Vahepeal on jälle sellised ööd, kui und ei tule, kuigi oled nii kontideni väsinud, et tunned, kuidas raamatulehekülgi keerav käsi muutub tinaraskeks, nagu oleks selle külge kinnitatud kogu maailma gravitatsioon.

Aga viskled ja sipled ja und ei tule, teki alt väljas on jahe, teki all on liiga palav. Madrats on muhklik ja teeb haiget ja padjad on lössi vajunud ja pole üldse õige kuju või konsistentsiga ja on palav ja on külm ja on ebamugav ja

ja ma ei suuda uskuda, et ma suutsin aastaid olla sellise mittemagamisega. Nüüd on selliseid öid ikka väga vähe, kuigi nad on samamoodi kurnavad ja hinge tühjaks imevad, aga ma ikkagi ei suuda uskuda, et kunagi oli see, mis praegu on pigem ebameeldiv erand, nii tavaline norm.

Naljakad lood selle unega, jah.

Kui lõpuks uinusin, siis nägin õhukese unekardina taga segaseid nägemusi erinevatest poolikutest raamatuprojektidest ja hommikul ärkasin segaduses, nagu oleks öö otsa tööd teinud.

Paned jala jala ette ja liigudki edasi.

Ja mul oleks uut arvutit vaja. Vana teeb viimaseid hingetõmbeid ja ma kardan, et see viimase hingetõmbe hetk tuleb liiga varsti, võttes kaasa palju olulist, mis selle kõvakettale on aastatega saanud.