tunne, et vajan käsiraamatut: kuidas hästi raha kulutada. palgaralliga kaasajooksmine lõppes kaks aastat hiljem pankrotiga 😉 Minu kui maanilise etteplaneerija ja iseseisvuslase jaoks raske löök. Nüüd õpin elama hetkes, st ootama mitte midagi ja võtma vastu kõik, mis saatus annab 🙂
Manona, paistab, et me oleme sarnastes rütmides elanud.
Minu jaoks muutis aasta 2007 kõike. See oli elu murdepunkt, mis nõudis sellel hetkel väga palju kannatusi. Nimelt pidev langemine ja murdumine, mis praegu tagasivaadates tundub eneseavastuse ja tugevamaks saamisena. Tegin vist oma elu kõige raskemad otsused sellel aastal. Kuid aasta lõpus samuti armusin ja leidsin kellegi olulise. Meeldejääv aasta oli see.
aastad lähevad hirmuäratava kiirusega mööda ja katsu Sa siis elada seda elu, mis selle sisse jääb.. elamise kunst, ma ütlen, ei ole kerge! ajaga oleme aina enam, mulle vähemalt tundub, õppinud seda paremini tegema… olen oma elu kõrvalt Sulle Daki salaja ikka kaasa elanud;)
Grisu, kusjuures, mõningaid asju õpime paremini tegema, teistega oleme ikka samamoodi jännis nagu noorukitena… Elu pidev tsükkel, muudkui õpi ja õpi, targemaks ikka ei saa.